Wicked Winterfrost

Uus Indibänd Pariisist – Album Covers

Posted in France: Paris by talikas on April 23, 2008

Rodrigo – vokaal, kitarr, klahvid; Markus – lauto; Maria – triangel

Advertisements

Pariisi Tempo ehk 26 Hours of Wine

Posted in France: Paris by talikas on April 22, 2008

Anne-Cecile, Lolo, Markus23:52 Taaskohtumisrõõm – kuskil Pariisi lokaalis

Anne-Cecile, Lolo, Markus02:40 Elamisrõõm – Lolo korteris

Anne-Cecile, Lolo, Markus14:15 Hommik Lolo juures

Anne-Cecile, Lolo, Markus, Katrin, Artur17:02 Piknik St Martini kanali kaldal

Markus, Rodrigo01:39 Suure hooga uuele peole – hispaania keel Markuse katusekambris

Liiga Palju Mälestusi?

Posted in France: Paris by talikas on April 19, 2008

väike kohv

kevad

kir royal

hommik

Kohvikud. Kohv. Vein. Kir. Kir royale. Poliitika. Demonstratsioonid. Hõõruvad jalanõud. Imepisikesed katusekorterid. Kääksuvad kitsukesed puutrepid. Tänavamuusika. Kiirustavad inimesed. Sagin sagin sagin. Lõppematu müra. Siider. Sõbrad. Kevad. Jasmiinilõhn. Liiga palju vaadata. Väsimus. Täissoditud metroo. Taskuvargad. Turistid. Varased hommikutunnid. Jõgi. Piknik. Täpselt nii nagu mäletasin.

Guess Where

Posted in France: Paris by talikas on April 19, 2008

kaks tuusa

Adjöö, Pariis

Posted in France: Paris by talikas on June 15, 2006

sacre coeuri taustal artur

Jätame Pariisiga hüvasti. Pidasime Seine kaldal hiigelpikniku, kus kohal vist tõesti kõik, kellega semestri jooksul tutvutud. Külla saabus ka säravate silmadega Hendrik, kes ruumipuudusel rõdul magas, ja meid kõiki oma Pariisi-vaimustusega nakatas. Artur ja Hendrik on nüüd juba Pariisist lahkunud, alles on väike palav tuba, palju träni ja ilmselgelt liiga pisike kohver.

Kuumarabanduses

Posted in France: Paris by talikas on June 12, 2006

selline poiss siis

Pariisis on praegu nii palav, et tahakski kogu aeg kuskil veekogus sulistada (nagu tundmatu noormees pildil). 30-kraadine lauspäike on ka mu venna ära ehmatanud, kes mul külas ja esimest korda Pariisis on, ja nüüd keeldub ta päeva ajal tänavatel liikumast ja vastab kõikidele küsimustele “normaalne” või “okei”.

Kõikidele Prantsusmaa erasmuslastele aga soovitus: laske dekanaadis oma üliõpilaspiletile virutada kunstiosakonna tempel ja otse ka kui võluväel on enamus muuseume (nt ka 20-eurone Versailles) tasuta!

My Kinda Town

Posted in France: Paris by talikas on June 8, 2006

koeraga

Montpellier on suurepärane linn täis noori, muusikat, päikesepaistet ja peomeeleolu. Esimese asjana kihutasime muidugi kohe randa, aga kuna finantsvõimalused on muutunud olematuks, siis käisime rannas mitte bussiga vaid… häälega! Kenad noored tüdrukud võeti kohe auto peale ja peale toredate autojuhtide kohtusime veel ka ühe suure märja koeraga, kelle lõhn mul vist siiamaani küljes. Käisin veel vanalinna risti-põiki läbi, iga nurga peal uus muusik, nägime loomaaias end blondiks päevitanud pruunkaru ja nautisime elu. Täitsa vabalt oleks võinud Erasmuse linnaks hoopis Montpellier’i võtta :)

Apteekidega Mul Ei Vea

Posted in France: Paris by talikas on May 26, 2006

kurikuulus kummel

(Pariisi apteegis, tarkusehammast taltsutamas)

“Tere, palun mulle pakk kummelit
“Kummelit jah?”
“Kummel jah”
“Mmm, hammaste jaoks?”
“Jajah, just! Hammaste jaoks! Just nii!” (mõtlen, et, huh, ei pea hakkama pikalt prantsuse keeles seletama, tädi sai kohe aru, mis värk on)
“Jajah, siin ongi, tabletid. Kui vana laps on?”
“Kuidas palun? Laps? Kelle laps?”
“Noh, kelle jaoks need tabletid on?”
“Mmmm… Minu jaoks!”
(tädi vaatab täiesti arusaamatu pilguga otsa. Võiks öelda, et jõllitab; ja küsib): “Kuhu TEIL siis need hambad kasvavad?!”
(ja siis lugesin tabletipakikese pealt: “Beebidele. Hambakasvuvaludeks” Hirmus piinlik)
(kogeledes)
“Einoh, see on see… Tarkusehammas. Teate, kasvab siia taha ja hirmsasti valutab”
“Eino, kui valutab, minge arsti juurde” (…väga abivalmis…)
“Einoh, mul oleks vaja kummeli taime. Sellist kuivatatud. Te ei oska öelda, kust ma võiks seda leida?”
“Tee jaoks?”
“Einoh, mitte tee. Kompress. Saate aru, kuivatatud kummel, segada kuuma veega, marli sisse, panna valutavale kohale…”
(tädi ei vasta midagi, ainult vaatab. Pikalt. Mina punastan oma tarkusehambani välja)
“Ma ei tea… Siin, Prantsusmaal vist asi nii ei käi… Äkki teil ikka on… Kummelit?”
(tädi ei vasta, piilub mind silmanurgast kahtlustava näoga, otsekui oleks ma mingi maausuline-iseravitseja-rohuuhmerdaja-nõiaplika, kaob siis taharuumi. Paari minuti pärast tuleb välja tolmuse pisikese kummeliõitepakiga, mille ma siis tema uuriva pilgu all 5 euro eest lunastan)

Otsin Tarkust, Mis Tarkusehambaga Pidi Kaasa Antama

Posted in France: Paris by talikas on May 22, 2006

Meie suvised soojad tuulekesed on asendunud mehiste maru-iilidega, nii et õue minnes tuleb piibust-prillidest kõvasti kinni hoida, et nood minema ei lendaks ning tänaval soovitaks liikuda maskiga, sest muidu vuhiseb kõik tolm-prügi-lehed-oksad-plastmass-kergemetall otse silma. Täna olid näiteks pargid kinni pandud, et mõni mängiv laps juhuslikult talle pähekukkuva oksa läbi vigastada ei saaks. Muidu on selline tugev tuul päris võimas, akna all kohiseb ja pilved vuravad taevas. Eks varsti läheb jälle soojaks.

Ise maadlen semestri lõpuspurdiga, mis imelikul kombel siiski väikesel määral õppimist ja pingutamist nõuab, ning tarkusehambaga, mis nüüdsest aktiivselt oma olemasolust märku annab ja öösiti magada ei lase. Suvise külastajate maratoni avas eelmisel nädalal Nele, kelle toodud Bordeaux’ hõrgutised kahjuks juba ammu otsas on, ning selle nädala uljatesse turismiplaanidesse kuuluvad jalgsi Eiffeli torni vallutamine, Cézanne ja Pisarro näitus d’Orsay’s ning piknik metsikus looduses (endiselt samad plaanid, mis eelmisel nädalal :)).

Metroo Once Again

Posted in France: Paris by talikas on May 17, 2006

all the world´s a stage

Ma ei taha rääkida rõvedatest araablastest, kes metroos noorte tütarlaste külge liibuvad, ettekäändel, et metroo on lihtsalt täis, või taskuvarastest, kes nutikalt rahakotte eemaldavad, või palavast õhupuudusest ja higistest inimestest või sukapükste-pastakate-kumminööride-müüjatest, kes pealetükkivalt oma kaupa müüvad või täistundidest, kus metroosse lihtsalt ei mahu või haisvatest kodututest, kes vaguni mõnikord üle võtnud on… Vaid sellest, kui tore on viimase metrooga koju minna, kui kodupeatusesse jõudes metroojuht kõigile reisjatele ilusat õhtut ja veel ilusamat homset päeva soovib, ja sellest, kuidas 12-aastased räppivad poisid ka kõige konservatiivsemad muigama panevad, või kui roosa mütsiga tädi üle vaguni seletab, et ükskõik, kui kehv päev täna oli, inimesed, uskuge, varsti läheb paremaks! või kui noormees kitarri saatel nii ilusasti, nii kurvalt ja igatsevalt laulab, et süda jääb seisma ja silm läheb vesiseks… Ja minu lemmik metroo-artist on üks vigurdavate silmadega 30ndates mees, kes muudab 30 sekuniga metroovaguni nukuteatriks ja tema laulvat-veiderdavat peategelast vaadates ei jää ka suurele väsimusele vaatamata tõesti midagi muud üle… kui siiralt naeratada.