Wicked Winterfrost

Daikiretto & Other Fun Japanese Northern Alps Moments

Posted in Japan by talikas on April 1, 2013

Jaapanist lahkumisest vaid paari nädala kaugusel, tabas mind paanika, et ma pole veel täitnud oma pikaaegset unistust minna pikemat sorti mägimatkale kuulsatesse Jaapani Põhja-Alpidesse, mis jäävad Tokyost u 200-300 km kaugusele. Minu seniste Jaapani matkade asendamatu abimees Lonely Planeti matkaraamat pidas Põhja-Alpide retke marsuudil Kamikochi – Mt.Oku-hotaka-dake (3190 m) – Kitahotakadake (3106m) – Daikiretto – Mt.Yaridake (3180 m) Jaapani kauneimaks teekonnaks (quote: “the most exhilarating (or the scariest) bit of hiking in Japan”) ning soovitas selle igal juhul ette võtta.

Plaan oli hea, reisikaaslane motiveeritud, aega täpselt parasjagu, kuid mida meil ei olnud, oli varustus. Või siis raha, millega varustuse puudumist oleks saanud asendada. Põhja-Alpides nimelt, nagu ka enamikes muudel populaarsetel radadel, on üles ehitatud kasulik mägihüttide infrastruktuur, kus idee poolest igal õhtul end tatami peale sooja tuppa saaks pikali visata ning sobival hetkel keha kinnitada ning seeläbi end matkarajal telgi ja toidu tassimisest säästa. Üks öö jaapani matkasellidest pungil tatamipõrandal maksab aga umbes 60 eurot ning hüttidest toidu ostmine veel kenakese kopika. Seega olekes isegi viiepäevane matk maksnud nii mitu kullakoormat, et otsustasime lõpuks pigem minna ronima oma kehvakese varustuse kui viimaste säästudega.

Kehv varustus tähendas siis riietuse ja jalanõude osas spetsiaalse varustuse täielikku puudumist ning telgi osas väga meeleheitlikku ning absurdset valikut. Olles nimelt äsja naasnud Hokkaido tripilt, kus purunenud telk iga vihmase ilmaga loiguks moondus ning mitmete päevade lirtsuv algus ja katkematu väsimus veel elavalt meeles, näis kõige tähtsam telgi vettpidavus ning täiesti teisejärgulisena telgi kaal ja suurus. Kuna aega linnapealt varustuse kokkuajamiseks ka enam väga palju ei olnud, laenasime sõbralt tema suuremat sorti (vettpidava!) telgi, sest uue ostmine ei mahtunud kuidagi meie eelarvesse. Kuna oli nii kiire, ei pannud me telki kordagi üles vaid eeldasime, et tegu küll raskevõitu kuid nö tavalise suurusega telgiga.

Nagu hiljem selgus, oli see kogu matka kõige suurem viga. Ilmselgelt ei kujutanud me Tokyos kotte pakkides ette, mida tähendab hiigelsuure arvukate vaiadega varustatud neljainimese telgi (või peaks ütlema palee) väga keerulisel ja järsul maastikul seljastassimine ning otseloomulikult ei omanud me kumbki – oh, me oleme nii vägevad matkasellid! – kogemust, mida tähendab sellise müraka ülespanemine 3000-meetri kõrgustel tippudel, kus tuul on nii tugev ja maapind nii kivine, et kogu telgi äär tuleb katta suurte kividega, et see minema ei lendaks ning mida kõrgem telk (no ja meie telgis sai ju lausa püsti seista), seda rohkem ja häälekamalt ta laperdab.

Suudan sellest telgifopaast rääkida nii ausalt ja eneseirooniliselt ainult seetõttu, et mu õlad ja selg on vaikselt unustamas selle koti räsivat raskust ja mu mälestustes hakkab teiste matkaliste tillukeste beebitelkide kõrvale oma hiigelpaviljoni püstitamise eest äärmise piinlikkuse tundmise emotsioon lõpuks ometi – kuus kuud hiljem – hägustuma. Oi, see telk oli raske, oi, ta oli suur ja oi, kuidas ta tuule käes lärmas.

No ja siis matkariided. Kuna korralik matkavarustus on päris kirveste hindadega, et hakanudki me isegi kaaluma näiteks matkasaabastesse investeerimist. Kehitasime aga oma “ahh küll me hakkama saame, me oleme matkanud küll” suhtumisega õlgu ning pistsime jalga, kes sandaalid, kes õhukesed tennised. Kotti telgi kõrvale mahutasime viie päeva toidu, priimuse ja gaasiballoonid, vahetusriided ja veel natuke pudipadi ning ei suutnud ära imestada, miks me mõlema kotid üle kahekümne kilo kaaluvad. Ahh küll me hakkama saame, korrutasime oma mantrat ning mingil imelikul põhjusel ei märganud matkaraamatu hoiatust, et osaliselt on meie plaanitava teekonna näol tegu Jaapani tehniliselt kõige raskema matkarajaga, mis ei vaja spetsiaalse varustuse (köied jne) kaasastassimist ning kus iga kuu kukub end kuristikku surnuks või vajab helikopteriga päästmist vähemalt üks matkasell.

Matk oli raske. Esimene päev lennutas meid koheselt u 1500 m kõrgusel asuvast Kamikochi asulast Jaapani kõrguselt kolmanda Mt.Oku-hotaka-dake (3190 m) tippu. Nii ränga tõusu ja raskete kottide tõttu olime õhtuks täiesti läbi. Järgmised päevad ei suutnud me enam planeeritud kilometraazhi läbida ning võtsime aina pikemaid puhkepause, osaliselt tugeva tuule käes jaurava telgi loperdamisest tingitud magamat ööde ning üldise kurnatuse tõttu. Toidumoon küll vähenes, kuid kotid ei tundunud sellest kergemaks minevat ning mägede kiirelt muutuv ilm kostitas meid kord lõhkuva tuule, vihmavalingute ja udumeredega. Nii kõrgel tippudes võis veel leida varjulistelt mäekülgedelt lund ning jääd ja ilma päikeseta oli olemine suhteliselt jahe.

No ja siis muidugi see kurikuulus Daikiretto ehk siis Jaapani hobimatkajate seas üheks suurimaks eesmärgiks olev noaserva meenutav mäeahelik, mille läbinuid koheselt sangariteks peetakse. Enne Daikirettoni jõudmist ei olnud me täpselt aru saanud, miks jaapanlased meid nii tihti teel peatasid ning meie jalanõudele osutades kõigepealt meie üle sõbralikult naersid ning siis Daikiretto nime kuuldes tõsinedes soovitasid meil tagasi pöörduda. Kuid lõpuks puruväsinuina sellesse ahelate, köite, kruvide ja muude enese vinnamiseks või ohutuks laskumiseks järskudesse mäeseinte pragudesse surutud abivahenditega varustatud loodulikku ekstreemparki saabudes ei olnud enam midagi teha. Tuli hakata end vinnama ja libistama, köisi pidi laskuma ja ronima, sõrmed enda vertikaalses asendis hoidmiseks kivipragudesse surumisest valusad. Mõned kohad nõudsid neljakäpukil turnimist või tasakaalu paludes kaljuseinte vastu liibumist, et järsakutest mitte alla kukerpallitada. Kusjuures kõige ohtlikumates kohtades tuli liikuda teraval mäeserval, mõlemal pool suured kuristikud, kivid udumassist kergelt libedad.

Läbitud kõrgusi kirjeldav graafik.

Läbitud kõrgusi kirjeldav graafik. Allikas siit.

Daikirettos tuli kõigepealt hästi pikalt laskuda, siis sama pikalt tõusta ning lõpuks ööbimispaigani jõudmiseks jälle laskuda. Ja raske kotiga laskumine on isegi kurnavam kui lihtsalt enese kaljuseintest ülesvinnamine. Ükski tehtud pilt ei suuda kirjeldada neid meetreid ja tunde, mis me seal ronides veetsime. Niisamuti ei anna ükski foto edasi nende mägede võimsust ja suursugusust ning tühisuse tunnet, mis pisikese sipelgana seal siblides tekkis. Silmapiiril ainult mäed, jalge all pilved, silm murelikult otsimas järgmist teetähist, et mitte vales suunas eksida.

Üldse saatsid meid kogu matka vältel (ehk siis kui ei olnud parasjagu udu ja vihma) imelised vaated. Täiesti uskumatud maastikuvormid, värvid, päikesetõusud ja -loojangud. Absoluutselt väärt iga magamata ööd, valusat lihast ja lootusetult kurnatud hetke.

Praktilistest tähelepanekutest: Giidiraamatus antud hinnanguline ajakulu erinevate puntkide vahel liikumiseks oli ilmselt mõeldud ilma suure seljakotita matkajale ning matkapoest varutud piirkonna lisakaardid olid väga hea otsus. Ühte gaasiballooni ei kasutanudki, vett sai tee pealt osta, hommikused varajased (st kl 5-6) tõusmised oleksid kasuks tulnud.

Tagasi vaadates ei olnud Daikiretto füüsiliselt tegelikult ülemäära raske, sest ronimise ajal oli adrenaliin nii laes, et väsimus läks meelest; küll aga olid sellevõrra keerulisemad järgmised päevad. Ja kui ohtlik Daikiretto on, selgus alles hiljem netis surfates ja jaapanlastega rääkides. Läheksin järgmine kord kindlasti veel sinna samale matkale ja vabalt Jaapanisse tagasi ainult matkamise eesmärgil, kuid siis võtaksin viis korda kergema telgi ning paneks sandaalide asemel korralikud saapad, sest libisemisoht ning langevate kivide võimalus oli ikkagi suhteliselt suur.

Aga ära tegime! Mis siis, et kilplase kombel.

Takes my breath away...

Takes my breath away…

Advertisements