Wicked Winterfrost

Armeenia

Posted in Russia: Caucasus by talikas on October 6, 2005

Shura ja Masha jätsin päikeselisse Sotshi, ise aga istusin rongi ja olin juba järgmisel hommikul sügiseses Pyatigorskis. Pyatigorski peetakse Põhja-Kaukaasia mineraalvee-kuurortite pealinnaks ning peale selle, et linn on ilus, puhas, avar ning rohelust täis, on just siin mitme Lermantovi romaani tegevuspaik (ja ka kirjaniku enda hukkumispaik).

Mina ööbisin meie ühikast armeenlase Misha sugulaste juures. Perekond võttis mind viisakalt vastu ja mahutas mu oma pisikesse majja. Sealveedetud päevad olid mõnusad: pereema toitis mind nagu nuumvasikat, perepojad vedasid mind mööda linna ringi ning näitasid kõike ja kõiki. Vanaisa istus kogu aeg oma toas ja mängid klarnetit, ainult vahepeal käis suitsetamas ja söömas. Vanaema oli väga jutukas ja rääkis mulle kõik ära. Kõik nagu üldse kõik: alates pere ajaloost (kuidas nad olid sõja tõttu paarikümne aasta eest Venemaale rännanud) ja naabrite riugastest seebiooperite sisuni välja. Hea vene keele praktika :)

Käisin ka Kislavodskis, nägin kauguses Everesti, maitsesin piirkonna haisvat ja vähemhaisvat ja maitsvat mineraalvett (umbes 15 erinevat sorti: võta aga topsik kaasa, pane avaliku kraani alla ja kurista), vannitasin oma varbaid 38-kraadises mineraalvees (nagu ka poolpaljad tädid pildil), ronisin mägedes, jõin vanavanematega pitsi viina, sõin meeletutes kogustes kreeka pähkleid ja oman täieliku ülevaadet seriaalist “Must teemant”. Kõige huvitavam oli ehk lähitutvus armeenia kultuuriga: kuidas on mehe-naise suhted, kuidas käituvad noored. Neil on ikkagi konkreetselt paika pandud, kes mida teha võib: näiteks läks perepoeg oma tüdrukuga tülli selle pärast, et tüdruk “ei kuulanud poisi sõna” ja ei istunud õhtuti kodus, kui poiss nii oli “käskinud”.

Putini tagahoov

Posted in Russia: Caucasus by talikas on October 5, 2005

Kurb on lahkuda paradiisist, kus kasvavad persikud, virsikud, kreeka pähklid, ploomid-õunad-pirnid jne ning kus pole kõhu täis saamiseks vaja midagi muud teha kui puud raputada. See ühine aed, mille eestlased kunagi rajanud olid, oli siiamaani ühine: igaüks võis sinna minna ja oma maitse järgi puuvilju korjata. Kummardamise-raputamise vaev.

Üldiselt tabasid eestlased omal ajal jackpot’i, sest rajasid oma külakese kullasoonele. Loomulikult on seal väga ilus, turism areneb ja hea kliima jne, aga peale kõige muu hellitab Venemaa ka lootusi Kaukaasias 2014.a. taliolümpiamängud pidada. Ja SEE tähendab, et juba praegu pannakse sinna piirkonda väga palju raha: ehitatakse teid, tunneleid, hotelle, uusi maju jne. Pisikese Esto Sadoki kandis on ruutmeetri hind juba praegu 140 dollarit, mis siis veel paari aasta pärast. Ja täiesti kogemata ehitab ka Putin sinna oma suvilat.

Mustikad, juhhei

Posted in Russia: Caucasus by talikas on October 4, 2005

Esto Sadok meeldis meile nii väga, et jäime sinna veel paariks päevaks. Meie reisiseltskond jagunes kaheks: Age, Villu ja Mark läksid mägesid vallutama ning Masha, Shura ja mina jäime Esto Sadokisse ja selle ümbrusesse tuuritama. Seal samas aias, kus me ööbisime, oli ka mingi veider telk, kus elas noormees nimega Sanja. Sanjaga saime varsti sõbraks ning tuli välja, et ta kolis suveks Rostovist ära, ehitas endale elamiseks indiaani telgi ja korjab äraelamiseks mägedes mustikaid. Kui Sanja meie matkajatega mägedesse läks, ööbisime tüdrukutega tema eksootilises telgis. Sel ööl oli kohutav torm ja äike ja vihm ja müristamine: äike oli mingil hetkel täpselt meie pea kohal ja tundus nagu kukuks taevas koos mägedega meile kaela.

Imelik on ärgata hommikul selle peale, et telgi taga nohistab suvaline siga kreeka pähkleid süüa.

21 aastat nagu niuhti

Posted in Russia: Caucasus by talikas on October 2, 2005

Vist esimene kord, kui ma oma sünnipäeval Eestist ära olen. Sünnipäevapiknikku pidada Musta mere ääres oma heade reisikaaslastega, külma shampanjat rüübata rongijaamas ja õhtuks jõuda maalilisse mägedega ümbritsetud Esto Sadokisse – mida võik üks sünnipäevalaps veel tahta? Reisiseltskond jättis selja taha Sotshi kivise ranna ja liikus Krasnaja Poljana suunas. Kuna olime teinud natuke eeltööd, teadsime, et praegune turismimagnet Krasnaja Poljana kandis kunagi nime Punase-Lageda ning selle asutajateks olid 130 aastat tagasi kreeklased ja ohhoo! eestlased! Meile pakkus aga rohkem huvi Punase-Lagedalt natuke itta jääv asula Esto Sadok (jah, tõesti, algne nimi oli Eesti-Aiake, venestatult Esto Sadok), kust me meile suureks üllatuseks ei leidnud eest mitte ainult eestlasi vaid ka lausa A.H.Tammsaare majamuuseumi. Kujutate ette: eestlased Kaukaasias?

Kohalikud võtsid meid väga soojalt vastu, ööbisime suveniiripoe taga asuvas suures aias. Kohtusime ka kohalike eestlastega (Roosi ja Diana Orav), meile tutvustati kohaliku kultuurimaja (nn klubi) tegevust, vaatasime pilte, kuulasime nende laulu ja olime pidevalt imestunud, et kuidas me küll keset mägesid eestlaste peale sattusime. Kohalikud eestlased olid meie vastu küll sõbralikud jne, aga nende jaoks ei olnud meie küll midagi erilist, noh jälle mingid eesti rändajad. “Ikke iga aasta käib mõni”, ütles Roosi.

1886.a. jõudsid esimesed eestlased, sh Roosi Orava esivanemad, Kaukaasia servale ning otsustasid sinna elama jääda. Hea kliima, viljakas muld, ilus kah veel pealekauba. Rajasid asula keksele suure viljapuu-aia, sellest ka küla nimi, ja jäidki sinna elama. Roosi sõnutsi oli retk Eestist kestnud 7 aastat, eks ikka igal pool natuke peatuti, vaadati ringi. Nüüdseks on eestlased Esto Sadokis juba kohalike ja teiste rahvustega nii segunenud, et puhtaid eestlasi on käputäis ja needki kõik juba päris eakad. Eesti keelt omavahel küll räägitakse ning seda võib ka tänaval kuulda, kuid lapsed enam eesti keelt ei õpi ja uut põlvkonda peale ei kasva. Sellest hoolimata korraldavad memmed oma laulu- ja tantsuõhtuid, külastavad ikka Eestit ja käivad laulupidudel.

Reisipisik susiseb

Posted in Russia: Caucasus by talikas on September 30, 2005

Seljakotid selga! Trampapapaa! Aeg on minna reisima! Jätame maha selle prahise ja suitseva suurlinna ja lähme päikest otsima !! Lõbus seltskond ( Age, Shireen/UK/, Masha, Maria, Mark /USA/ ja Villu) loksus 27 tundi rongis ja jõudis lõpuks Musta mere äärsesse superluks kuurortisse Sotshi. Nõukaaja inimeste ihaldatuim puhkuspaik Sotshi on nagu iga teine kuurort, muust Venemaast eristab teda troopiline kliima, puhtad tänavad ja tsipa kõrgem hinnaskaala (meie jaoks “iga teine”, venelase jaoks “otlitshna”). Inimesi oli palju, puhkajad võtsid viimast. Sotshi hooaeg kestab oktoobri keskpaigani, kuid isegi talvel ei lange päeval temperatuur naljalt alla 15 kraadi. Meie matkaselle tervitasid usinad päevitajad ja 23-kraadine Must meri oma meduuside, mootorpaatide ning tseburekkidega.

Meie eesmärgiks oli sooja kliimat võimalikult palju ära kasutada ehk siis tahtsime väljas (nt rannas) magada. Kesklinnas oli aga palju erarandasid ja kitsukesed avalikud rannad inimestest nii täis pikitud, et pidime ööbimispaika mujalt otsima. Lõpuks, pärast keerukat salaagendilikku operatsiooni, pakkisime oma magamiskotid lahti ühe Sotshi sanatooriumi territooriumil asuva mahajäetud diskobaari leti all, kus palmilehtedega kaetud katus meid vihma eest kaitses ning kust avanes tuledes linnale imekaunis vaade. Magasime muidugi pidevas hirmus, et kohe tuleb miilits ja viib meid türmi, kuid kõik läks õnnelikult. Lausa nii õnnelikult, et magasime seal hiljem ühe öö veel.