Wicked Winterfrost

Happy Hostage of Japanese Hospitality: How Me Met Yoshi-san and Mariko-san

Posted in Japan by talikas on March 26, 2013

Akan-ko järvekese juurest alustasime oma lõputuna näivat hääletamist tagasi Tokyo suunas. Teadmata, kuhu me jõuame või kaua see kõik aega võtab, hüppasime muretult ühe auto pealt järgmisele ning ainult itsitasime omaette, kui meie järjekordsed automobiil-võõrustajad meie pealevõtmisest ääretusse elevusse sattusid ning pea et esimese asjana mõnele sõbrale helistasid, et neile oma suurest “ma-võtsin-kaks-võõrast-eurooplast-autosse”-seiklusest jutustada.

Selle pika ja väsitava hääletuspäeva lõpuks, peale seda, kui olime sattunud sürreaalsesse veidrate jaapani tädidega täidetud minibussi ning peatselt sealt põgenenud, leidsime endid ühes tühjas ja lagedal kiirtee kõrvale tihnikusse peitunud parkimisplatsil, ümberringi haigutamas tilkuv pimedus. Mina olin nii läbi, et plaanisin sinnasamasse ööbima jääda, kuid mu tarmukas reisikaaslane proovis naeratades üksikuid hirmunud parkimisplatsile sattunud jaapanlasi ära rääkida, et need meid veel mõned kilomeetrid Tokyo suunas viskaksid. Mina istusin meie tolmustel seljakottidel ja tundsin ühteaegu piinlikkust ja muret vaeste jaapanlaste ees ja pärast, kes on pahaaimamatult tulnud putkast omale rohelise tee jäätist ostma, aga nüüd läheneb neile keegi räsitud ja habemesse kasvanud imelikus keeles arusaamatut palvet edastav võõramaalane. Vaesekesed, mis küll nende peast pidi läbi jooksma, kui nad püüdlikult mu reisikaaslase eest põgeneda püüdsid, ise ehmatusest kaamed.

Peale mitmeid katseid õnnestus mu kaaslasel siiski ühe keskealise jaapanlastest paarikesega jutule saada, kuigi vaesekeste kehakeel reetis selget usaldamatust, hirmu ja ebamugavust. Peale mõningat vestlust kutsuti mindki nö “tööintervjuule”, kus teraste pilkude saatel meie enesetutvustust puuriti. Peale mõningast kahtlemist ja väikest sosinal nõupidamist kutsuti meid siiski oma autosse ja nii kohtusimegi Yoshi-san ja Mariko-san’iga, kes olid just naasmas puhkuselt Kyotos ning nüüd oma Hakodatest mitte enam väga kaugel asuva väikelinna suunas liikusid.

Autos jutustasime edasi (jaapanlanna Mariko-san nimelt oskas natuke inglise keelt) ning ei läinud tundigi, kui meid kutsuti telki üles panema nende koduaeda. Siis läks veel natuke aega ja sadakond läbitud kilomeetrit ning saime tagasihoidliku kutse ööbida nende katuse all. Järgmisel hommikul aga selgus, et meie klapp kohaliku vallaametniku Yoshi-san’i ja tema koduperenaisest naisega on nii hea, et meid koheldi nagu perekonnaliikmeid ning paluti kauemakski jääda. Mariko-san viis meid autoga randa ja sõidutas niisama ringi, hiljem koju tagasi lõunatama (menüüs ehtne Hokkaido krabipoiss ehk kani!!) ja onsenisse, õhtusöögiks toodi välja parimad palad ja joogid (sashimi ja sushi ja kohalik kangem kraam) ning kallite külalistega istuti varajaste hommikutundideni. Vaatamata kenakesele keelebarjäärile oli nii tore, et lõkerdasime pisarateni naerda ja mitte ainult selle üle, kuidas külalislahkusest purjakil peremees ühel hetkel elutoa põrandal breiktantsu proovima hakkas.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Imevärske kala...

Imevärske kala…

Kohalik krabi ehk kani

Kohalik krabi ehk kani

Järgmisel päeval oli jälle rand ja vaatamisväärsustega tutvumine ning Hakodate praami suunas lahkumine tõeliselt raske, sest nii mugavat ja lõbusat elu ei tahtnud kohe mitte taaskord palava ja väsitava hääletamise vastu vahetada. Kahjuks aga hakkas sel hetkel peale pressima aeg ning Tokyos ootavad kohustused. Mariko-san kinkis enne lahkumist mulle veel oma koduaia ronivaid kellukesi meenutava taime seemned, mida eelmisel päeval imetlenud olin (ootavad nüüd kapiäärel kevadet, et need Pääsküla mulda pista) ning õpetas tegema riisist (!) imehead saia.

Riisist saia!

Riisist saia!

Kogu Hokkaido reisi parim toit... Riisist sai apelsinimoosiga.

Kogu Hokkaido reisi parim toit… Riisist sai apelsinimoosiga.

Meid lõpuks Hakodate sadamasse viinud, ei suutnud vaene Mariko-san rahulikult leppida teadmisega, et jätab meid sealsamas sadamas saatuse hooleks ning proovis (kindlasti astudes vastu kõigile eksisteerivatele Jaapani tavadele) sadamas veel suvalisi autojuhte veenda, et nood meil peale võtaks. Küllap oli hääletamiseks autot leida üritav keskealine jaapani naine veel imelikum kui kaks räsitud võõramaalast, nii et katsed ei kandnud vilja ning Mariko-san võttis peale meie palveid lõpuks ette kodutee.

Loo lõpetuseks tahaksin lihtsalt öelda, et jaapanlased võivad küll olla alguses natuke ettevaatlikud, kahtlevad ja kartlikud, kuid on tegelikult ääretult heasüdamlikud ja külalislahked inimesed. Yoshi-Mariko jäävad oma headusega mulle alatiseks meelde.

Enam ei olegi ma nii pikk... Marikoga poosetamas.

Enam ei olegi ma nii pikk… Marikoga poosetamas.

Hokkaido’s Amazing Onsens

Posted in Japan by talikas on March 8, 2013

Onsen on jaapanlaste jaoks nagu meile saun: rituaalidesse mässitud kosutav ja puhtusega seotud kuum lõdvestamise paik. Kuuma õhu asemel on onsenis aga kuuma veega vann, mis ideaalis kas otse kuumaveeallikast või selle jahutatud versiooniga täidetakse ning kuhu porgandpaljad huvilised end peale enda korralikult puhtaks küürimist heidavad. Kuna vesi on nii kuum, ei jaksa reeglina seal kuumas vees väga kaua olla ning onseniga mitte harjunud (nagu mina) kihutavad varsti külma vee suunas. Mehed ja naised lähevad küll samasse onseni hoonesse (sest tavaliselt on onsenid spetsiaalsetes majades, ja kuumad vannid nii siseruumides kui vabas õhus), kuid alati erinevatesse sektsioonidesse. Üllatav, kui kiiresti harjub paljaste end patsutavate jaapani mammide kõrval tulikuumas vees sulistamisega.

Kui sama pull käib mitte kuumaveeallika- vaid lihtsalt kuumaks aetud veega, siis on selle nimi sento ja neid kohtab peamiselt linnades, kus kuumaveeallikateni jõudmine nii lihte ei pruugi olla. Peale tunniajast pesemist ja ligunemist on enesetunne igatahes alati väga väga hea.

Hoopis uue dimensiooni saab aga 100% looduslikes onsenites, mis on lihtsalt kuuma maa alt muliseva veega täidetud lombikesed kuskil looduses – näiteks metsas või järves või jões. Eriti näiteks talvel, kui sulistad kuskil järvesopikeses, ja pähe sajab paksu valget lund. Umbes nagu meie tünnisaunad. Aga sama mõnus on seda proovida ka suvel, just siis, kui onsenikene asub imekaunis kohas mägede ja metsade keskel. Just nii juhtus meiega Hokkaido reisi ajal Akan-ko järve ääres, kus imekauni järve äärde oli ära peidetud pisike onsen, kuhu ainult kohalikud tulla osasid. Pane tähele, et meeste ja naiste pool on isegi sellises onsenis eraldatud. Erinevalt kohalikest jaapanlastest ma end päris paljaks siiski ei koorinud, aga ilusamas kohas pole ma küll kunagi oma elus ligunenud…

Akan-ko peidetud onsen ja kohalikud veemõnusid nautimas

Akan-ko peidetud onsen ja kohalikud veemõnusid nautimas, vasakul naiste pool :)

Imeline vaade...

Imeline vaade… Paljale jaapanlasele.

Teise ägeda onseni leidis Shiretoko poolsaare metsast üles Mitsuru-san. Tegu on kolmetasandilise mudaloikudesse sattunud suliseva mineraalvanniga, kus erinevatel tasanditel erineva kuumusega vesi ning onseni põhilised külalised muhelevad (ja loomulikul paljad) jaapani vanamehed.

Shiretoko kolmetasandiline muda-onsen

Shiretoko poolsaare kolmetasandiline muda-onsen.

How I Finally Saw a Bear in Hokkaido! Together With Hundred Japanese

Posted in Japan by talikas on March 5, 2013
Väike karubeebi

Väike karubeebi

spotting the bear in hokkaido

Karuvaimustuses jaapanlased

hokkaido bear country

Hokkaido: karude riik ja õpetus, kuidas nendega toime tulla

Shiretoko National Park 3 bears

Kolm karu. Päris naljakas mu meelest :)

Ja suveniiripoest ostsime karulihaga karrikonservi.

Shortest Period Covered By One Hitch: 30 Seconds; Longest: 3 Days aka How We Met Mitsuru-san

Posted in Japan by talikas on March 4, 2013

Rebun-to saarelt naasnuna jälitas meid tuul, vihm ja külm ilm (u 10 kraadi) ning mõtted Hokkaido karmidest talvistest elamistingimustest tekitasid vaid lisakülmavärinaid. Jõudsime läbi häda (sest kes tahab oma autosse kahte tilkuvat kahvanägu?) Hokkaido põhjatippu tähistava skulptuurini, kus peale paari kohustusliku pildi tegemist seisime paduvihmas teeserval julgelt tunni või paar. Vihma muudkui kallas, õhukesed mittevettpidavad joped ei ületanud meie ootusi ning vaikselt hakkas väsima ka käsi, mis pöialt vihmavalingute poole sirutas. Siis, kui lootus meid oli juba jätmas, hakkasime autodega rääkima. Ikka umbes nii, et “Hei, punane iludus, jää palun seisma! Me oleme tegelikult palju toredamad, kui sulle hetkel paistab!” Aga ei peatunud keegi. Ootasime edasi.

Kuniks ilmus silmapiirile üks metalliksinine Subaru universaal. Nagu ikka, ajasime seljad ja pöidlad sirgu ja naerasime vesiselt. Mu reisikaaslane pomises väsinult “Oi, sinine, sa meeldid mulle…” ning auto võttis küll korraks lootustandvalt hoo maha, kuid tuhises meist siiski lõpuks mööda. Ahh, jälle…

Aga ei! Umbes sadakond meetrit eemal jäi auto siiski pidama. Kas meil tõesti veab ja saame siit ummikseisust minema või on see järjekordne jaapanlane, kes meid ainult kaugelt uudistada julgeb? Jooksime autoni ja peale mõningast veenmist sebisime end peale sihtkohakirjeldusega: “Ükskõik kuhu, aga ära siit, palun” ning vajusime tänulikult lirtsudes oma järjekordsesse kaarikusse.

Roolis istus Fukushimast pärit keskealine ja tõsise olemisega insener Mitsuru-san, kes oli oma nädalaajase Hokkaido suvepuhkusega täpselt poole peale jõudnud. “Kuhu minek siis ka?” uuris Mitsuru-san peale tavapärast enesetutvustusringi. Olles harjunud 50-kilomeetriste otsadega, ei hakanud me väga kaugeid sihtkohti pakkuma vaid viitasime ääriveeri ida suunas. “No ma tahaks ise õhtuks Abashirisse jõuda, võite kaasa tulla, kui tahate”, poetas Mitsuru-san tagasihoidlikult. Et see linn oli isegi meie ideaalsest päevasest teekonnast kaugemal, olime rõõmsalt nõus ja tänasime oma õnne, et nii hea auto peale olime saanud.

Oma tegelikku vedamist mõistsime aga alles siis, kui Mitsuru-san vabandades uuris, kas ta võib vaatamisväärsuste juurde sisse põigata, muuseumites peatusi teha, meid kohvipausidele kutsuda või õhtusöögiks meid piirkonna populaarseimasse restorani viia. Põhimõtteliselt oleks justkui roadtrippinud oma isikliku giidiga, kes kõik imelikud asjad lahti seletab, ajaloost ülevaate annab ning toidukohtades alati parimaid palu soovitab. Väljas muudkui ladistas vihma, meie chillisime soojas autos ja saime lõpuks kellegi käest küsida kõiki neid asju, millele oma peaga vastust ei leidnud. Miks mõni Hokkaido toidukoht venelasi sisse ei luba? Miks jaapanlased muudkui mingeid imelikke templeid koguvad? Miks tomatid Jaapanis nii kallid on? Kas tegelikult ka söövad karud Hokkaidos inimesi? Jne.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Abishiris, Okhotsk mere jäämuuseumis miinuskraadi meelde tuletamas.

Abashiris, Okhotski mere jäämuuseumis miinuskraade meelde tuletamas – käes on meil paari minutiga jäätunud käterätikud, mis jääruumi sisenedes niisketena kaasa anti.

Väga hariv hääletamisots, rõõmustasin omaette, ja tundus, et ka Mitsuru-sanil oli seltsi üle hea meel. Selgus, et lausa nii hea meel, et kui me õhtu saabudes telkimisplatsil oma murdunud raamiga telgi kottpimedas paduvihmaga lompi üles panime, küsis Mitsuru-san oma vaiksel ja ärevusest kergelt kokutaval häälel: “Aga mis te homme teete?”…

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Ja nii juhtuski, et sinisest universaalist sai meie tuuribuss mitte 50ks kilomeetriks, nagu olime seda alguses lootnud, vaid lausa järgmiseks kolmeks päevaks, mil Mitsuru-sani malbel juhtimisel avastasime kogu Hokkaido idaosa, mis oma silmapiiri taha laiuvate metsloomi täis metsade ja mägedega oleks muidu meile kindlasti kättesaamatuks jäänud. Mitsuru-san viis meid karusid otsima ja leidma Shiretoko loodusparki, paadiga imetlema piirkonna kaljuseid kaldaid, rohelusse peidetud mitmetasandilistesse looduslikesse kuumaveeallikatesse, üksiku maasääre vaatetorni piiluma poliitilise territoriaaltüliga Venemaa valduses olevaid saari, salapärastesse uttu mattunud soodesse Kushiro-shitsugen loodusparki (soo on muide jaapanlaste jaoks meeletu-meeletu vaatamisväärsus), Akan-ko, Mashu-ko ja Kussharo-ko ebamaiste järvede juurde, mädamunaste väävlit täis susisevate kuumaveeallikateni, parimatele vaateplatvormidele jne jne.

Ja seda kõike kohusetundliku Jaapani turisti kombel: äratus kell 5 hommikul, esimesse sihtkohta 2 tundi enne avamist saabumine, päev läbi efektiivset tuuritamist, 5 giidibrozhüürist soovitatud vaatamisväärsust järjest, iga mälestusmärgi juures pildistamine. Uus pilguheit Jaapani kultuurile :)

Igatahes — uskumatu värk, jaapanlased on väga külalislahked! Kui me poleks seal vihmas teda kaks tundi oodanud või mõne teise auto peale saanud, oleks kõik see tõenäoliselt nägemata jäänud. Suur suur aitäh Mitsuru-sanile! (ja etteruttavalt ütlen, et see polnud viimane kord, kui me Mitsuru-sani sellel reisil kohtasime).

Väävlisisinaga vulkaanike

Väävlisisinaga vulkaanike Mt. Iozan

Mt. Iozan vulkaani jalamil

Mt. Iozan vulkaani jalamil