Wicked Winterfrost

February in Oslo: First BW Lomo (It Wasn’t Actually That Grey)

Posted in Norway by talikas on March 9, 2010

Oslo oli tegelikult väga ilus ja lumivalge, aga suutsin oma esimese mustvalge filmi kuidagi vussi keerata. Nimelt olen nüüd uhke lomograafia lipulaeva Diana+ (kaas)omanik, või õigemini meelevaldne haldaja, ja mõtlesin, et kui lomograafia workshopil juba nii hästi läks, mis see mustvalge filmiga klõpsimine siis ära ei ole. Aga vot. Ebaõnnestumine (õnneks mitte lomograafia filosoofia kohaselt). Ja ma veel mõtlesin, miks Fotoluksi noormees mu käest mitu-mitu-mitu korda üle küsis, kas ma ikka tahan neid fotosin piltidena või võib need lihtsalt sisse skännida.

Ja nagu võisite eeldadagi, panin blogisse ainult parimad fotod. (Mis omakorda ütleb nii mõndagi ülejäänute kohta)

6 AM

Posted in Norway by talikas on May 21, 2008

Nagu muuseas mängib kell kuus hommikul Marko Matvere Norra versioon kuskil maailma serval Kavelvågi muulitipus Eesti rändurile akordioni.

Lofoten Islands

Posted in Norway by talikas on May 20, 2008

Jaa, mis seal salata, nagu keskmisele eestlasele kohane, panevad ka mul kõrged mäed põlve värisema ja silmad vilama. Muudkui vahiks teisi päevad läbi. Tühja need kirikud, kaljujoonised ja haruldased linnud… Mäed! Andke mulle mägesid!

Aga mõistagi pole Lofootide võlu ainult mägedes. Ülikaunis kevadine loodus, otsekui pildiraamatust välja lõigatud idüllilised kalurikülad ja Norra rahvuspüha puhul rahvarõivaisse riietatud uskumatult sõbralikud inimesed. Ja kõike seda võimendab veel täiesti segadusttekitav 24/7 valge polaarpäev. Polaarpäev on üks väga kentsakas asi: mõistusega saan täiesti aru, miks kogu aeg valge on, aga keha ei mõista teps. Nii siis oligi, et polaarvalguses veedetud päevad möödusid peamiselt unetundideta. Esiteks oli nii palju teha ja vaadata, teiseks lihtsalt und ei tulnud, või kui korraks tuligi, siis paari tunni pärast olin jälle õhinal ärkvel ja tahtsin edasi toimetada. Väga väsitav aga ka väga põnev : )

Tegelikult on asi täiesti tõsine, sest Lofoodid röövisid mu südame. Ma pole kunagi oma elus midagi nii kaunist veel näinud. Ja kui kohaliku filmikooliõpilased mind oma suveprojekti mägironimisfilmi kaamerameheks kutsusid ja üks uskumatult siniste silmadega poiss midagi suvi läbi kestvast tasuta mugavustega telklaagrist (ja varsti algavatest filmi-, kunsti-, muusikafestivalidest) rääkis, käis mul tõesti korraks peast läbi mõte, et miks mitte. Magistritööd võib ju ka ometi põhjapool polaarjoont kirjutada?