Wicked Winterfrost

Kapsar

Posted in Barbados by talikas on March 22, 2011

Barbadose viimane postitus on reisi initsiaatorist, kellel selle reisi jooksul uskumatult palju uskumatuid sekeldusi juhtus. Detailidesse ei hakka laskuma, sest need sisaldavad delikaatseid isikuandmeid.

Niipalju võib aga öelda, et härra Korralikkus-Kuubis-Kunagi-Ei-Unusta-Midagi leidis end (korduvalt!) olukordades, kuhu ei tema ega tema sõbrad ei oleks kunagi uskunud, et see noormees satub :)

Mermaids and Thieves at Crane Beach

Posted in Barbados by talikas on March 21, 2011

Imepikkade jalgadega merineitsi foto on minu lemmik kogu reisist ja ühtlasi järjekordne tõestus sellest, miks lainurkobjektiivid vahvad on. Pilt ise on tehtud Barbadose ühes ilusaimas rannas nimega Crane beach, mis peale imesinise vee, vahuste lainete, kaunite kaljude, kuuma liiva ja sooja päikese on minu mällu talletunud kui koht, kust varastati kõik mu dokumendid. Passi olin ma õnneks ööbimiskohta jätnud – vastasel juhul oleks ikka väga tobe olukord olnud. Lugu ise oli lihtne ning loodetavasti mõnele lugejale õpetlik.

Oli järjekordne kaunis +30 C talvepäev ja meie rõõmus seltskond asus tibukollase kabrioletiga (faktiliselt ma ju ei vääna tõde! :P) saart avastama. Crane beach-i olid kiitnud nii eelnevalt kohatud eestlased kui ka reisiraamatud, seega võtsime selle ranna esimesena ette. Randa jõudes jäi paremale poole turistidest kirev nö kommertsrand ning vasakule kaljude vahele peidetud Foul Bay, kus pidavat reisilisi ootama ilus inimtühi laguun. Inimtühi sellepärast, et randa pääsemiseks pidi kaljude vahelt ja läbi ja lainetega võidu märjavõitu takistusraja läbima ning enamike turistide jaoks oli see vist liialt pingutustnõudev. Meie jaoks muidugi mitte ja ohh seda kilkamist, kui lõpuks hingematvalt kaunisse paradiisiranda jõudsime.

Panime tekikese maha, jätsime träni sinnapaika, koorisime end bikiinideni paljaks ja hüppasime lainetesse. Suured, mõnusad, tugevad, jahutavad mürakad lained.

Varsti tuli Egertil mõte minna kommertsranda ja laenutada väike bodyboard, et lainetest maksimumi võtta. Meie geenitehnoloogiaprintsiga otsustasime minna teisele poole kaljude vahele müttama ja maad avastama. Merineitsi viskas end aga mõnuga päevituslinale pikali ja nautis kauaigatsetud D-vitamiini. Siis aga see juhtus: keegi murjam hiilis üliosavalt ja tasakesi (tuletan meelde, et Barbadose idarannikul on tugevad ja mühisevad Atlandi ookeani lained!) meie päevitustekile ligi, ning ilma, et merineitsi oleks midagi aru saanud, haaras mu koti ning pistis ajama. Siis, kui merineitsi koti kadumist märkas, oli aga liiga hilja, sest tüüp oli juba kaljude vahele haihtumas.

Tore lugu küll. Kas see oli siis meiepoolne hooletus, et jätta asjad niimoodi rannale, et keegi täpselt nende kõrval lamab?

Igatahes, kui Egert tagasi jõudis, kutsusime politsei. Poisid käisid troopilises võsas jälgi ajamas, aga ega võõras metsas eriti seeni ei leia. Politseile andsime tunnistuse ja kirjutasime kambapeale kokku pika ja kaunikõlalise seletuskirja. Tuli välja, et selles üksikus rannas on ennegi sarnaseid vargusi toimunud ning et politsei ei oska selle peale muud soovitada, kui piirkond läbi kammida, et äkki on varas pihta pannud asjad võssa visanud. Poisid läksid järjekordsele ringile ja meie veetsime kvaliteetaega Barbadose korrakaitsjatega. Tädi politseinik tunnistas, et viimasel ajal on Barbadosel varguste arv suurenenud ning et isegi tema kodus olla sees käidud ja ehted pihta pandud. Barbados on aga statistika kohaselt Kariibimere kõige turvalisem saar.

Mõne aja pärast tulid kutid ekspeditsioonilt tagasi ja ohh imet, olidki võsast mu koti leidnud. Mu pesu, raamat, snorgeldamisvarustus ega rendiauto võti ei olnud varast paelunud, küll aga läks loosi väike kogus sularaha, mu panga-, parooli- ja krediitkaart, id kaart, juhiload, üliõpilaspiletid ja NoKu kaart (ärge küsige, miks ma selle olin üldse kaasa tassinud!). Samuti oli vargale väga meeldinud Egerti pisike taskulamp.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõige hullemini ju ei läinud, saime hakkama, aga vihaseks ajavad sellised asjad küll. Arvestades seda, et Barbadose majandus sõltub suurel määral turismist, siis ei peaks kallite külaliste puistamine riigi majanduskasvule kuidagi kaasa aitama.

***

Loo lõpp oli muidugi Eestis kõikide asutuste läbikammimine ning avalduste täitmine, et uusi dokumente saada. Pean nentima, et olin päris üllatunud, kui kiiresti Eestis need asjad ikka käivad. Vana-Euroopa bürokraatiakogemus on mul kõikide dokumentide taotlemise oma valusate järjekordade ja piinarikaste protseduuridega pikaks ajaks mällu söövitunud; Eestis aga piisas paarist telefonikõnest, tööpäeva-pikkusest ametkondlikust linnatuurist, mõnest järjekorrast ning (mitte väga väiksest) riigilõivust, et paberid sisse anda. Dokumendid ise peaks ka lähiajal kätte saama.

Samuti kartsin ma millegipärast, et minuga hakatakse nendes ametkondades kurjutama või, et keegi karm tädi nähvab, et vat kus lollakas, lasi endale väljamaal mütsi pähe tõmmata. Selle asemel aga mulle hoopis naeratati siiralt (Swedbank: 12 punkti), soovitati kiiremaid (Põhja-Prefektuur: 12 punkti) ja odavamaid (ARK: 12 punkti) menetlustoiminguid ning juhtus ka üks täiesti uskumatu seik: passilaua riigilõivu kogumise daam ütles mulle peale vajalike toimingute tegemist vaiksel häälel: “Teil on väga ilus sõrmus”…

Minu meelest on see juba tohutult tore, et Eesti ametnik on klientide vastu viisakas, sõbralik, teeb oma tööd hästi ja kiiresti, aga see, et ta lisaks kõigele võtab vaevaks ning teeb kurvavõitu varguseohvrile komplimendi (!!!), jättis mu küll totaka ilmega tädile otsa vahtima. Pärast oli kogu päev hea tuju :)

Barbados Food

Posted in Barbados by talikas on March 19, 2011

Kokkuhoidlikud nagu me oleme, valmistasime enamuse toidust endale ise. Barbadose kallid hinnad olid mõnda meist eriti ettevaatlikuks teinud ning seetõttu jätkus Eestist kaasa võetud toidust päris pikaks ajaks. Linnapeal tuuritades ja mööda saart kruiisides sõime muidugi kohalikega koos teeäärsetes rummibaarides või kalaturu taga kioskites, kuid Barbadose high class gurmeetoidu jaoks (lobsterid jne) meil kõlisevat ei jätkunud. Küll aga jõudsime kahe nädalaga maitsta päris suurel hulgal kohalikke kalu, millest kõige hinnatumat ja maitsvamat (ja samas üldse mitte kallist) – king fish ehk mahi-mahi (suur kala pildil) – me ka oma aias Eesti iseseisvuspäeva auks grillisime.

Nagu juba enne mainisin, siis Barbados ise suurt midagi ei kasvata ning üldiselt on toit üllatavalt sarnane meie (Läänne/Euroopa) menüüga. Näiteks on üheks Barbadose rahvusroaks ei midagi peenemat kui makaronivorm! Tomatipasta, piima, munade ja mõnusate maitseainetega ning juustuga ülepuistatud makaronivorm oli väga maitsev, seda serveeriti ahjus küpsetatud kanaga. Kartuli asemel kasutavad kohalikud vahelduva eduga jamssi või leivapuuvilja, toit on tavaliselt vürtsisem kui meil ja laualt leiab rohkem kala, kuid midagi väga eksootilist ma rahvuslikust köögist ei avastanud. Mõne erandiga :)

Minu jaoks konkurentsitult põnevaim roog oli ainult laupäeviti pakutav pudding and souse (ülevalt teisel pildil) – mis osaliselt meenutab eestlase jaoks tumepruuni süldilaadset ilma lihata ollust, maitses samal ajal magusalt, tummiselt ja vürtsiselt. Pudding and souse-le sekundeerib imehea kaneeliga hautatud raguu-sarnane maitseteos, mis taldrikutelt õige kiiresti kadus. Seda viimast prooviks koduski.

Barbados Poster Art

Posted in Barbados by talikas on March 16, 2011

Yellow Moke in Barbados = Tourist Trying to Drive on the Left

Posted in Barbados by talikas on March 15, 2011

4 x Group Photo: Moke, Sugar Cane, Plantation House & Sam Lord’s Castle

Posted in Barbados by talikas on March 14, 2011

Barbados Wildlife Reserve: Spot the Zebra!

Posted in Barbados by talikas on March 13, 2011

Seaview Hotel

Posted in Barbados by talikas on March 11, 2011

Royal Barbados Cigars

Posted in Barbados by talikas on March 10, 2011

First Time Surfing: Much Trickier Than It Seems

Posted in Barbados by talikas on March 9, 2011

Surfimine on muidugi äge.

Kuna ma ei olnud kunagi rulatanud ega lumelauda sõitnud, siis oli surfilauale püsti saamine korralik katsumus ja kõik sellega seonduv uus ja põnev. Zed’s Surfing Adventures surfitunnid olid meil nagu filmides: Baywatch-tüüpi kuttidega kuiv trenn rannas, koomilised kümneid ja kümneid kordi korratavad püsti-pikali harjutused, kõrvus kajamas pähe õpitav liikumisjärjekord (sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal). Siis pidid oma surfilaua vahatama ja randa tassima (päris rasked on need algajate lauad!), laua oma jala külge siduma ja läbi randa uhavate lainete lainelaual kätega sõudes sellesse õigesse lainete murdumise kohta aerutama.

Mõistagi, saa siis aru, kus see õige koht asub. Alguses tundusid mulle kõik kohad ühesugused ja laineid terve ookean täis. Hiljem selgus, et seal siiski esineb mingi süsteem ja teiste surfarite jälgimine aitab õigesse suunda sõuda. Aga siis – kui oled ennast juba täiesti rihmaks aerutanud ja lõpuks ähkides-puhkides selles õiges kohas loksud – tuleb teine katsumus: mis edasi? Lained tulevad ja lähevad, aga kuidas ma sinna peale nüüd saan?

Sellest saigi kõige keerulisem osa. Väga lihtsustatult ja padu-algaja silmade läbi on teooria selline, et tuleb saavutada lainelaual sõudes piisav kiirus täpselt selleks ajaks kui lainehari sellisel kõrgusel on, et sind kandma hakkab ja veel “murdunud” ei ole. Mulle, kes ma ka Laulasmaa ranna laineid kord hiigelsuurteks olen pidanud, tundus see saavutamatu ülesandena. Esiteks, kuidas ma tean, milline laine läheb piisavalt suureks, et mind kanda, ning teiseks, kuidas ometigi ma peaksin oma käekestega aerutades piisava kiiruse sisse saama? Sest, vehin aerutada, mis ma vehin, aga ikka liigun liiga aeglaselt. Piimhappest ma parem ei räägigi.

Sellepärast kulusidki Zed-i surfikoolis võetud tunnid marjaks ära: otsekui (ma ei väsi kordamast) Baywatchist välja hüpanud regge-rasta-surfitreener Junior tegi kogu eeltöö ära ja lükkas siis täpselt õigel hetkel lauale hoo sisse, nii et mul jäi ainult üle laual püsti tõusta. Mis kuiva trenni tehes tundus ju ometigi nii lihtne… Ainult “sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal” ?!

Tegelikkuses läks aga see mantra kohe meelest ning esimesed katsed lõppesid kohese lainetesse mattumisega. Järgmised korrad õnnestus juba paariks sekundiks püsti jääda, kuid siis tuli jälle lainetesse heita… Kukkuma pidi “lapikult”, sest vesi võis olla suhteliselt madal ja põhi kivine ning sai ainult loota, et kukud õiges suunas, et lainelauaga mitte lähe saada. Peale kukkumist tuli mu teine lemmikosa: ülisoolase vee silmist hõõrumine ja suust välja köhimine, et siis viuh, säuh, plärts! kiirelt uuesti lauale saada ja uuest ründavast lainest läbi uhada.

Minu esimene surfitund koosneski suures osas sellest, kuidas peale ebaõnnestunud surfikatset pidin läbi laineterägastiku tagasi Juniorini sõudma. Iga vastutulev laine viskas muidugi mu laualt minema, laua kuhugi eemale, kukerpallitas mind igatpidi läbi ja võttis nägemise ära. Kui selline möll viis korda järjest näkku tuleb enne kui teiste juurde tagasi jõuad, võtab see surfiisu ära küll. Eriti, kui kogu jandiga kaasneb veel tugev hoovus, mis tähendab, et kui oma lauakesel kiiresti sõuad, siis oled kogu aeg täpselt sama koha peal.

Kuid see kõik pole kuidagi võrreldav selle hetkega, kui ükskord püsti saad ja püsti jääd. Siis on tunne nagu lendaksid, võtad hea õnne korral mitu lainet järjest ja liugled mööda vahtu. Õige surfaja lihtsalt chillib seal laua peal ja juhib muretult oma surfilauda. Igatahes mitte nagu mina all pildil :)