Wicked Winterfrost

Shortest Period Covered By One Hitch: 30 Seconds; Longest: 3 Days aka How We Met Mitsuru-san

Posted in Japan by talikas on March 4, 2013

Rebun-to saarelt naasnuna jälitas meid tuul, vihm ja külm ilm (u 10 kraadi) ning mõtted Hokkaido karmidest talvistest elamistingimustest tekitasid vaid lisakülmavärinaid. Jõudsime läbi häda (sest kes tahab oma autosse kahte tilkuvat kahvanägu?) Hokkaido põhjatippu tähistava skulptuurini, kus peale paari kohustusliku pildi tegemist seisime paduvihmas teeserval julgelt tunni või paar. Vihma muudkui kallas, õhukesed mittevettpidavad joped ei ületanud meie ootusi ning vaikselt hakkas väsima ka käsi, mis pöialt vihmavalingute poole sirutas. Siis, kui lootus meid oli juba jätmas, hakkasime autodega rääkima. Ikka umbes nii, et “Hei, punane iludus, jää palun seisma! Me oleme tegelikult palju toredamad, kui sulle hetkel paistab!” Aga ei peatunud keegi. Ootasime edasi.

Kuniks ilmus silmapiirile üks metalliksinine Subaru universaal. Nagu ikka, ajasime seljad ja pöidlad sirgu ja naerasime vesiselt. Mu reisikaaslane pomises väsinult “Oi, sinine, sa meeldid mulle…” ning auto võttis küll korraks lootustandvalt hoo maha, kuid tuhises meist siiski lõpuks mööda. Ahh, jälle…

Aga ei! Umbes sadakond meetrit eemal jäi auto siiski pidama. Kas meil tõesti veab ja saame siit ummikseisust minema või on see järjekordne jaapanlane, kes meid ainult kaugelt uudistada julgeb? Jooksime autoni ja peale mõningast veenmist sebisime end peale sihtkohakirjeldusega: “Ükskõik kuhu, aga ära siit, palun” ning vajusime tänulikult lirtsudes oma järjekordsesse kaarikusse.

Roolis istus Fukushimast pärit keskealine ja tõsise olemisega insener Mitsuru-san, kes oli oma nädalaajase Hokkaido suvepuhkusega täpselt poole peale jõudnud. “Kuhu minek siis ka?” uuris Mitsuru-san peale tavapärast enesetutvustusringi. Olles harjunud 50-kilomeetriste otsadega, ei hakanud me väga kaugeid sihtkohti pakkuma vaid viitasime ääriveeri ida suunas. “No ma tahaks ise õhtuks Abashirisse jõuda, võite kaasa tulla, kui tahate”, poetas Mitsuru-san tagasihoidlikult. Et see linn oli isegi meie ideaalsest päevasest teekonnast kaugemal, olime rõõmsalt nõus ja tänasime oma õnne, et nii hea auto peale olime saanud.

Oma tegelikku vedamist mõistsime aga alles siis, kui Mitsuru-san vabandades uuris, kas ta võib vaatamisväärsuste juurde sisse põigata, muuseumites peatusi teha, meid kohvipausidele kutsuda või õhtusöögiks meid piirkonna populaarseimasse restorani viia. Põhimõtteliselt oleks justkui roadtrippinud oma isikliku giidiga, kes kõik imelikud asjad lahti seletab, ajaloost ülevaate annab ning toidukohtades alati parimaid palu soovitab. Väljas muudkui ladistas vihma, meie chillisime soojas autos ja saime lõpuks kellegi käest küsida kõiki neid asju, millele oma peaga vastust ei leidnud. Miks mõni Hokkaido toidukoht venelasi sisse ei luba? Miks jaapanlased muudkui mingeid imelikke templeid koguvad? Miks tomatid Jaapanis nii kallid on? Kas tegelikult ka söövad karud Hokkaidos inimesi? Jne.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Abishiris, Okhotsk mere jäämuuseumis miinuskraadi meelde tuletamas.

Abashiris, Okhotski mere jäämuuseumis miinuskraade meelde tuletamas – käes on meil paari minutiga jäätunud käterätikud, mis jääruumi sisenedes niisketena kaasa anti.

Väga hariv hääletamisots, rõõmustasin omaette, ja tundus, et ka Mitsuru-sanil oli seltsi üle hea meel. Selgus, et lausa nii hea meel, et kui me õhtu saabudes telkimisplatsil oma murdunud raamiga telgi kottpimedas paduvihmaga lompi üles panime, küsis Mitsuru-san oma vaiksel ja ärevusest kergelt kokutaval häälel: “Aga mis te homme teete?”…

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Ja nii juhtuski, et sinisest universaalist sai meie tuuribuss mitte 50ks kilomeetriks, nagu olime seda alguses lootnud, vaid lausa järgmiseks kolmeks päevaks, mil Mitsuru-sani malbel juhtimisel avastasime kogu Hokkaido idaosa, mis oma silmapiiri taha laiuvate metsloomi täis metsade ja mägedega oleks muidu meile kindlasti kättesaamatuks jäänud. Mitsuru-san viis meid karusid otsima ja leidma Shiretoko loodusparki, paadiga imetlema piirkonna kaljuseid kaldaid, rohelusse peidetud mitmetasandilistesse looduslikesse kuumaveeallikatesse, üksiku maasääre vaatetorni piiluma poliitilise territoriaaltüliga Venemaa valduses olevaid saari, salapärastesse uttu mattunud soodesse Kushiro-shitsugen loodusparki (soo on muide jaapanlaste jaoks meeletu-meeletu vaatamisväärsus), Akan-ko, Mashu-ko ja Kussharo-ko ebamaiste järvede juurde, mädamunaste väävlit täis susisevate kuumaveeallikateni, parimatele vaateplatvormidele jne jne.

Ja seda kõike kohusetundliku Jaapani turisti kombel: äratus kell 5 hommikul, esimesse sihtkohta 2 tundi enne avamist saabumine, päev läbi efektiivset tuuritamist, 5 giidibrozhüürist soovitatud vaatamisväärsust järjest, iga mälestusmärgi juures pildistamine. Uus pilguheit Jaapani kultuurile :)

Igatahes — uskumatu värk, jaapanlased on väga külalislahked! Kui me poleks seal vihmas teda kaks tundi oodanud või mõne teise auto peale saanud, oleks kõik see tõenäoliselt nägemata jäänud. Suur suur aitäh Mitsuru-sanile! (ja etteruttavalt ütlen, et see polnud viimane kord, kui me Mitsuru-sani sellel reisil kohtasime).

Väävlisisinaga vulkaanike

Väävlisisinaga vulkaanike Mt. Iozan

Mt. Iozan vulkaani jalamil

Mt. Iozan vulkaani jalamil

Advertisements

2 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. isa said, on March 4, 2013 at 8:51 am

    kas jääkambis eksponeeriti rebasetopist v olid kohalikud elus reinuvaderi palganud?

  2. s11l said, on March 4, 2013 at 1:28 pm

    Kipubki nii olema, et hääletades vahelduvad kõige kehvemad hetked kõige lahedamatega. Meil oli Itaalias üks väga vaevaline öö, millele järgnes paradiislik nädal küüti ja öömaja pakkunud võõrustaja juures Prantsusmaal :o)


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: