Wicked Winterfrost

Kawai River: BBQ & Rubber Rings

Posted in Japan by talikas on August 17, 2012

I keep on being surprised on how any uni deadline makes me get out of the library and escape the city. Here we are grilling at the Kawai river with some university friends. As if ignoring a deadline would make it go away. Also had some wicked time with huge rubber rings and seeing Japanese youth getting all excited about hitting a watermelon with a wooden stick. Apparently a BBQ custom, they say. Japan…

Climbing Mount Fuji (With 6000 Other People)

Posted in Japan by talikas on August 6, 2012

Juuli ja august on Jaapani kõrgeima mäetipu Fuji kiireimad kuud, sest siis ronib nädalavahetusel igal päev “magava” vulkaani tippu keskmiselt 6000 inimest. Kõige popim on hakata ronima öösel, nii et jõuad 3776 meetri kõrgusele täpselt päikesetõusuks. Matk viiendast baasist mäetippu võtab nädalavahetusel umbes kuus tundi, sest arvestada tuleb tõsiste ummikutega kitsukestel mägiteedel ning pudelikaeladega järsemates kohtades. Nagu ülevalt pildilt näha, meenutab kogu matk suurt rahvaspordiüritust ning tuhanded pealampidega varustatud viimase moe järgi üles löödud Jaapani matkasellid siblivad väsimatult tipu suunas nagu jaaniusside rongkäik. Kõige hullemates kohtades teed kaks sammu ja siis ootad… Jälle kaks sammu ja siis ootad. Ühest küljest tüütu ja tobe, aga teisest küljest laseb selline aeglane tempo kehal kõrgusega harjuda ning hingeldamisel järele anda. Minu meelest oli mäkke minek lihtsam, kui ma teiste kirjeldustest olin lugenud, aga mu kaaslaste arvates oli ronimine oodatust raskem. Mäkke jõudes olin muidugi puruväsinud, aga seda suuresti ka seetõttu, et olin eelmisel ööl otsustanud külastada Jaapani suurimat ööklubi AgeHat …

Kogu see öine ronimine on selleks, et Fuji tipust päikesetõusu näha. Enamus inimesi hakkavad ronima varem ning siis põõnavad tee peal mägihüttides, aga kuna et meie ei raatsinud maksta paaritunnise une eest 60 eurot, siis ronisime lihtsalt kogu öö. Päikesetõus ise oli muidugi suurepärane – palju kaunim, kui olin oodanud. Kuna olime nii kõrgel, siis tundus nagu kõlgutaksime jalgu maailma serval, sest allpool meid olid ainult suured pilverünkad. Siis hakkas paistma punetav päikesekera ning kogu pilvemassiivi värvigamma kiskus erksaks. Tumedad sünkjad toonid kasvasid punakaks ja silmapiir hakkas kuldselt helendama. Päikesetõusuga koos oli lootust jälle ka sooja saada, sest mäetipus oli temperatuur nullilähedane ja väga tuuline.

Tippu jõudes tuli kohe uni peale ja keerasime tuulevarju vulkaanipuru sisse ennast magama. Oi, kui hea uni! Alguses muidugi oli külm, aga vaikselt hakkas päike soojendama ja siis oli lihtsalt mõnus. Päikese eest pidi end ainult natuke varjama.

Siis tegime natuke sõprust trendikate japsidega… (Jaapanlased on nii nunnud onju? Nagu mänguasjad!)

…ja hakaksime vaikselt alla libisema. Mulle selline aeglane venimine üldiselt ei istu ja ma mõtlesin siis, et ma lihtsalt jooksen alla. Väga adrenaliinirikas laskumine oli: tuhisesin uhkelt kõigist ettevaatlikutest jaapanlastest mööda ja tolmutasin hoolega kurvides. No ja siis juhtus muidugi vältimatu: peale umbes tunniajast laskumist ma väsisin ja olin lohakas ja kukkusin. Ühe korra ja siis veel natuke ja siis tuli Kyle ja ütles, et aitab küll nüüd ja võttis mul hoo maha. Endal oli armide ja rebenenud pükse üle kuidagi uhke tunne, aga keegi mind nende eest kiitma ei hakanud.

Tagasi viiendasse baasi jõudes suutsime rampväsimusele vaatamata paar naeratavat pilti teha ning piidlesime kaastundlikult japside gruppe, kes oma matka alles alustasid. Kokku laskusime kolme tunniga, aga kui ma oleks tempot hoidnud, oleks kahega ka saanud. Üldiselt on mu Jaapani matkad mulle nüüd nii mõjunud, et tunnen end natuke alaväärsena, et mul ei ole kirevaid matkapükse ega retuuse nagu teistel poppidel lastel, nii et täna ma ostsin endale korralikud Jaapani matkapüksid. Übervärvilised ja väga hipsterid. Järgmisel matkal panen jalga. Seniks võite vaadata Jaapani hipster-matkajate rõivastust (tutikad saapad, sokid, retuusid, püksid, jne).

Kanzo, Kyle ja mina

Ahjaa, ja jaapani vanasõna ütleb: “Tark ronib Fuji otsa ühe korra, ainult loll teeb seda kaks korda” :) Ma siis teist korda enam ei roni.

 

New Zealanders’ Weekend: Best Kiwi Mojitos Ever

Posted in Japan by talikas on August 3, 2012

Thanks, kiwis, for a great night :)

Walls of Memories: Moving Out From Sodai Dori

Posted in Japan by talikas on July 31, 2012

Aeg on oma pisikesest ja alati kas lõdisevast või ülekuumenenud korterist välja kolida. Kui palju mälestusi. Parim aasta üldse. Ja õnneks pole see veel täiesti läbi…

Perfect Iejima Vacation: Horseback Riding, Snorkeling & A Cow Auction

Posted in Japan by talikas on July 26, 2012

Imekaunis Iejima põhjarannik: Iirimaa + Kariibimeresaared? :)

Rannakohvik

Valmis tõsiseks snorgeldamiseks!

Iejima “puhkepakett” oli meil nii tihe, et tagasivaadates oli raske uskuda, et me tegime kõik need asjad ära vaid paari päevaga. Pereisa viis meid saaretuurile, kahte muuseumisse, snorgeldama, ilutulestikufestivalile, siia ja sinna sööma, hobustega sõitma, mitmesse randa, pühasse koopasse, ja kindlasti kuhugi veel, mis mulle hetkel ei meenu.

Kõige vahvam asi oli aga saarel igakuiselt peetav mullikate oksjon, kus kohalikud talumehed oma lehmakesi-pullikesi ette näitasid ja sobiva hinna korral maha müüsid. Oksjon oli aus: väljas kuuma käes nügisid talupidajad oma mullikaid, kõik kohad ammumist ja sõnnikut täis ning lükkasid siis oma loomakese ülikooli meenutavasse auditooriumisse, kus iga mullika üle kiire ja asjalik oksjon peeti. Millised näod! Karakterid! Hoopis teistsugused inimtüüdib! Millised uued (või pigem unustatud) lõhnad ja hääled! Sain aru, kui lootusetult ühepoolne on Tokyo lõputus linnarägastikus tiksumine ning et need Tokyo jaapanlased on lõppudelõpuks ikkagi ainult lipsustatud tööinimesed, ja ei peegelda oma kiirustamises kohe üldse keskmist jaapanlast, kes riisipõllul küürutab, mullikaid aedikusse ajab või külakeses oma vaikset elu elab. Silmad avanesid. Ja kui kool vähegi lubab, tahaks veel linnast välja saada.

Lehmaoksjon täies hoos

Kohalik Okinawa talumees

Lahkumine Iejimalt

Iejima: Peanut Island Amidst Blue Water & Coral Reefs

Posted in Japan by talikas on July 25, 2012

Peale seda, kui kolm õde-venda (kaks neist üleval pildil) olid mind Okinawa pealinnas Nahas poputanud ja ringi vedanud, kupatati meid kõiki autosse ning sõidutati kaks tundi põhja poole, et Iejima saarekese poole suunduvale praamile jõuda. Iejima on pisike 5000-inimesega saareke Okinawa loodeosas, kus on elanud minu võõrustajate Yamashiro suguvõsa juba aastasadu.

Saar ise on traagilise ajalooga, mida ei pane täielikult unustama isegi liivarandadega pikitud helesinine vesi, korallid ning saare mitmekülgne loodus. Nimelt tehti Iejima maatasa 1945. aasta Okinawa lahingus ning hiljem, 1955. aastal, saabusid siia USA väed, kes kohalikest farmeritelt maa jõuga ära võtsid ning sinna USA säjaväebaasi lõid. Saareelanikud otsustasid USA võimudele vastu astuda ning nende vägivallatu protestiaktsiooni peetakse Jaapani kodanikuliikumise alguseks. Shoko Ahagoni juhtimisel marssisid maa kaotanud talunikud seitse kuud mööda Okinawat ning rääkisid kohalikele oma olukorrast – hiljem hakati seda nimetama “Kerjuste marsiks” (“Beggars’ March”). Mööda Okinawat rändamisega saadi küll sõna liikvele oma kehva olukorra kohta, kuid otseselt midagi paremaks ei läinud ning kodusaarele naasnud talunikud olid sunnitud ots otsaga kokku tulemiseks hakkama koguma ameeriklastest maha jäänud vanametralli ning detoneerima veel lõhkemata lõhkekehasid.

Siiamaani on saarest USA militaarbaaside käes umbes üks kolmandik. Ometi oli meid võõrustanud kohaliku taluniku pere rõõmus ja rõõsa ning ei kostnud nende suust ühtegi ameeriklasi kiruvat kommentaari. Pigem rääkisid nad positiivsest tulevikust ning sellest, kuidas igast kogemusest tuleb midagi õppida. Allpool pildil oleme pereisaga saare keskel kõrguva Gusukuyama mäekese otsas, kus kogu saart justkui peopealt lugeda saab ning kõik USA territoorium selgelt näha on. Kui ei teaks, usuks, et kogu piirkond ongi lihtsalt talunike käes, sest ameeriklased pidavat saart aktiivselt kasutama vaid aegajalt toimuvate treeningsessioonide ajal.

Pereema töötab oma väikese talu eest hoolitsemise kõrvalt ka kohalikus poekeses ning kahepeale hoiavad nad korras ka ühte kolmest Iejima muuseumist, kuhu igasugu põnevat kraami ning ka üks mürgine Okinawa habu madu on näitusele pistetud. All pildil naudivad nad Kalevi ikoonilist Maiuspala shokolaadi, mis läbi Eesti ja Tokyo omale lõpuks väärilised omanikud leidis. Kas ma olen ainuke, kes arvab, et selline kontseptsioon on päris hea Kalevi reklaam? :) Kalevi martsipanist kukekestega proovisin juba Indias ja Bulgaarias.

Snorkeling in Okinawa: I’m So Getting Myself An Underwater Camera!

Posted in Japan by talikas on July 20, 2012

Spot the turtle!

Kilpkonn !!!

Photo credit: Jun-san.

Gem of Okinawa: Breathtaking Zamami in Kerama Shoto

Posted in Japan by talikas on July 19, 2012

Famous Furuzamami beach

Furuzamami beach sea creatures

A movie character of a dog and my travelling buddies – after snorkeling with a turtle

Power!

Leaving Zamimi by ferry and the goodbye rituals

Oo, maapealne paradiis! Zamami saareke asub Kerama saarestikus Nahast vaid tunniajase kiirpraamisõidu kaugusel ning peletab kõik mured ja väsimuse oma imesinise ja läbipaistva veega, värviliste kalade ja liivarandadega ning rõõmsate kohalike ja suvitajatega. Zamami saare sadamas on külaliste ärasaatmiseks ka vahva rituaal: kui lahkuvad su head sõbrad, siis tuleb kai pealt riietega vette hüpata. Haha! Meile hüpati mitu saltot :)

Wonderful Okinawa: Is It Really Japan?

Posted in Japan by talikas on July 18, 2012

Okinawalaste nö “kaitsepühakud” ehk shisad, millede kujusid leiab erinevates vormides igalt poolt

Jaapanis reisimine on tohutult kallis. Kuid iga jeen oli väärt seda kooli kõrvalt näpistatud pikendatud nädalavahetust, mis mind Jaapani troopilistele lõunasaartele lennutas. Okinawa on Lõuna-Jaapani saarestiku üldine nimetus, kuid täpsemalt tähendab see saarestiku kõige suuremat saart ning Okinawa nime kannab ka selle saare suuruselt teine linn. Kui kaardi pealt piiluda, siis on näha, kui kaugel need sajad saarekesed Jaapani nn “maismaalt” asuvad ning kui lähedal endine Ryukyu kuningriik tegelikult Hiinale ja Taiwanile on.

Nii ongi Okinawa erilises positsioonis: ühelt poolt on Hiina mõjutused saarel selgelt tunda ja Hiinast kostab ikka vahetevahel väiteid, et Okinawa peaks tegelikult Hiinale kuuluma (näiteks paar päeva tagasi siin – kehv link, aga ainuke hiljutine inglisekeelne, mis ma leidsin), teiselt poolt aga toimetavad saarestikul USA militaarbaasid (kokku umbes 47000 sõdurit), mis on juba pikemat aega Okinawal poliitilist ebakõla tekitanud. Okinawalaste rahulolematus militaarbaasidega on arusaadav, sest saarestikul, mis moodustab Jaapani territooriumist kõigest ühe protsendi, asub 3/4 Jaapanis olevatest USA sõduritest. Kuigi sel aastal avalikustas USA plaani, et vähendab oma militaarjõudude numbrit Okinawal, pole kohalikud olukorraga ikka rahul ning vaatamata sellele, et Teise Maailmasõjaga ning USA tugeva kohaloluga seotu näib Jaapani ühiskonnas suhteliselt tabu teemana olevat, kuuleb ja näeb Okinawal selleteemalist igal sammul, kui vaid silmad ja kõrvad lahti hoida. Mugavam ja muretum oleks muidugi troopilistes randades lesida ja üldse mitte saarestiku valusale ajaloole mõelda – nagu näib, et enamus turiste teevad – aga minu jaoks olid need inimesed ja lood ja pildid ja muuseumid silmiavavad ja jäävad mind kummitama päevade lõpuni. Siinkohal pole vajalik laskuda vaidlustesse teemal, mis on objektiivne ja kes kirjutab ajalugu, kes võitis või kes kaotas või miks, sest need on lihast ja luust inimeste lood, kannatused ja tunded.

Ja okinawalased! Näevad välja peaaegu nagu “maismaa” jaapanlased, aga on ilusasti päevitunud, rõõmsamate nägudega, chillid, positiivsed, isegi kontoritöötajad kannavad värvilisi ja lille-taime-mustritega särke, värvid!, meeldiv rahulolu oma troopilise eluga ning arusaamatus, miks peaks keegi neilt saartelt ära Tokyosse või Osakasse kolima. Okinawalased on muide ka ühed maailma kõige kauem elavad inimesed – peamiseks põhjuseks ülitervislik toit, tugev kogukonna toetus ja liikuv eluviis.

Imekaunis Shuri loss Nahas – ilmselgete Hiina mõjutustega

Sleep in Tokyo

Posted in Japan by talikas on July 12, 2012

Pikka juttu siit ei tule ja enda tehtud pilte on mul ka ainult kolm, kuigi sarnastele olukordadele olen ma tunnistajaks olnud kümneid ja kümneid kordi.

Jaapanlastele meeldib magada: nad võivad magada igas olukorras ja igal ajahetkel. Võibolla sellepärast, et vaesekestel on nii hullult pikad tööpäevad ja peale seda veel kohustuslik töökaaslastega pummeldamine. Võibolla lihtsalt sellepärast, et magamine on hea ja väike powernap võib anda juurde tohutult palju energiat. Kuid siiski on enamus magajaid, kes mulle silma jäävad, purjus viigipükste ja lipsudega mehed, kes on lihtsalt keset tänavat otsustanud väikese uinaku teha. Ja ümbritsevate inimeste reaktsioon? Eestis kutsutakse vist politsei ja viiakse kainestusmajja? Tokyos lastakse inimesel rahulikult oma uni täis magada ja proovitakse teist võimalikult vähe segada. Isegi siis, kui inimene magab otse keset kõnniteed või näiteks metroovaguni keskel põrandal.

Magamise kõige koomilisemaid vorme näeb rongipeatustes ja metroovagunites. Allpool olevad kasutatud pildid pärinevad veebisaidilt: http://www.japan-talk.com/jt/new/how-to-sleep-in-japan

Rongi oodates

Mugavad poosid vagunis

Kes ütles, et Tokyo metroo on ülerahvastatud? Ruumi küll…