Wicked Winterfrost

Happy Hostage of Japanese Hospitality: How Me Met Yoshi-san and Mariko-san

Posted in Japan by talikas on March 26, 2013

Akan-ko järvekese juurest alustasime oma lõputuna näivat hääletamist tagasi Tokyo suunas. Teadmata, kuhu me jõuame või kaua see kõik aega võtab, hüppasime muretult ühe auto pealt järgmisele ning ainult itsitasime omaette, kui meie järjekordsed automobiil-võõrustajad meie pealevõtmisest ääretusse elevusse sattusid ning pea et esimese asjana mõnele sõbrale helistasid, et neile oma suurest “ma-võtsin-kaks-võõrast-eurooplast-autosse”-seiklusest jutustada.

Selle pika ja väsitava hääletuspäeva lõpuks, peale seda, kui olime sattunud sürreaalsesse veidrate jaapani tädidega täidetud minibussi ning peatselt sealt põgenenud, leidsime endid ühes tühjas ja lagedal kiirtee kõrvale tihnikusse peitunud parkimisplatsil, ümberringi haigutamas tilkuv pimedus. Mina olin nii läbi, et plaanisin sinnasamasse ööbima jääda, kuid mu tarmukas reisikaaslane proovis naeratades üksikuid hirmunud parkimisplatsile sattunud jaapanlasi ära rääkida, et need meid veel mõned kilomeetrid Tokyo suunas viskaksid. Mina istusin meie tolmustel seljakottidel ja tundsin ühteaegu piinlikkust ja muret vaeste jaapanlaste ees ja pärast, kes on pahaaimamatult tulnud putkast omale rohelise tee jäätist ostma, aga nüüd läheneb neile keegi räsitud ja habemesse kasvanud imelikus keeles arusaamatut palvet edastav võõramaalane. Vaesekesed, mis küll nende peast pidi läbi jooksma, kui nad püüdlikult mu reisikaaslase eest põgeneda püüdsid, ise ehmatusest kaamed.

Peale mitmeid katseid õnnestus mu kaaslasel siiski ühe keskealise jaapanlastest paarikesega jutule saada, kuigi vaesekeste kehakeel reetis selget usaldamatust, hirmu ja ebamugavust. Peale mõningat vestlust kutsuti mindki nö “tööintervjuule”, kus teraste pilkude saatel meie enesetutvustust puuriti. Peale mõningast kahtlemist ja väikest sosinal nõupidamist kutsuti meid siiski oma autosse ja nii kohtusimegi Yoshi-san ja Mariko-san’iga, kes olid just naasmas puhkuselt Kyotos ning nüüd oma Hakodatest mitte enam väga kaugel asuva väikelinna suunas liikusid.

Autos jutustasime edasi (jaapanlanna Mariko-san nimelt oskas natuke inglise keelt) ning ei läinud tundigi, kui meid kutsuti telki üles panema nende koduaeda. Siis läks veel natuke aega ja sadakond läbitud kilomeetrit ning saime tagasihoidliku kutse ööbida nende katuse all. Järgmisel hommikul aga selgus, et meie klapp kohaliku vallaametniku Yoshi-san’i ja tema koduperenaisest naisega on nii hea, et meid koheldi nagu perekonnaliikmeid ning paluti kauemakski jääda. Mariko-san viis meid autoga randa ja sõidutas niisama ringi, hiljem koju tagasi lõunatama (menüüs ehtne Hokkaido krabipoiss ehk kani!!) ja onsenisse, õhtusöögiks toodi välja parimad palad ja joogid (sashimi ja sushi ja kohalik kangem kraam) ning kallite külalistega istuti varajaste hommikutundideni. Vaatamata kenakesele keelebarjäärile oli nii tore, et lõkerdasime pisarateni naerda ja mitte ainult selle üle, kuidas külalislahkusest purjakil peremees ühel hetkel elutoa põrandal breiktantsu proovima hakkas.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Imevärske kala...

Imevärske kala…

Kohalik krabi ehk kani

Kohalik krabi ehk kani

Järgmisel päeval oli jälle rand ja vaatamisväärsustega tutvumine ning Hakodate praami suunas lahkumine tõeliselt raske, sest nii mugavat ja lõbusat elu ei tahtnud kohe mitte taaskord palava ja väsitava hääletamise vastu vahetada. Kahjuks aga hakkas sel hetkel peale pressima aeg ning Tokyos ootavad kohustused. Mariko-san kinkis enne lahkumist mulle veel oma koduaia ronivaid kellukesi meenutava taime seemned, mida eelmisel päeval imetlenud olin (ootavad nüüd kapiäärel kevadet, et need Pääsküla mulda pista) ning õpetas tegema riisist (!) imehead saia.

Riisist saia!

Riisist saia!

Kogu Hokkaido reisi parim toit... Riisist sai apelsinimoosiga.

Kogu Hokkaido reisi parim toit… Riisist sai apelsinimoosiga.

Meid lõpuks Hakodate sadamasse viinud, ei suutnud vaene Mariko-san rahulikult leppida teadmisega, et jätab meid sealsamas sadamas saatuse hooleks ning proovis (kindlasti astudes vastu kõigile eksisteerivatele Jaapani tavadele) sadamas veel suvalisi autojuhte veenda, et nood meil peale võtaks. Küllap oli hääletamiseks autot leida üritav keskealine jaapani naine veel imelikum kui kaks räsitud võõramaalast, nii et katsed ei kandnud vilja ning Mariko-san võttis peale meie palveid lõpuks ette kodutee.

Loo lõpetuseks tahaksin lihtsalt öelda, et jaapanlased võivad küll olla alguses natuke ettevaatlikud, kahtlevad ja kartlikud, kuid on tegelikult ääretult heasüdamlikud ja külalislahked inimesed. Yoshi-Mariko jäävad oma headusega mulle alatiseks meelde.

Enam ei olegi ma nii pikk... Marikoga poosetamas.

Enam ei olegi ma nii pikk… Marikoga poosetamas.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: