Wicked Winterfrost

What Really Happened? Unpublished Photos About Miha & His Baby, Egert & Chinese Girls, Pierre Becoming Vietnamese, And Rodrigo, Why So Sandy?

Posted in Cambodia, China, Thailand, Vietnam by talikas on April 19, 2012

Boat From Siem Reap to Battambang: Embracing Dehydration

Posted in Cambodia by talikas on April 17, 2012

Ja siis otsustasime laevakesega sõita Siem Reap-ist Battambangi. Kõik reisigiidid ja foorumid kiitsid sõitu taevani, turismibürood ahhetasid, et see on kogu Kambodzha kõige kaunim sõit – läbi väikeste ujuvate külade, kanalite, Sangkeri jõevulina, üle suure piraka Tonle Sap järve, roheluses, värskes õhus, kõige parem üldse. Küsisime kohalike käest ja erinevatest büroodest, kaua see sõit aega võtab – vastuseks saime umbes neli kuni viis tundi. Kuigi mõnes foorumis öeldi, et kuival hooajal võtab reis kauem, kinnitasid meile kõik, et praegu on vett küll. Küll, küll ja rohkemgi veel! Nii vahva sõit! Noh, miks mitte, mõtlesime.

Mina olin selleks ajaks aga juba päevi vaevelnud ägedate kõhuhädade käes (ma ei taha parem kirjeldadagi) ning suurest veekaotusest ning söömatusest suhteliselt apaatne. Samal ajal, kui poisid head ja paremat vitsutasid (ja toit on Kambodzhas tõesti hea), tellisin mina udusel pilgul puhast riisi ja vett või jäin hoopiski üksi hosteli järile veepudel kaisus norutama. Kuna mul pole sellist värki varem olnud, siis ei osanud ma ka adekvaatselt enda eest hoolitseda. Mõtlesin naiivselt, et puhas riis ja üüratutes kogustes vett on piisav küll, kuid tänu kuumale ilmale oli dehüdratsioon ikka täielik ning keha ei saanud kuskilt vajalikke mineraale ega soolasid. Nii ma siis olingi nagu uimane kartulikott ning peale paari-kolme päeva püüdlikku hea näo tegemist ei tahtnud enam voodist välja tulla. Siis tulid abiks google ja smsid kodustele ning ma vedasin end apteeki, kust ostsin mingeid lahustuvaid soolasid, mida dehüdratsiooni korral tuleks manustada ja võlujõuga tablette. Pulbrid-pillid sees, ütlesin vapralt kuttidele, et mis see neljatunnine laevasõit ära siis ei ole. Peaasi, et seal WC on.

No pagan, jah. Neljast tunnist kaunist sõidust sai hoopis kümnetunnine tohutus kuumuses tillukeses laevukeses loksumine, millest päris tüki aega olime paadikesega lihtsalt põhjamudas kinni. Näiteks keset hiigelsuurt järve või mõnes jõekäärus. Või siis jäi mootor seisma ja hakkas tossama. Õnneks oli laevas WC, kuid see ei päästnud väga palju, sest õhtuks olin ikka siruli hostelis ja ükski piduroog ei suutnud mind panna konditsioneeritud horisontaalsest asendist lahkuma.

Vaated olid paadisõidul okeid, aga kuna veetase oli nii madal, siis nägime ilusate looduspiltide asemel peaasjalikult punasest savist jõesängi ja silmapiirini laiuvat mudast vett. Kõige põnevam oli muidugi näha jõe äärde püsti pandud külasid, kalamehi, terveid hulpivaid kogukondi, kus vee peale ehitatud kõik vajalik: koolid, bensujaamad, poed, politseijaoskonnad, peosaalid, restoranid. Kuid kas ma selle kõige nägemiseks soovitaksin 10-tunnilist higistamist meie logiseval ja tossaval paadil? Ma ei tea, pigem mitte.

Countryside Around Siam Reap

Posted in Cambodia by talikas on April 16, 2012

Kuigi koduks Kambodzha kuulsaimale vaatamisväärsusele Angkor Wat-ile on see piirkond üks riigi vaesemaid.

Breathtaking Angkor Wat & The Hidden Gem of The Jungle: Beng Mealea

Posted in Cambodia by talikas on April 15, 2012

Angkor Wat võib olla turistidest üleujutatud, palav, niiske, tolmune… Aga Angkor Wat on samal ajal ka majesteetlik, hullutav, müstiline ja hiiglaslik. Ta võtab hinge kinni, sütitab kujutlusvõime ja paneb rännulise imetlema nii iidsete inseneride tarkust kui ka looduse võimsust, mis äärealadele dzhunglitesse pillutud templite kivimüüride vastuseisust hoolimata hoonete üle järjekindlalt võimust võtab.

Meie rändasime selle ajaloo keskel kaks päeva: esimesel tegime rikshatuuri Angkor Wati põhivaatamisväärsuste vahel (Angkord Wat, Ta Phrom, Bayon jne) ning teisel päeval vappusime Siap Reapist paar tundi rikshaga, et jõuda dzhunglisse peidetud kalliskivi Beng Mealea jalamile.

Angkor Wat on koondnimetus suurele templite ja muude hoonete kompleksile, kus võib veeta päevi. Olles küll suurepärane ja hingemattev, vähendab suur turistide hulk natuke kogu elamuse siirust. Seevastu Beng Mealea laiutas suures üksinduses keset metsikut loodust ning omapäi katusel, suurte kivide vahel ja peal, väätidel kõikudes, aknaavadest sisse ja pirakatest pragudest välja ronides tajusime iga keharakuga paiga salapärast aurat. Tegelikult ongi hea, et nägime just mõlemat: turistide lemmikut ja maailmakuulsat Angkor Wat-i ning ka üksikut ja karismaatilist Indiana Jonesi meenutavat Beng Mealead. Ükski  mu kirjeldus ega foto kahjuks reaalsust piisavalt hästi ei peegelda, nii et tuleb ikka oma silmaga ära näha :)

Meeting Old Friends in Cambodia: So Hot in Phnom Penh!

Posted in Cambodia by talikas on April 14, 2012

Rodrigo ja Mihaga kohtusime Stockholmis aastal 2007, koos käisime Amsterdamis ja autoretkel Euroopas, Rodrigoga sattusime koos Pariisi, korraks Barcelonassegi, siis tuli Rodrigo mulle külla ka Brüsselisse, poisid käisid koos Eestit avastamas (tegelikult lausa kaks korda) ja nüüd kohtusime uuesti kõik kolmekesi ei kuskil mujal kui Kambodzha pealinnas Phnom Penhis. Poisid ei olnud tilkagi muutunud, välja arvatud Miha, kes oli pehmest kaisukarust muutunud trimmis supermaniks (loe: kaotanud 15 kg).

Kambodzha oli minu jaoks äärmiselt meeldiv üllatus. Piirkond on kireva kultuuripärandi, pika ja keerulise ajaloo, veriste rezhiimide ja äärmiselt vaese eluoluga, kuid sellegipoolest on inimesed väga sõbralikud ning pakuvad rändurile tervituseks siira naeratuse. Meie giidiks pealinnas oli Egert, kes juba kõiki põnevamaid kohti teadis, ning meid eriti just öösiti, siis kui hullutav kuumus järele andis, linna meluga tutvustas.

Phnom Penhi kohustuslike vaatamisväärsuste hulka kuuluvad mitmed muuseumid, imekaunis Kuninglik Palee (üleval pildil) ja muud arhitektuuriliselt lummavad ehitised ning ka õõvastav Khmer Rouge’ kordasaatmisi peegeldav genotsiidi muuseum Tuol Sleng (S-21 vangla). Endisesse algkooli (ja hiljem kinnipidamisasutusse) paigutatud muuseum tuletab külastajatele meelde, milliseid veriseid tegusid saatsid korda Khmer Rouge käsilased aastatel 1975-1979. Erinevalt Saigoni sõjamuuseumist, kus emotsioone tekitati Agent Orange-st deformeerunud laste piltidega, pani see muuseum rõhu lihtsatele ent mitte vähem mõjusatele portreedele noortest inimestest, keda enne hukkamist nende samade seinte vahel kinni hoiti ja piinati.