Wicked Winterfrost

Let’s Clean Up Indonesia!

Posted in Indonesia by talikas on February 15, 2012

Ka Indoneesia vaevleb prügi käes ning eriti teravalt hakkab see silma paradiisisaartel nagu Gili (esimene pilt) ning Bali (teine pilt). Kuna osa reisist veetsime koos Beriti ja Mariega, kes “Teeme ära” ülemaailmset kampaaniat Indoneesias Yogyartas ajavad, oli prügi probleem tihti meie jututeemaks ning minu lugupidamine Lets do it Yogya ja teiste sarnaste vabatahtlike ettevõtmiste vastu aina kasvas.

Beriti sõnade kohaselt on kõige keerulisem muuta inimeste mõtlemist, näiteks, et lehmi *ei peaks* kasutama esmase prügist lahti saamise meediumina. Kuigi Indoneesias oli märgata mõistlikke taaskasutamise juhtumeid (alumistel piltidel), oli keskmine suhtumine endiselt umbes sama nagu Indias: avame rongiakna, et sealt välja visata kogu rongisõidu jooksul tekkinud prügi.

Näiteks olid Bali armastatud kuurordi Kuta rand ja vesi nii räpased, et ujuma ei meelitanud mind miski. Ka lihtsalt paljajalu rannas käies õnnestus mul talla alla istudada üks kihelev mustuses elav parasiit-uss, mille väljaravimine hiljem Tokyos tekitas elevust ja suuri silmi viietestkümnel (sic!) kohalikul arstil.

11 x Indonesian Food aka How I Gained Two Kilos in Indonesia

Posted in Indonesia by talikas on February 10, 2012

Ehk siis 11 põhjust kahekilosele kaalutõusule Indoneesias.

1. Chicken blood soup in Bali / Kanaveresupp Balil –> mootorrattaseiklusel vihmavarju otsides pakkus kohalik tädike meile just sellist soojendavat rooga. Kanaveri on siis need pruunikad klibmid.

2. Grilled duck in Ubud, Bali / Grillitud part Ubudis, Balil –> Tegelikult on suitsetatud ja täidetud part Bali suurim peoroog, kuid selleks polnud meil raha, nii et leppisime grillitud versiooniga. Maitses hea küll, eriti vürtsikate kastmete ja puuviljadega.

3. Avocado-chocolate juice & grilled chicken skewers with spicy peanut sauce in Kuta, Bali / Avokaado-shokolaadimahl ja grillitud kanavardad vürtsises pähklikastmes –> minu reisi täielik lemmik. Oo, avokaadomahl, kuidas ma pole sind küll varem avastanud? Nii kreemine ja pehme ja maitsev! Ja see pählkikaste, njämm! Mõlemad küllap ka peasüüdlased minu kaalutõusus.

4. Frensh mangoes / Värsked mangod –> Gili saarel põhiline toit. Poole euro eest (mõistagi turistihind!) kooritakse üks mehine mango sulle ära, lõigatakse mugavalt tükkideks ja pistetakse näppu. Hommikusöögiks sõin neid umbes neli, lisaks banaanipannkookidele muidugi.

5. Fried noodles near Jakarta / praetud nuudlid Jakarta lähedal –> Mie goreng on Indoneesia üks levinumaid toite. Praetud nuudlid, muide, on tegelikult tihtipeale Eesti üliõpilastele liigagi tuttavad kiirnuudlid. Millegipärast kohalikud jumaldavad seda rooga.

6. Rice with extras / Riis lisanditega / nasi campur –> Kui miski on nüüdseks minu jaoks Indoneesia visiitkaart-toit, siis on see tänavatel müüdav ning imemaitsev nasi campur. Tegu on kas banaanilehte või jõupaberisarnasesse mähitud tänavatoiduga, mille baasiks on riis ning maitsemeelte kõdistajaiks suur valik erinevaid lisandeid. Mis need lisandid täpselt olid, ei oska ma siiani öelda, aga nad olid kõik tohutult maitsvad :) Igatahes oli seal tofut ja juurvilju ja kana ja liha ja kala ja mingisuguseid pähkli moodi asju ja mida kõike veel. Kirsiks tordil aga mõnus vürtsine kaste sambal.

Nasi campurit sõime mõnel päeval lausa kolm korda, sest sellest ei saanud lihtsalt küllalt, ja mõistagi on see väga odav toit. Nasi campuri on mingis mõttes nagu rootsi lauas söömine, sest iga tädikese klaasakendega kärukesest saad valida erinevad lisandid ja ka sambal maitseb erineva müüja juures ja erinevas linnas omamoodi. Süüakse lusikakese või kätega ja maksad nii palju kui sööd, keskmiselt mehise portsu eest ühe euro kanti. Pildil reisi parim nasi campur Bali saarelt.

8. Ox tail in Jakarta / härjasaba Jakartas –> Tõele au andes ei olegi ma väga kindel, kas see ikka oli härjasaba, mida ma tol kuumal pärastlõunal Jakarta vanalinnas vitsutasin (liiga palju liha! aga äkki härjasabad ongi lihaselised!?). Aga nii väitis minu indoneesia sõber, nii et milleks kahelda? Maitses magusasse kastmessse pistetult igatahes jumalikult.

9. “Melting Wok” noodles in Ubud /  “Melting Wok” nuudlid Ubudis –> Jaa, sõbrad, need ei ole lihtsalt nuudlid. Need on parimad nuudlid, mida ma olen oma elus söönud, sest nad on valmistatud rohelise kookoskarri kastmes, ohtrate Laose vürtsidega, prantslase retsepti ning käekestega. Pärit on nad ühest pisikesest restoranist nimega “Melting Wok” Ubudis, kuhu me kõrvaltänavaid pidi jalutades kogemata jõudsime. Jumalik! Lihtsalt jumalik!

10. Cheese-chocolate cake on Gili T island / Juustu-shokolaadikook Gili T saarel –> Ma ei tea, mis selle koogi indoneesiakeelne nimi on, aga võin teile kinnitada, et ta on magus, rasvane, tilkuv, väga maitsev ning otsekui rusikaks silmaauku magistoiduks Gili ööturul söödud õhtusöögi lõpetamiseks. Või alustasime me sellega õhtusööki? Kes  seda enam täpselt mäletab, sest oli kesköö kanti, öö must ja soe, turg sumisemas ümberringi ning Toomase malepartnerit polnud veel tulnud.

11. Deep fried everything / Friteeritud kõik –> Ei tea jah, miks see friteerimine ja õlisse uputamine sealkandis nii populaarne on. Aga ei kurda: läbimärjana ja näljasena maitseb frineeritud tofu või kapsapallike väga hea. Ja Sara sai jälle uue sõbra :)

Endless Balinese Rituals

Posted in Indonesia by talikas on February 4, 2012

Bali valdavaks usundiks on isevärki hinduism, mida märkad enda ümber kümneid ja kümneid kordi päevas. Kõigepealt näed religiooni tähtsust pühakodade rohkuses, mida peab isegi igas tillukeses külas olema vähemalt üks, ja suuremates linnades muidugi rohkem. Kõik nelinurkse põhiplaaniga pühapaigad on uskumatute nikerdustega ning väga kaunid ja neisse sisenetakse tavaliselt paljajalu ning sarongiga. Kuid on ka lihtsamaid monumente nagu Gunung Kawi (üleval piltidel), avaldades muljet oma džunglisse peidetud kaljumürakatega, mida on uudistamas rohkem kohalikke kui turiste. Ja see, et kuskil seisab kogu tossav liiklus, sest mööda tänavat liigub kirev ja pühalik tseremoonia, on sama igapäevane nagu kimonos naised Kagurazaka tänavatel.

Kuid kõige rohkem märkad balilaste uskumisi igapäevastes väikestes hetkedes. Näiteks kaunistavad enamusi maju õnnetoov piklik puidust kujukeste paar (mida ma eelmise postituse pildil värvida üritan). Samuti õnnistati igal hommikul banaanilehetükikese peale pistetud riisiterakestega sisse meie mootorratas, elumajake ja väravake; ja seda kõike jumalate rõõmuks, mitte niiväga meie õnneks ega silmailuks. Ühel hommikul said kauni peretütre vilunud rituaalide osaliseks kõik aia puud: neisse tehti täke, mida kõigepealt raviti magusa mett meenutava möksiga ning kuhu siis kleebiti õnnetoovad kaunistused. Kõik puud aias! Ja aed oli meil suur. Tänaval tatsates tuleb olla ettevaatlik, et kodude ja äride uste ette asetatud püha-banaanilehe-nikerdusele peale ei astuks. Igal pool istuvad naeratavad kohalikud naised, kes aina uusi kaunidusi meisterdavad, et nendega kohe või järgmisel hommikul taaskord kogu ümbruskond üle külvata.

Ubud & Around: Discovering Rice Fields, Ancient Monuments, Volcanoes And More

Posted in Indonesia by talikas on February 3, 2012

Gililt sõudsime tagasi Bali saarele, kus meie baasiks sai imekaunis Ubudi linn kesk mägesid, rohelust, riisipõldusid ja kaunist kohalikku arhitektuuri. Üleval pildil vaade meie Ubudi kodumajutusest (soovitan: Swan Inn kohe kesklinnas Monkey Roadist läänes), kus peale rohelusest rõkkava aia ja kaunilt nikerdatud majakeste sai igapäevaselt jälgida ka seda, kuidas pererahvas jumalustele õnne toovaid kingitusi tegi, omavahel lõkerdas ja toitu valmistas.

Vaatamata turistirohkusele on Ubud tõeliselt ilus ja rikkumatu ning kohalikud on vaeva näinud, et alles hoida traditsioonilist arhitektuuri ja kultuuri. Piisab ainult (suhteliselt lärmakast ja  tüütust) peatänavast natuke kõrvale hoida ja jalutuskäigud viivad aina kaunimate pühapaikade ning kodude juurde, saatjaks kohalike naeratused ja tänavatel jõlkuvad koerad.

Naljakas on see, kuidas riisipõldudest on saanud turismimagnet. Nii ongi keset linna suvaliselt alles jäetud riisipõldusid meenutavad rohelised lapikesed, nii et hotell saaks end reklaamida “Vaade riisipõllule” sildikesega ning turist terrassil kohvi juues endale õlale patsutada, et nüüd on siis riisipõllu vaatega voodikeses magatud. Tegelikult on need linnasisesed riisipõllud “katki” (“broken” rice fields) ja riisi seal ei kasvatata, nii et riisiga on neil põldudel sama palju pistmist kui näiteks arbuuside või kapsapeadega. Küll aga idanes mul oma aknast katkist riisipõldu imetledes (no muidugi me tahtsime ka ikka riisipõllu vaatega tuba) järjekordne Eesti nokia idee. Et siis viinasokkide ja sügisvärvilise looduse kõrval võiksid Eesti visiitkaardiks olla ka rukki- ja nisupõllud. Nii nagu siin on igal pool sildid “Rice field view” võiksid ka Eesti ööbimiskohad end reklaamida lööklausetega nagu “Akna taga rukkiväli”, “Uinu nisukohinas” või “Hüppa või rukkisse”. Jah, võibolla oleks vaja seda kontseptsiooni tugevdada Eat, Pray, Love sarnase turundusmasinaga, kuid minu meelest täiesti tehtav plaan.

Ubudis on mõnus kliima, sest tänu mägedele on temperatuur jahedam kui mujal. Kas siis nensesamade mägede tõttu või lihtsalt tänu vihmahooajale saime Ubudis ka korralikult vihma, nii et meie päevased seiklused mootorrattal lõppesid alati läbimärgadena. Puht kogemata tuli välja, et minu jaapani sõbranna Sara on vana mootorrattaguru ja nii me siis avastasimegi Ubudist põhja pool asuvaid väikeseid külasid, käsitöö- ja kunstitöökodasid, templeid, vulkaane, apelsiniistandusi ja teeäärseid toidulette kaherattalisel ringi kimades. Kuna vihm oli soe, siis polnud ka läbimärg olla teab mis ebamugav ja kohalikud said alati kõhutäie naerda, kui me ilma vihmakaitseteta kangekaelselt läbi paduvihma oma sihtmärgi poole vurasime.

Estonians & Estonian Food On A Small Indonesian Island?!

Posted in Indonesia by talikas on February 2, 2012

Jah, täpselt nii juhtuski, Jakartas alanud eestlaste kohtamine jätkub Gili T saarel. Kõigepealt kohtan ma Gili saare rannas tee peal suvaliselt kahte eestlast. Ajame juttu ja imestame, et sellele imetillukesele Indoneesia saarele mitu eestlast samal ajal juhtunud on. Siis, päev hiljem ehk, vaatan ma laiseldes oma rannamajakese uksest välja välja ja saan peaaegu südamerabanduse, kui Toomas mööda teed patseerides mu ukseavast möödub. Toomas? Mida sa siin teed? Ja siis, veel natuke hiljem, vahin ma ahnete ja näljaste silmadega, kuidas Berit veel paari eestlase silme all lõikab Katrinile Eestist kaasa toodud suitsuvorsti ning valmistab hoolikalt merevaiku (mustale!) levale määrides suitsuvorstivõileibu. Ahh? Suitsuvorstivõileivad Indoneesia paradiisisaarel? Kuna polnud seda kraami juba pea et pool aastat mekkinud, pean tunnistama, et maitsesid mulle paremini kui miski muu… Hoidke endale oma krevetid ja mangod ja kalmaarid! Andke mulle suitsuvorsti ja merevaiku!

Noh, ja siis samal päeval, jalutasime Saraga saare põhjatippu ja jõudsime ööbimiskohta nimega Karma Kayak, mille mänedžerideks on kaks eestlast Argo ja Eneli. Täitsa lõpp.

Gili Trawangan: Full Time Vacation

Posted in Indonesia by talikas on February 1, 2012

Päevad Gili saarel sulandusid ühte suurde päikesepaistelisse kokteili, mis oli kokku segatud rannaliivast, ookeanimühast, merest saja meetri kaugusel olevast bungalow-s põõnamistest, banaanipannkookidest, snorgeldamisest, reggaest, sukeldumisest (esimene kord elus 12 m vee all!), rannapidudest, lõkkeõhtutest, kaunitest päikeseloojangutest, maitsvast toidust, mangodest ja mangodest ja mangodest, toredatest inimestest, Marie lauludest, Beriti lõkerdavast naerust ja Sara armsusest.

Gili imetillukesed saared, mis asuvad Lombokist loodes, on kasvavalt populaarne sihtkoht, kuhu Lonely Planeti juhatusel vast et juba liigagi palju turiste maabub. Saared on nii populaarsed, sest seal on kaunid rannad, selge vesi, puhas õhk, vaba õhkkond (loe: reggebaaris rohelust nautivad rastad + bikiinidega rannas sulistamise tolereerimine), piisavalt toimetamist (veesport, jalutuskäigud, paadisõidud) ja suhteliselt vaikne. Lisaks on saared mootorsõidukivabad, nii et üürgavatest ja tossutavatest suurkuurortitest (nagu nt Kuta Balil) või ükskõik millisest suurest linnast (oh, eriti Jakartast…) on Gili saartele jõudmine tohutult mõnus vaheldus.

Aga nagu ikka, on Lonely Planet ka väike needus, sest väikesed armsad saared muutuvad tänu sellele peatselt ülerahvastatuks, täisehitatuks ja liig lärmakaks. Usun et juba näiteks aasta pärast on Gili nii täis ehitatud, et seda kohta ei tunne enam äragi. Kahju. Aga õnneks on Indoneesias 17 000 saart, nii et…

Leaving Jakarta Behind: Sunrise in Lombok

Posted in Indonesia by talikas on January 24, 2012

Lomboki saarele, mis asub Bali saarest kohe ida suunas, jõudsime oma laevakesega täpselt päikesetõusuks. Taevas sinetas ja huugas, kui Berit ja Marie meile järgmisesse linna jõudmiseks odavaimat autot otsisid. Vuristasid kahekesi indoneesia keeles nagu kohalikud, vahepeal vehkisid natuke kätega ja puristasid nördinult kallite hindade peale. Kohalikud kutid olid kohe ähmi täis, et valged naised niimoodi tingivad ja ei osanud kohe reageeridagi. Meie Saraga proovisime vestluse kehakeelest välja lugeda, mis olukord on ning üritasime oma väga resoluutsete näoilmetega mõista anda, et meie nalja ei mõista. Tegelikult aga olime juba Padangbai sadamasse jõudes ning Beriti ja Mariega esimesi lahjasid Indoneesia õllesõõme jagades aru saanud, et oleme kindlates kätes.

Edukale tingimisele järgnes ligi kahetunnine kulgemine riisipõldude ja palmide vahel, taustaks ühel pool mäed ja teisel pool sinine ookean. Lombok jättis vaikse, pea et inimtühja mulje ning oli oma puutumatute randade ning puhta veega suurepäraseks prelüüdiks Gili saartele, kuhu meid loksutas meresinine pähklikoort meenutav paadike.

Jakarta’s Two Biggest Vices: Drugs & Traffic

Posted in Indonesia by talikas on January 23, 2012

Jakarta kaose kohta veel kaks kommentaari:

Liiklus – liiklus on Jakartas palju hullem, kui arvata oskasin. Tuttavatelt kuulsin: ära mine Jakartasse, seal veedad oma päeva liiklusummikus, sest ükskõik kust kuhu sa autoga sõidad, see võtab tund aega. Jaa, jaa, mõtlesin omaette. Aga tegelikult just nii ongi. Autodevool on katkematu, kohati kaheksas reas, nende vahel rüselemas rollerid ja muud kategoriseerimata sõiduriistad. Kõik tossavad ja piibutavad, üle tee ei saa jalakäijana minna, mootorratasel istub korraga viieliikmeline pere koos toidukottidega.

Linn on üritanud seda kaost reguleerida, ehitanud autodeedele bussirajad ja käima pannud mugav bussivõrgstiku. Imelikul kombel see aga autoderohkust ei vähendanud. Siis mõtles linn, et teeb Los Angelese moodi ning paneb teatud autoteedele igas autos miinimumsõitjate arvu. Nüüd ongi Jakarta suurematel tänavatel reegel, et autos peab olema vähemalt kolm reisijat. Seegi aga pole autodemöllu taltsutanud vaid on hoopistükkis avanud turu uutele teenusepakkujatele. Nimelt on nüüd selline amet nagu “žoki”(joki), mis tähistab raha eest hääletamist. See tähendab siis, et tee ääres seisavad näpp püsti inimesed, kelle saab oma auto peale võtta ning kuhu vaja edasi sõita. Kui autos on ainult juht, peab ta autosse endale lisaks “ostma” kaks reisijat. Ja žokid istuvad vaikselt tagapingil ning kulgevad sinna, kuhu juhid neid viivad…

Narkootikumid – kuna Indoneesia on tugevalt usklik riik ning Java saarel valdavaks religiooniks islam, siis pole joomine kuigivõrd tolereeritud. Nii pole ka ööklubides tavapärane kohata purjus inimesi, sest pidulised lihtsalt ei tarbi alkoholi. Küll aga näib nooremale generatsioonile nende usuga kooskõlas olevat narkootikumide krõbistamine, sest Jakarta suuremates ööklubides (millest kuulsaim “Stadium” on 6000m2 suur ja mahutab 5000 inimest!) pidavat ecstasy tarbimine olema rohkem kui tavaline. Minu võõrustaja Ryan selgitas, et kuna suuremad klubid on lahti 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, siis kaob pidulistel tihti reaalsustaju ning tulemuseks on üledoosid ning surmad ööklubides :(

Teaching English To Indonesian Children in Jakarta

Posted in Indonesia by talikas on January 20, 2012

Omapäi linnas ringi jaurates otsustasin suuna võtta Jakarta vanalinnale, mille nimeks on Kota. Jaa, vana oli ta tõepoolest ja räsitud ja tolmune ja tohuvabohu ning keskväljaku külje all selline autodevool, et pidin esmalt 15 minutit julgust koguma, enne kui üle tee sain. (valgufoore ega sebrasid väga tihti siin ei ole, autosid aga seevastu meeletult ja üle tee ei lase neist keegi).

Keskväljakut ääristavad koloniaalstiilis muuseumid, mis on suhteliselt kehvas korras, ja muude väsinud hoonete kõrval ka Batavia kohvik. Viimane kannab Jakarta vana nime ning on mõne tripadvisori foorumi külastaja arvates piirkonna ainuke sobilik kehakinnituspaik. Keha saab seal kinnitada küll, kuid üüratute hindade eest, nii et isegi tass maitsestatud kohvi maksab 5 eurot, mis on Indoneesias ikkagi korralik rahapatakas. Võrdluseks nii palju, et selle raha eest saab tänavalt ostes 5 väga korralikku õhtusööki. Igatahes, sinna kohvikusse võib rahuliku südamega minemata jätta.

Vanalinna lähedal on veel ka sadam ja palju muid põnevaid hooneid, kuid läbivaks omadussõnaks on “väga räsitud” ning Jakarta linnavalitsus võiks tõesti sellele piirkonnale natuke rohkem tähelepanu pöörata, nii et Kotast saaks tõeline linna visiitkaart.

Keskväljakule astudes võtsid mind vastu kilkavad ja siblivad noored, kes, nagu näis, olid siia klassiekskursioonile kupatatud. Oli ka palju suveniirimüüjaid ja muidu kohalikke peresid, aga mis puudu olid, olid turistid. Olin just siia ja sinna kiikamas, et kas tõesti turistivaba tsoon, kui minu juurde maandus kamp sillerdavaid koolinoori. “Vabandage”, kõnetas mind neist kõige julgem inglise keeles, “Kas me võiksime teiega inglise keelt harjutada?” Noo, miks mitte, mõtlesin ma kerge rahuloluga, panustan ka siis tilgakese kohalikku haridusse. Järgnesid küsimused stiilis “Kas teile meeldib Indoneesia?”, “Mis te siin teete?”, “Mis teie nimi on?”, “Kuidas teile meeldivad Indoneesia inimesed?” jne, siis veel umbes viis suure sabistamisega tehtud fotot, ja juba nad jooksidki itsitades edasi.

Vot, kui toredad lapsed, mõtlesin ma, ja liikusin edasi. Kuniks 30 sekundi pärast peatas mind teine inglise keelt harjutada tahtev kooligrupp. Ja siis kolmas. Ja siis neljas. Ja siis tahtis pilti teha üks perekond kahe lapsega. Ja siis kaks keskealist daami. Siis ma enam ei jaksanud… Kõndisin kindlal sammul muuseumi suunas ning olin otsustanud, et ei enam ühtegi pilti. Siis märkasin järsku ühte pikka itaallase välimusega turisti, kes minust möödudes mulle väsinult naeratas, siis äkitselt ümber pööras ja kõikemõistva muigega juttu alustas: “Kas sa õpetad ka lastele inglise keel?” Enne, kui jõudsin Marcole vastata, et jah, viimased 40 minutit olen siin 30-kraadise niiskuse sees endast pilte lasknud klõpsutada, piiras meid ümber järgmine lasteparv…

Estonians (Again) Everywhere & Did You Know That Camels Love Bananas & Carrots?

Posted in Indonesia by talikas on January 18, 2012

Järgmisel hommikul peale Ryani reggebaarist saadud 20 uue sõbraga tutvumist (kõik päeval asjalikud tööinimesed – juristid, fotograafid, ärikad – õhtuti reggebaaris tossajad, rulamehed ja surfarid) ning Heleni ja Cat-iga Jakartas ellujäämise muljete jagamist, kupatas Ryan mu autosse ja viis safarile. Noh, lihtsalt, niisama, et teeks midagi. Läheks vaataks elevante ja kaelkirjakuid ja sebrasid ja tiigreid autoaknast. Minu jaoks tundus väga eksootiline ja kujutasin ette kuidas nagu Indias, tuleb kõigepealt autoga kuhugi džunglisse põrutada, siis hiirvaikselt võssa hiilida, ja siis peale elevandi kaugelt-kaugelt metsaservast nägemist (noh, Indias oli see nii kaugelt, et see võis tegelikult olla ka näiteks üüratu suur metssiga), peab padavai autosse jooksma ja edasi sõitma, sest giid toona hoiatas, et vihased elevandid võivad joosta väga kiiresti ja tekitada inimestele surmavaid vigastusi.

Nojah, see Jakartast pooleteise tunni kaugusel asuv safaripark oli natuke teistsugune. Seal kõigepealt ostsid banaane ja porgandeid ja siis alustasid vaikselt autoderivis kulgedes ülirahulikku teekonda läbi loomariigi. Loomad olid paigutatud “saarekestele” tee paremal ja vasakul servas, jättes esimese hooga mulje, et nad niisama chillivad seal. Tegelikult olid saarekesed autoteest eraldatud väga konkreetse kraaviga või okastraadiga või elektrit juhtiva nööriga, nii et elevant ega tiiger kedagi ründama ei pääsenud. Kitsed ja sebrad ja muud sarvelised jalutasid niisama autode vahel ringi ja norisid süüa. Vaatamata suurtele siltidele “Ärge tehke akent lahti” ja “Ärge andke loomadele süüa”, näis, et kõik safaririigi elanikud olid intensiivsel porgandi- ja banaanidieedil.