Wicked Winterfrost

What Really Happened? Unpublished Photos About Miha & His Baby, Egert & Chinese Girls, Pierre Becoming Vietnamese, And Rodrigo, Why So Sandy?

Posted in Cambodia, China, Thailand, Vietnam by talikas on April 19, 2012

Watch Out For Nightbuses Without Toilets

Posted in China by talikas on March 30, 2012

Kuna oma strateegiaga öösiti suuri vahemaid katta olime Hiinas läbinud olulise hulga kilomeetreid, jätkasime sama lähenemist ka Vietnami suundudes. Ööbuss Kunmingist Lao Cai-sse on minu reiside jooksul senini kõige raskem ühistranspordis veedetud öö üldse, sest ilmselt suitsiidikalduvustega bussijuht tulistas mööda kitsaid pimedaid külavaheteid nii karmi tempoga, et vaatamata sellele, et meil oli igal ühel “oma voodi” (loe: kolmekordsed kitsukesed ja lühikesed ritkülikukujulised madalad piirdega ääristatud hotisontaalsed pinnad, kus kuidagipidi end sirgeks ajada ei saanud), oli teede olukord nii auklik, et selle suure kurvitamise, äkiliste pidurduste, üles-alla-vappumise, hüplemise ja tõmblemise saatel oli võimatu uinuda. Lisaks veel kohustuslik piibutamine – ükskõik millest möödudes, millele lähenedes või niisama tervitades oli vaja ju kellaajast olenemata korralikult signaali lasta. Ja see ei olnud selline arglik rollerimeeste törtsutamine ega isegi autojuhtide natuke tugevam piip, see oli ikka üks korralik parimais aastais bussi kõrvulukustav pasundamine. Jälle, ja jälle ja jälle, sest Hiinas on arvukalt nii teisi sõidukeid, inimesi kui ka sõiduteel  jalutavaid loomi. No ja siis muidugi ka bussijuhi suhtumine, mille võtab kokku järgmine dialoog, mille pidasin maha umbes 6 tundi peale sõidu alustamist, oma palvest arusaamise kindlustamiseks pikituna rohke kehakeelega:

M: “Sorry, when will we have a stop? I need to go to the toilet”

Busdriver: “No”

M: “Sorry, I really need to go to the toilet”

Busdriver: “No”

M: “Toilet?! Please?”

Busdriver: “No”

* * *

Agggghhhhhhh, läksin tagasi oma konkusse, aladatud viha täis ja ei osanud midagi ette võtta. Buss muudkui vappus ja vappus ja mängisin peas läbi juba erinevaid strateegiaid edasiseks käitumiseks (Kilekott? Põrand? Tagumised pingid?), ise salamisi lootes, et bussijuht nüüd ikkagi härdub ja peatub. Aga ei miskit. Möödus 20 minutit, pool tundi, tund… Käsikäes kasvasid paanika ja põis. Kuni lõpuks, lõpuks!, just enne plahvatust krigisesid pidurid ja ma tormasin esimesena bussist välja, teadmatus suunas pimedusse.

Enjoying Eternal Spring in Kunming: Yes, It’s Getting Warmer

Posted in China by talikas on March 29, 2012

Pärast külmatunde leevendamiseks piparmündi-, puuvilja-, kakao- ning niisama naturaalsetes kuumaveeallikates ligunemist jättis pilvede vahel kõlkuv Emeishan meiega hüvasti hiigelsuure kaisukaruga lehvitades ning peale õndsas unes veedetud öörongi maabusime juba Yunnani pealinnas Kunmingis. Kunming – linn, kus kohalike arvates on igikestev kevad – oli jälle meeldiv üllatus oma toreda arhitektuuri, (Hiina standardite kohaselt) rohelise linnamaastiku, rohkete turgude ning armsate tänavatega.

Üldse tundub mulle, et Hiina suurlinnades tuleb eemale hoide lärmakast, vilkuvast ja ülesvuhvitud kesklinnast ning baseeruda rahulikemas rajoonides (meie olime näiteks imemõnusas Cloudland hostelis) ning nii ei teki seda suurlinna klaustrofoobiat või rahvamassiallergiat. Pildil üks tüüpiline näide Hiina suurlinnade liiklusest – tavaline ristmik Chengdus – mis peaks piltlikult seletama, miks Hiina suurlinnad võivad Põhjamaa metsadest tulnud rändureile veidi võõristavad tunduda.

Kunmingis sattusime jälle kohalike vanema generatsiooni ooperisõprade päevadele, mis nägi välja nii, et pisikeses pargis oli umbes tuhat inimest, kes olid omakorda kogunenud gruppidesse, kus a) keegi tädike laulis mikrofoniga ja onuke mängis pilli või tuli taustamuusika maki pealt  (alati volüüm põhjas) või b) publik vahtis ainuüksi tillukese dvd-mängija ekraani, kus täisvõimsusel üürgas ooperietendus. Sellised grupid olid hästi tihedalt üksteise kõrval, nii et veidi eemalt kostus vaid arusaamatut kõrgete nootidega lärm. Siis veel mingid tädid tantsisid, toimus rohkearvuline mahjongi turniir ja ühe põõsa all tehti hädalistele kupuravi, teise põõsa all müüdi raamatuid, kummikorke, lõikelaudu, nuudleid või kasutatud proteese (pildil). Väga tore Hiina penskarite pidu ja neile, tundus, ka väga meeldis.

Kontrastiks siia Chengdus nähtud “professionaalne” (küll 101% turistikas) Hiina ooperi näidis:

Climbing Emeishan (3077m) in The Snow & Sleeping in an Ice Cold Monastery

Posted in China by talikas on March 27, 2012

This slideshow requires JavaScript.

Peale maailma suurima buddhaga tutvumist Leshanis ja tõdemust, et olen umbes sama pikk kui kümnendik tema kõrvalestast, kärutasime oma varustusega Emeishani mäe jalamile (öömajasoovitus: C hostel!), et sealt järgmisel päeval alustada mitmepäevast ligi 30-kilomeetrist matka ühe Hiina kõige pühama mäe tippu ning tagasi. Kuna parasjagu oli käimas Hiina talv, siis teadsime juba ette, et mäetipus ootab meid vaid suur pilvemass ning kaunid vaated tuleb endale ise ette kujutada.

Mida me aga ei teadnud, oli, et: 1) Emeishani mäetipp on sama lumine kui Eesti kesktalv, 2) mäetippu tõusmiseks ja sealt allatulemiseks on vaja muretseda endale “kassid” ehk siis ronimiskirkad või pisikesed sakilised metallkonstruktsioonid, mis tuleb saabaste külge siduda, vastasel juhul oled nagu kits libedal mäel, (piltilt nähtav minu esmaklassiline varustus: lumesaapad 2 EUR Guilini turult, punaste paeltega metallkonksud  2 EUR sealtsamast mäelt); 3) vaatamata madalhooajale liigub Emeishani radadel mitmeid pühendunuid sh ka värvilistes hõlstides munkasid, 4) pahaaimamatuid rändajaid võivad rünnata näljased lumeahvid, kes on turistide poolt nii ära hellitatud, et arvavad, et iga seljakoti sees või taskus võib olla küpsis või banaan. Aga kõik selle saime me varsti teada ning peale bussi, köisraudtee ja kondirammu abiga tippu jõudmist ning ahvide kommetega tutvumist hakkasime end ettevaatlikult pühast mäest alla libistama. Ahvidega kohtudes, muide, tuleb neile näidata tühjasid pihkusid ning neist rahulikult mööduda ning eriti ettevaatlik olla suurte pomode isa-ahvide ning beebisid kõhul kandvate ema-ahvidega. Igaks juhuks soovitatakse enese kaistmiseks siiski kanda kaasas bambusest matkakeppi.

See matk oli minu jaks kogu Hiina reisi eredaim kogemus, sest peale suuri linnu ning rahvamasse oli ütlemata mõnus täielikus vaikuses mööda talvist imedemaad sumbata, pilvede ja udu vahelt teed otsida ning kõditavas teadmatuses loota, et enne pimeduse saabumist öömajani jõuame. Öömajaks oli meil Xixiangchi klooster, mis mitte just väga väikese summa eest reisilistele keedetud kapsast ning riisi ja (jääkülma) öömaja pakkus. Pistsime näljaselt riisi, vahetasime munkadega viisakusavaldusi ning suure kergendusohkega avastasime oma miinuskraadidega toast elektrilina.

Järgmine hommik algas juba kell 6, kui läbi tiheda udu ja lumesaju järgmiste kloostriteni rändasime, mis olid enamasti inimtühjad või mõne üksiku valvuriga, kes kõik meile teed pakkusid ning järgmise teeotsani juhatasid. Mida allapoole laskusime (minisuuskadega oleks kogu retk olnud kordi mõistlikum), seda lörtsisemaks muutus ilm ning peale paari tundi hakkas sulama kõik: teerada, mäeseljad, meie saapad ja riided. Vihmast ja ronimisest läbimärgade ja lõdisevatena leidsime Wanniangi templi juurest kuusemetsa seest väikese restoran-hüti, kus pisike sõbralik mammi küpsetas meile mäeandidest (mingid erilised juured või seened) kogu meie Hiina reisi kõige maitsvama söögi. Mis see täpselt oli, ei tea siiani, aga pani korrakski unustama oma märjad riided ja külmetavad varbad.

Panda Diplomacy

Posted in China by talikas on March 26, 2012

Oi, pandad. Jaapanlased on erilised pandahullud ning see, et keegi ööklubis (taustaks kõlamas techno) sulle niiskete silmadega jutustab, kuidas tema eluunistus on pandasid elusalt näha, ei tohiks kedagi üllatada. Seetõttu polnud ma ka eriliselt pahviks löödud kui Hiina pandapealinnas Chengdu-s rohkelt jaapanikeelseid silte leidus, hostelis ja pandakeskuses kõik jaapani keeles oli ning otselennud Jaapaniga väga populaarsed.

Pean tunnistama, et mina olin pandade suhtes ükskõikne: on jah sellised pehmed karukesed ja muudkui magavad päev otsa, aga mis siis? Nagu koaalad ju või miks mitte nagu kassipojad või miks mitte sama nunnud kui mu vend, kui ta otsustab päev otsa voodist mitte lahkuda. Chengdu pandakeskuses pandasid päris elus nägemine ei vaimustanud mind ka esialgu eriti, kuid kui ma lugesin ja uurisin ja kuulsin, kuidas nad vaesekesed on ellu jäänud, et neid vabas looduses ainult umbes 2000 alles on ja milline veider elukorraldus neil on, siis mu respekt kasvas, või peaks ehk pigem ütlema, et mul hakkas neist kahju.

Kõlab uskumatult, kuid tegelikult on panda üks vanimaid siiani elus olev imetajateliike ning siin maamuna vastu pidanud juba miljoneid aastat. Looduses elavad nad vaid loetud mägedes Hiinas, peamiselt sealsamas Chengdu-d ümbritsevad Sichuani provintsis. Muutuvate elutingimustes ellujäämiseks on panda pidanud ühest servast teise kohanema, näiteks oma algselt karnivoori imagolt üle minema 99% taimetoidu dieedile. Nimelt peab üks keskmine panda oma energiavaru saamiseks päevas läbi hekseldama umbes 20 kg värsket bambust. Bambuseks kõlbab neile ainult parim, nii et pandakeskusesse tuuakse iga päeva varahommikul kuskilt põhjapoolt mägedest koormate kaupa rohelust. Kuna bambus on nii toiteainetevaene, siis panda veedabki enamuse oma ärkvelolekuajast närides ja tselluloosirikast seedimata jäänud massi kehast väljutades (vaid u 20% söödud bambusest seeditakse ära). Kokku peab paksuke panda toaletis käima päevas umbes 12 korda! Ning ülejäänud aja, et mitte seda vähestki energiat kulutada, panda magab. Suured pandad tukuvad niisama, kus juhtub, pisikesed pambud mängivad peale söömist natuke (näiteks ronivad osavalt puude otsa) ja siis keeravad end jalgpalliks puude otsa. Ainuke aeg, kui saab pandakeskuses pandat liikumas näha, ongi seetõttu kell 9 hommikul, kui neid söötmisaeg on. Muul ajal võid vaid põõsaste vahelt põõnavaid karvapalle kokku lugeda.

Väikeste pandade sündimine ja ellujäämine on ka puhta teadus, sest vastsündinud pandakene (kes näeb välja nagu pisike karvadeta roosa rotipoeg) võib kaaluda nii vähe kui 51 grammi ehk siis ligi 1000 korda vähem kui tema ema! Nii enneaegselt ilmale tulnud ja ilmselgelt alakaalulised pojukesed aga ei suuda alati ellu jääda ning panda-emagi on tihti segaduses, mis sündinud vääksudega tuleb ette võtta ja seetõttu kasvavad paljud pandakeskuses sündinud pisikesed pandad inkubaatoris. Chengdu pandakeskus oli äärmiselt uhke veel ka selle üle, et nad olid arendanud uue efektiivse pandade viljastamise meetodi, milleks on elektro-massaazh.

White Man Doing Tai Chi: Not Bad For A Beginner

Posted in China by talikas on March 25, 2012

Vahepeal ka väike video sellest, kuidas Egert Guilinis kell 6 hommikul kohalike võimlejatega sooja tegi. Kogu jõeäärne promenaad oli erinevaid tervisesportlasi täis: kes võimles, kes tantsis, kes hüppas niisama. Pensioniealistele spordisõprade armeele vastukaaluks möllasid kõrvaltänaval lipsustatud noored, kes  suvalises kohas tümpsu saatel sarnast pulli tegid, ainult et moodsamas ja tempokamas võtmes.

Loving China: Guangzhou to Guilin to Chongqing

Posted in China by talikas on March 24, 2012

Hiina, Hiina, Hiina. Isegi peale kolmandat reisi sinna üüratusse riiki ei ole mul Hiinast ilmselgelt küllalt saanud. Seekordne retk viis meid kaheks nädalaks avastama Lääne-Hiinat ning tänu aukartustäratavate vahemaade (ca 3000 km) läbimisele ning tuhandete meetrite kõrgusele (3 077 m) ronimisele kõõlusime kord t-särgi kevades, kord suusajope talves.

Guangzhou jättis üllatavalt meeldiva mulje – võibolla sellepärast, et esimest korda ööbisin hotellis, kus vannituba oli maast laeni klaasist ning seega sai privaatsus koheselt uue mõõtme. Võibolla sellepärast, et avaraid ja puhtaid tänavaid täitsid Hiina uue aasta pidustused ning draakonid vehkisid tantsida nii kallites ärirajoonides kui ka maja taga lainetavates slummides ning et avastasime maja tagant Kantoni ooperi päevad. Võibolla hoopis sellepärast, et muidu Hiina suurlinnades lokkava saastatusega võitlemiseks on Guangzhou keelanud mootorrattad ja rollerid ning tulemuseks on väga meeldiv linnakeskkond. Aga eeskätt siiski seetõttu, et Han dünastia kuningas Nanyue matmispaika avastades saime tuttavaks Hiina noortega, kes meid väsimatult kättpidi mööda linna vedasid ja oma kodukohta tutvustasid, parimaid palasid suhu toppisid ning kogu aeg suurest elevusest pakatasid.

Järgmised peatused Guilin ning Yangshou jäid juba põhja poole ning vaja oli selga panna jope. Imelist karstidega kaunistatud maastikku sai piiluda nii öömaja aknast kui paadireisilt, kuid Yangshou turistilikkus ületas meiegi tolerantsuse ning vaatamata ainulaadsele loodusele olime peatselt rõõmsalt jätkamas oma teed Hiina suuruselt kolmanda linna Chongqingi suunas. Sellelt reisijupilt pärineb ka tarkusetera: kui vähegi võimalik, ära reisi Hiinas öörongis hard seat piletitega. Kuna peale uue aasta algust toimus Hiinas üleüldine rahvaste rändamine (uude linna tööle, puhkuselt koju, jne), siis olid kõik rongid puupüsti täis nii inimesi kui nende hiigelsuuri pampusid ning need venivad 14 tundi kitsukesel puupingil, taustaks lõppematu üleüldine lärm, korralik rögastamine ja häälekas sülitamine, jäid valusalt meelde. (Üldiselt mulle Hiina väga meeldis, aga jah, see rögastamine ja sülitamine oli ikka omette tase. Igal pool, igas olukorras võisid kuulda, kuidas keegi rögises.)

Sichuani pealinnas Chongqingis ööbisime jaapani keele kursuselt saadud sõbranna juures ning saime tunda tõelist Hiina külalislahkust: küll käisime ülivürtsikat hotpot-i söömas Lulu vanavanematega ja emaga, hängisime vanaisaga, tuuritasime mööda öist linna Lulu isa autos ja maitsesime kohaliku kiirtoidu parimaid palu (jälle kanavere ja pardivere supp!) ning veetsime päeva Ciqikou vanalinnas ja kohvikutes tuuritades Lulu parimate sõpradega. Linn ise on hiiglaslik, otsast lõpuni sudu ja udu täis, ehitatud mitmete küngaste peale ja vahele ning väga hiinalikult üle puistatud kõikvõimalike tulede ja tulukestega, nii et öösiti muutusid peatänavad taamal kõrguvate hallide paneelmajade taustal vilkuvateks popurriideks. Hiina linnad ise, vähemalt need, mida me nägime, olid  rõkkava majanduskasvu musternäidised: igal nurgal arendused ning ehitamised, kerkimas uued sillad ning rongi- ja metrooliinid.

Päevad Chongqingis möödusid linnutiivul, ja enne kui jõudsime toibuda piirkonna piprast ja vürtsist, olime juba teel uue sihtmärgi suunas, milleks olid… Pandad! :)

32 Days & 10000 Km Later – Goodbye Asia

Posted in China, Mongolia, Russia, Trans-Siberian by talikas on July 5, 2009

monsters

Tallinn (Brussels)-Beijing 2009

Juliette

Maria

Best moment

Seeing the vast Mongolian steppes and taking the first shower in UB after Gobi

A hot shower after Gobi, galloping in the steppes with Mongolian semi-wild horses

Worst moment

Just before my departure in Brussels, when I thought I would miss my plane, and my 52 mosquito bites after Ikh Bogd mountains

The end of the trip and leaving Beijing

Scariest moment

When we thought that ninjas are attacking our tent

Crossing the streets in UB, being afraid of ninjas in the tent

Weirdest moment

The really intensive Chinese massage

The Chinese massage for sure!

Funniest moment

The Artist and his comedy

Too many. Endless joking with Juliette and Tseigi in UAZ , naked Artist, Russian men obsessed with Juliette

Most ridiculous moment

In the Beijing-Berlin plane a little boy asked from Maria if she is travelling with her mother

Washing my own sheets in the tiny toilet of the UB-Beijing train. Honestly, it was just tea!

Best sound

Baby camel crying and our “Huleele” hymn

Strong wind and rain drumming outside the ger

Best food

Anything NOT SPICY (after Beijing)

Fresh fruits in Beijing, hot pot in UB and everything spicy J

Best drink

Hot water in Gobi

Gobi water, salty Mongolian milk tea

First thing to do when back at home

Eat a baguette with really old and stinky camembert

Hugs’n’kissing; try to stop thinking in French

Best night

In the tent during our first great sandstorm in Gobi

The “Lost in Translation” techno party in UB, and eating duck brains with Hannes, Juliette, Thomas

Most aching part of the body

Abdono after our crazy laughing

My knees, and my eyes after the last Gobi sandstorm

Best kiss

A Mongolian feminist girl in the toilets of a UB nightclub

Hera

Something you missed the most during your trip

French food, “Dr House”, my Russian tea

My boyfriend and Läike house-chill (feat. DJ Artur&Karl)

Most bizarre tradition

Shaking a person’s hand after accidentally touching his/her foot

Smelling small children’s genitals and doing some weird movements with hands in the air

Sexiest man & woman

“Hannes” for sure, Maria

Huntushe and Juliette

What did you discover about Juliette/Maria

I discovered everything about Maria, and I will miss her a lot. And that she has friends everywhere…

Hehehe, many things, e.g. I found out that Juliette is a true scout and a queen of camping, and that she adores Bordeaux white (not)

What did you discover about yourself?

I can not sleep without Maria anymore besides me

I can stand on my head (thanks, Artist) and I really don’t like people who talk too much

What are you going to change in your life after the trip?

No mutton!

I promise to appreciate vegetables

 

And finally, greetings to all the people we met during our trip. Starting from the beginning (and sorry for not remembering all the names): Irina, Natasha, weird Israel guy, Anja and her mom, Babushka, Anton and her mom, Paulina, her brother and father, Stjopa, Maksim, Oksana, James, the funny British tourist ladies, Misha, Katja, Ira, Danish vodka family, Aleksei, Sandõk, Tseigi and her mom, Birgit, Roy, Kiwa, Rick, Tseren, numerous very hospitable Mongolian families during our UAZ trip, the cute Mongolian girl on a horse wearing a tennis outfit, all the ninjas, Huntushe (Von Swan), his mom, sister, brother, nephew, Gunbilegt (G aka Deep-Wise), his grandfather, grandmother, and other relatives, Gansukh (Simba), Biggie, the flower-shirt-guy,  the-feminist-in-the-toilet-girl, the oh-damn-my-sandals-guy, the UB Krishna community, Tumro (Ironman) and his family, Beatrice, Malin, Gustav, French mec on the train, Hannes, Sigrid&kids, the merry UB officials, all the provadnitsas, Tomo and his brother, Thomas, the helpful Beijing map guy, Simon. Did I forget someone, Juliette?

Sleepless in Beijing – Thanks, Hannes

Posted in China, Trans-Siberian by talikas on July 4, 2009

partybeijing

Trans-Siberian Zen-Express

Posted in China, Mongolia, Russia, Trans-Siberian by talikas on June 3, 2009

pravadnik

You may think that you can imagine what’s going on in the wagons of the Transsiberian Express. You may say you have read books, heard stories, seen the movie, travelled a bit yourself, and can guess more or less the atmosphere and possible events. But, seriously, whatever you come up with, you will be wrong. The experience on the train will be different from whatever you have dreamed about, and not necessarily in a bad way.

First of all, it is a train of rules. These rules are known to everyone, except the first-time-traveller of course. And the rules, all 102 of them, are enforced by the King/Queen of the train – pravodnik/pravodnitsa (on the photo).  These are hardworking very very very serious- (if not mean-) looking people who have to take care of up to 54 people (the number of people in one 3rd class, platskaart, wagon) for x days in a row. I still haven’t figured out how they to it, but they keep everything under control, the wagon and the toilets clean, hot water running, give out sheets and sell dry noodles, turn the lights off at 23 and like magic… there is no-one in the wagon who is shouting or disturbing anyone. The oh-so-macho Russian men suddenly become obedient elementary school pupils and either start whispering or leave the wagon.

Secondly, one completely loses track of time. After travelling through 5 time zones, and spending more that 100 hours on the train, guessing the right time and even the day becomes a kind of a sport. It seems that the whole train operates on a secret code that one has to crack: my watch was on Estonian time, the clock on the wall always shows Moscow time, the lights are shut according to the local time, and the restoranwagon doesn’t care about time. This complete disorientated floating of hours-minutes-seconds gives way to constant sleeping, dreaming, longing, and eventually, a kind of zen meditation. There is only the train, the drumming sound of the wheels, the flying-by steppe and taiga… And no clue whatsoever where or when we are.

aser-tyrk
Then, there is the people. All the colorfully random people stuck together in one wagon who seamlessly become like old friends before the journey finishes. Everything happens: we shared our food, they offered theirs, this weird man with 2 children just didn’t stop giving us candies, we saw family pictures, heard intimate stories, witnessed severe Russian parenting, were offered advice on trekking around Baikal, some people invited us to their homes, wrote down phone numbers to call in case of help needed, etc. The weirdest things, of course, happen when bottles are opened, and so we met a guy who, as a token of his friendship and a symbol of good luck, first gave us a number of his wagon and kupe, and after our firm refusal, a big golden key of his apartment. Unfortunately he never told us the address.

kaardid

paulina

Mmm, and the food and drink. We, as budget travellers, were eating mostly quick noodles and Estonian sandwiches, but all the different things we tasted on the train, and the marvellous Russian traditional samplings (piroshki, plemeny, vareniki, ogurtsy etc) offered during the train stops by numerous babushkas seemed like an endless trip to an affordable Russian restaurant. Juliette, our dear French gourmande, adored Russian cuisine, approved the Russian sparkling wine but completely disregarded the fake-French (actually Moldavian, the restoranwagon waitress said) horribly sweet wine.

peatusjatoit
All in all (of course I can not tell you all the details because Juliette’s parents are reading the blog) it is the best trainride I have ever taken and I’m curiously looking forward to the Irkutsk-Ulaanbator bit.

restoranvagun