Wicked Winterfrost

What Really Happened? Unpublished Photos About Miha & His Baby, Egert & Chinese Girls, Pierre Becoming Vietnamese, And Rodrigo, Why So Sandy?

Posted in Cambodia, China, Thailand, Vietnam by talikas on April 19, 2012

Advertisements

Cruising in Mekong, Hugging A Huge Boa Constrictor & Best of Vietnamese Food

Posted in Vietnam by talikas on April 13, 2012

Vietnami reisi viimased päevad möödusid Mekongi deltal kruiisides, jalgratastega saartel tuuritades ning aina maitsvamaks muutuvaid Vietnami toite degusteerides. Vinh Longi linnast leidsime endale sõbraliku kodumajutuse, mis asus lühikese praamisõidu kaugusel kesklinnast ühes troopilissesse loodusesse uppuvas külakeses. Kodumajutuses meid poputati hea ja paremaga (nt see imemaitsev kala allpool piltidel) ning pisteti ilma liiga palju küsimusi esitamata kleenukese laevakese peale, mis podisedes ujuvate turgude vahel laveeris, meid kitsatsesse kanalitesse uudistama viis ning lõpuks boamadudega tuttavaks tegi. Paadisõit ise oli tore, kui Indias Keralas “kodu-majadega” pisikesi külasid avastada oli siiski hulka ägedam.

Elu lõunapool tundub neil hea, kogu aeg on soe, loodus lokkab, inimesed rõõmsamad ning ka toit maitses mulle seal rohkem kui Põhja-Vietnamis. Allpool on paar pilti minu lemmiktoitudest Vietnamis: kookosepannkoogid krevettidega Mekongis (eriti meeldis mulle see suur maitsetaimedest kokku klopsitud salatihunnik, mis pea et iga toidu kõrvale pakuti), erinevates vormides oi-kui-maitsvad-kevadrullid ning värsked ja imehead mereannid. Viimased merekarbikesed kannavad nime “voi-voi” ning on vaatamata oma kergelt pervole välimusele väga head.

Boamaoga kohtumine oli tegelikult päris õudne, sest mitte ei tahtnud uskuda, et selle “kodulooma” paitamine ohutu on. Mina kartsin (nagu reedab ilmekalt ka mu nägu allpool pildil). Boa ise oli rahulik ja tunduvalt raskem, kui võiks arvata.

War Remnants Museum in Ho Chi Min: A Truly Depressing Experience

Posted in Vietnam by talikas on April 11, 2012

Nii kurb oli see päev, mis möödus Ho Chi Mihnis Vietnami sõja kroonikaid puurides War Remnants muuseumis. Kogu reisi vältel olid mälestused ja elemendid Vietnami sõjast meid kummitanud – juba Hue kandis kuulasime kohalike lugusid, ronisime 10-30 meetri sügavustes Vihn Moc-i maa-alustes sõjatunnelites, kondasime kunagises demilitariseeritud tsoonis 17ndal paralleelil ja käisime Khe Sanhi sõjabaasis (üleval pildil), mis oli 1967-68. aastatel ägedate lahingute toimumispaigaks.

Samuti on Vietnami maastik täis arvukaid haudasid ning igal poolt leiab maamiinide eest hoiatavaid silte, mis tuletavad meelde, et kogu riik on siiani maamiinidega palistatud ning sissetallatud radadest ei soovitata kellelegi eemale astuda. Tuleb välja, et alates 1975. aastast on Vietnamis maamiinide läbi surma saanud rohkem kui 40 000 tuhat inimest. Nii näeb ka linnapildis ja üldse igal pool palju puuduvate jäsemetega inimesi.

Saigonis asuvat muuseumi võib küll kritiseerida mingil määral ühepoolse loo jutustamise eest, kuid need tekstid, lood ja pildid – eriti just erinevate keemiarelvade nagu näiteks Agent Orange läbi kannatada saanud tsiviilisikute ja laste fotod – mõjuvad väga masendavalt ja rängalt. Agent Orange on keemiarelv, mida sõja ajal USA lennukitest üle kogu Vietnami puistati ning osaliselt ka Kambodzhale ja Laosele kallati (kokku u 75 miljonit liitrit). Selle tulemusena surid sajad tuhanded, kuid, mis kõige hullem, sündis umbes 500 000 “defektiga” beebit. Kohalike sõnul sünnib “defektiga” beebisid siiamaani. Võite selleteemalisi fotosid internetist palju leida, kuid olge ettevaatlikud, sest need ajavad nutma ega lase öösiti magada.

The Beauty Of Getting Lost: Fishing Villages & Crushed Ice

Posted in Vietnam by talikas on April 10, 2012

Parimad asjad juhtuvad ikka siis, kui ära eksida — teisisõnu siis, et Nha Trangist põhjapoole jäävad rannad ja kalurikülad on uskumatult ilusad.

Ühel pildil muide tehakse kuumavas leitsakus purustatud jääd. Ja pange tähele, milliste pähklikoorekestega sõuavad kohalikud kalamehed :)

One Day in Nha Trang: Seafood, Beach, Getting Lost in Banana Plantations & A Mango Lady Who Didnt Rip Me Off

Posted in Vietnam by talikas on April 9, 2012

Hoi An Has Too Many Tourists

Posted in Vietnam by talikas on April 8, 2012

Hoi An on kuulus UNESCO linn, mis sarnaneb tegelikult lihtsalt suure turismitänavaga, nii et meil hakkas seal kohe igav. Kondasime kalaturul ja põgenesime lõpuks hoopis teisele poole jõge, kus sai päikesepaistel hunnituid vaateid nautida ning oma järjekordset ööbussi oodata.

A Vietnamese Village Wedding in Hue

Posted in Vietnam by talikas on April 7, 2012

Pierriga UNESCO maailmapärandi linna Hue-sse jõudes otsustasime kohe, et tuleb ilma pikema jututa jalgrattad rentida ja niiviisi mööda piirkonna kauneid vaatamisväärsusi kärutada. Hue linn on tuntud kui endine Nguyeni dünastia pealinn ning kuulus oma arhitektuuri ja monumentide poolest. Esimeseks sihtmärgiks saigi tsitadell ja kunagine kuninglik linn (Imperial City), millest on alles jäänud vaid üksikud ehitised ja elemendid, kuid mida turistide rõõmuks jõudsalt üles vuntsitakse.

Kohustuslik tsaitadellituur tehtud, põrutasime Hue linna sümboli Thien Mu pagoda poole, mis kõrgub linnast väljas kõrgete puude vahel Perfume jõe kaldal. Peale kahetsusväärset kihlveokaotust teemal, milline hoone on pagoda ja milline mitte (mina kaotasin), tekkis idee, et linna tagasi sõtkudes võiks suure maantee asemel uudistada hoopis vähekasutatud – ja tohutult auklikke – külateid.

Ja oi, kui õige otsus see oli. Punakast savist vormitud külateed juhatasid meid imeilusate templiteni, palmide vahele varjunud omapärase arhitektuuri ja plaaniga kodudeni, rohelusest lokkavatesse niitudesse peidetud haudadeni; nägime kuidas töötab ja pulbitseb üks kohalik küla ning kui ilus ja sõbralik on see piirkond võrreldes suurte linnadega.

Korraga kuulsime kaugusest karaoket meenutavat lärmavat muusikat. Vangutasime omaette päid, et kuidas küll nii, et vietnamlastele meeldib karaoke veel rohkem kui jaapanlastele ja nüüd pannakse karaokemasin üle terve küla üürgama. Kuna aga meie ratta-kruiisil konkreetset sihti ei olnud, väntasime alateadlikult muusikale aina lähemale, kuniks leidsime, et üks pisike külaristmik on suure ja värvilise peotelgiga blokeeritud. Kui me üritasime seal mudas kuidagi telgist mööduda ja sinna sisse piiluda, selgus, et tegu korraliku pulmapeoga ning enne kui me jõudsime midagi mõelda, kargas telgist välja säravasse valgesse ülkonda riietatud peig ja kutsus meid peole.  Ta pöördus meie poole vietnami keeles, kuid piisava kehakeele abiga, et meile mõista anda, kui oodatud kontvõõrad me oleme.

Säuh, karmauhh, kaboom! istutati meid suure ümmarguse laua äärde, sekundiga toodi toidunõud, pisteti kanakints pihku, teise kätte vahutav õlleklaas ja kus siis läks möll lahti. Ilma pikema sissejuhatuseta algas  (külaliste jaoks pigem jätkus) meeletu tempoga õlleklaaside tühjendamine, mis nägi välja nii, et kogu laudkond hüüdis üle kogu telgi ühel keelel “mot, hai, ba” (vietnami keeles “üks-kaks-kolm”), vehkis õlleklaasidega ja siis jõi klaasid tühjaks. Möödus kaks sekundit, kõigil klaasid jälle täis ja jälle hakati hüüdma “mot, hai, ba…”, põhjani! Esimese klaasi ma jõin viisakusest ära, vist teisegi, aga siis ei jaksanud enam tempot hoida ja selline ahmimine tundus ka natuke totter, kuid tarmukad lauanaabrid panid muudkui edasi. Kui keegi lauast klaasi tühjaks ei joonud, koputati talle kohe õlale ja anti viisakalt märku, et klaas peab tühi olema. Pierre, kes alustas küll uljalt ja pilgutas mulle silma, et küll belglased juba oskavad õlut juua, väsis ka juba peale kümnendat klaasi ja oigas, et see tempo on liiga hull.

Lauda toodi kogu aeg uusi toite, lauanaabrid tõstsid meilt küsimata meie kausikesed täis ja viibutasid noomivalt näppu, kui me ei suutnud piisavalt kiirelt süüa. Kogu meievaheline suhtlus toimus vietnami, eesti ja prantsuse keeles, kõige tulemusrikkamaks suhtlusvahendiks siiski kehakeel, sest peale vietnami keele seal telgis ühtegi muud ei osatud.

Taustaks üürgas see sama karaoke – ehk siis paariliikmeline sündi-süldibänd ning julgemad külalised populaarsemaid kohalikke laulusid esitades. Aga siis, järsku, olid kõik pilgud minul ja lava peal mikrofoni seletav mees zhestikuleeris ägedalt viisil, millest ma lugesin välja, et ma pean nüüd lavale minema. Suure aplausi saatel ma seda ka tegin, kuid laulda ma ju ei oska ja veel vähem vietnami keeles. Oma hurmavaima naeratuse saatel seisin laval, vaatasin uudistavaid piduliste nägusid ja olin väga kohmetunud. Siis mulle koitis korraga, et miks ma pean üksi siin piinlikus olukorras olema ja kutsusin lavale ka Pierre’, pistsin talle mikrofoni pihku ja naeratasin publikule. Hehee, väga tore, aga mis nüüd siis edasi saab. Sain aru, et ega ma isegi eesti keeles ühtegi sobivat laulu otsast lõpuni ei tea ning tegin oma vaimsesse märkmikusse ristikese peale seda piinlikku kogemust vähemalt ühe laulu sõnad pähe õppida.

Pierre tegi paar tervitussõna, kuid mõistes, et ega keegi niikuinii midagi aru ei saa, pidasime kiirelt sõjanõu. Pierre on vana skaut ja ma mõtlesin, et ta ikka mõnda skaudilaulu oskab, aga näib, et skaudid väga ei laula seal Belgias.  Mis meid aga lõpuks täbarast olukorrast päästis, oli igihaljas prantsuse laul Champs Elysee, mida ma oskan kaasa ümiseda ja refräänigi natuke pudistada, ning Pierre’ meeldiv (ja vägagi viisipidav) bass. Ja isegi sündi-süldibänd oskas ilusti selle loo ära mängida. Esinemise eest saime tänutäheks  rõkkavad kiiduavaldused, roheliste lehtedega puuoksa, meid juhatati tagasi lauda ning õlleviskamine läks sama tempoga edasi kui enne.

Vietnamlased peaksid olema imeinimesed, kui nad sellisest joomisest purju ei jääks, nii et varsti pandigi peale trance-sarnane tümps ning nooremad meessoost külalised hakkasid tantsima. Naised millegipärast olid tagasihoidlikud, nii et tahtsupõrand oli poiste päralt, kes ennast küll mitte kuidagi tagasi ei hoidnud.

Mida aeg edasi, seda rohkem purju jäädi ning seda sõbralikumaks muutus meie vennastumine. Pruudi ja peigmehega tegime koos palju pilte, samuti teiste pidulistega, kes kõik tahtsid meiega end jäädvustada.

Pimeduse saabudes hakkasid külalised lahkuma ning jäime peiu ning  mõne vastupidavama pidulisega veel lauda istuma. Keelebarjäärist hoolimata olime suurimad sõbrad ning Pierre jagas kõigile lahkelt oma Bangladeshi telefoninumbrit. Ühel hetkel kalpsas üks külaline aga püsti, võttis välja oma rahakoti, ning kinkis Pierre’le ja mulle paar Vietnami dongi kupüüri – mitte küll väga suure summa, kuid selle eest väga pidulikul ja ontlikul viisil. Üritasime küll talle seda raha tagasi anda, või siis hoopis peiule edasi kinkida või viimaks naljaga talle enda raha vastu pakkuda, kuid ilmselt nii ei tohtinud, sest ta andis selle raha alati meile tagasi ja tegi selgeks, et see on meile ja me ei tohiks temaga vaielda sel teemal. Kuuletusime, naeratasime ja tänasime ning pistsime võhivõõralt saadud kupüürid taskusse.

Peagi jätsime ka meie pulmalistega hüvasti ning hakkasime kottpimeduses linna poole tagasi väntama, ise imestades, kui kirev on maailm, kui külalislahked on võhivõõrad ning kui kaunis võib olla juhus.

Would You Eat Dog Meat?

Posted in Vietnam by talikas on April 5, 2012

Miks ma olin kogu aeg varem seostanud koeraliha söömist korealastega? Ei tea! Korealastega pole ma sel teemal pikemalt vestelnud, kuid, oi, kuidas vietnamlased koreliha armastavad. Reisi jooksul seisime toore või küpsetatud koeralihaga silmitsi mitmeid kordi. Esimene pilt on Sapa turult, kus juurviljadega kõrvuti müüdi värsket koeraliha – äratuntav käpakeste järgi – ning teine pilt on Hanoi tänavalt, kus müügiks oli terve grillitud koer. Muide, Hanoi vanalinnast mitte väga kaugel pidavat asuma koeraliharestoranide rajoon, kus siis näljased saavad valida rohkem kui 60 erineva kutsadele spetsialiseerinud söögipaiga vahet. Ma koera ei ole kunagi söönud, ei tundu väga ahvatlev.

Lisaks meeldivad vietnamlastele veel igasugused veidrad tinktuurid, näiteks sellised, kuhu sisse on pitsetud tõugud, mesilased, skorpionid, kobrad ja muud elukad. Mida mürgisema sisuga jook, seda ravimava toimega pidi olema.

Carnival With Zorro Costumes Made Out Of A Pair Of Black Tights

Posted in Vietnam by talikas on April 4, 2012

Hanoisse jõudis lõpuks kohale ka minu Belgia sõber Pierre, kes meid kohe esimesel õhtul kohalike expattide juurde karnevalile vedas (meie suhteliselt armetute mustadest sukapükstest valmis klopsitud zorro kostüümidega saab tutvuda allolevatel piltidel) ning kellega ma koos ma järgnevate päevade jooksul Vietnami põhjast lõunani ehk Hanoist Mekongini läbi sõitsin.

Hassling in Hanoi

Posted in Vietnam by talikas on April 3, 2012

Minu reisi vast et kõige suuremaks pettumuseks kujuneski Hanoi linn. Olin Vietnamist ja eriti just Hanoist nii palju head kuulnud, ülistavaid reisikirjeldusi lugenud, Hanoi vanalinna müstifitseerivaid ja jumaldavaid jutukesi endasse ahminud, aga kui veel enne päikesetõusu Hanoi vanalinna inimtühjadel tänavatel kolasime, ei tekkinud mul selle linnaga mitte mingit erilist sidet. Asi läks veel teravamaks siis, kui tühjad tänavad täitusid kaubitsejatega, end igale poole pressivate mootorsõidukite, tuututava lärmi ja lõppematu tossuga. Ei, ärge saage minust valesti aru, Hanoi on okei linn ning vanalinn kahtlemata teatud romantiliselt räämas sarmiga, kuid minu ootused olid lihtsalt liiga kõrgel.

Eriti üllatav oli minu jaoks, et Hiinas – kus peaksid stereotüüpide järgi pesitsema need kõige tõsisemad kivinäod – olid suvalised inimesed meie vastu palju sõbralikumad kui Hanoi vanalinna piibutavatel tänavatel, kus isegi kaubitsejalt kausikese riisi ostmise eest sai tihtipeale naeratusele vastuseks ükskõikse või isegi kergelt halvakspaneva pilgu. Sinna otsa veel hindadega petmine ja muidu turistidesse üleolev suhtumine. Võibolla tegin ise midagi valesti, ei tea… Raamatutes igatahes kirjutatakse, et Põhja-Vietnami inimesed pidavatki olema natuke tusasemad ning üsna erinevad oma Lõuna-Vietnami kaasmaalastest.

Kuid Hanois leidus ka asju, mis mulle meeldisid. Näiteks Ho Chi Mihni mausoleum ja muuseum, kirevad turud, tänavatele ehitatud toiduputkadest söömine, ise samal ajal miniatuursetel plastiktoolidel või kõnniteel kükitades, Hoan Kiem järv ning seda ümbritsev promenaad, alati sagimist täis imeodava kohaliku vaadiõlle lürpimine Bia Hoi vabaõhubaarides ja vanalinna omapärane arhitektuur. Meeldis ka vietnamlaste laululindude fetish, mis väljendus selles, et mida uhkem pood või kodu, seda rohkem rippus seal puurikesi värviliste säutsuvate linnukestega, kes siis üksteise võidu vidiiditasid (kuigi seda kaunist sillerdust polnud muu müra taustal eriti kosta…).

Eriti meeldis mulle see, et kohtusin Hanois oma vennaga, kes samal ajal sealkandis rändas ja keda ma pool aastat näinud polnud, ning tema ning tema reisikaaslase Periga koos sai veedetud nii mõnigi meeleolukas hetk. Viimasel pildil on Artur ja Per leidnud endale ka uued sõbrad.