Wicked Winterfrost

Did You Know That Japan’s Most Expensive Melons Grow in Hokkaido? We Didn’t. From Furano Lavender Fields to Rebun-to Island Hiking

Posted in Japan by talikas on January 25, 2013

Üks paljudes lillefarmidest Furano kandis

Lavendlipõllud on Furano piirkonna sümboliks

furano lavendel

Suure palavusega lavendlit korjamas

Hokkaido ei lõpetanud meie üllatamist. Furano linnake ja seda ümbritsev kuppelmaastik vohab värvilistest lilleõitest ning meenutab pigem Aix En Provence’ lavendlipõldusid kui metsiku Jaapani põhjasaare sisemaad. Pisemad ja suuremad lillefarmid, sibulat ja meloneid ja kes-teab-veel-mida kasvatavad põllumaad, juustu-töökojad, veinikeldrid, lavendlijäätis, nunnud rongid, järjekordse sohvasurfaja Pyosani ääretu külalislahkus (tädike, kes korraldas dokumentaalfilmide festivali ning maksis filmiloojatele selle eest tonnides kartulites), kohaliku külakese moeshow ja Okinawa muusika kontsert – seda kõike oli kurb meel selja taha jätta, kuid juba paari päeva pärast oli meil suunaks Rebun-to saar Hokkaido loodetipus.

Siiski üks trivia-tähelepanek: Jaapani ühiskonnas peetakse melonit eriliseks kingituseks (näiteks väga heale kliendile või kellelegi tänutäheks mõne olulise teene eest) ning poes võib üks pisike melonike maksta umbes 10 eurot või kogunisti 400! Tihti on need siis kas eraldi karbis või punase paelakesega ehitud ning Tokyos elades ei raatsinud ma küll endale ühtegi lubada. Hokkaidos aga tulid melonid ise meie juurde, kui endise matemaatikaõpetaja Pyosani tillukeses talude vahele peidetud majakeses ööbisime. Nimelt on Hokkaidos melonite kasvatamine väga levinud äri ning sealt pärinevad ka maailma kõige kallimad melonid Yubarid. Yubari on melonite Porshe ning lausa nii hinnaline, et kahe sellise eest on üks Jaapani kaubamaja maksnud 16 000 dollarit. Jah täpselt nii palju. Kahe meloni eest.

No igatahes on siis eriti oluline, et see melon oleks perfektne. Täpselt ümmargune, piisavalt hea kattestruktuuriga, sirge varre ja sümmeetriliste oksakestega. Aga mis siis teha, kui melonil on muster virrvarris sassis või varreke natuke viltu? No siis on jama, tuleb ära visata, sest ega niimoodi ju ei kõlba. Õnneks on Pyosani piirkonnas elavad talunikud vist aru saanud, et Pyosanil on alati maja näljaseid rändureid täis ja nii ilmuvadki Pyosani uksepakule mõnel hommikul ebasümmeetrilised melonid. Üks või kaks või kolm. Päris head olid :)

***

wakkanai concrete camping

Reisi kõige kõvam magamisase: asfalt

No ja siis me põrutasime Rebun-to saare suunas. Tagantjärele tundub see hääletamine nii seiklusrikas ja tore, aga tegelikult eksisime tee peal mitu korda ära, ootasime kuskil tolmutavate veoautode rallimiskohas tundide kaupa juba lootust kaotades autot, kugistasime peamiselt kuivasid küpsiseid ja kiirnuudleid ja magasime korra ka eriti mõnusal asfaldil, mis oli ikka konkreetselt kõva (concretely concrete!). Siis ei olnud meil veel magamismatte ka.

Ka Rebun-to saarel ajas meid taga lõppematu udu, vihm ja tormituul, mis lõppes sellega, et meie telk lagunes tükkideks ning otsustas tormi käes lihtsalt maad ligi vajuda. Äralendamise eest päästis vaese telgikese ainult see, et me üritasime seal samal ajal sees sõba silmale saada. Järgmistel päevadel kõik olemasolevad riided niisketena selga aetud, telk kivimürakatega kindlustatud, võtsime siiski ette 15-kilomeetriseid matku ümber saare, mille ägedaimaks kogemuseks suurepärase looduse kõrval oli jõudmine väikesesse külakesse, kuhu ei vii ükski autotee: poes ja külas ja linnas käiakse ainult paadiga või jala läbi metsade ja üle mägede. Seal siis istusin ühe tädikese trepil, sõin tema pirukat, peale hammustasin mingit kuivatatud kummi meenutavad vetikat (kombu), jalas tema sokid (sest jällegi nägime me nii räbalad välja, et meie eest hakati hoolitsema), ja mõtlesin, mis tunne oleks siin elada. Mäe ja mere vahel.

rebun-to matkarada

Rebun-to saare matkarada. Umbes 5 km pärast jõudsime pirukatädi pisikesse külla.

uni sea urchin ehk merisiilik

Värske merisiilik: otse suhu!

Rebun-to saarel sõime esimest korda ka merivärsket merisiilikut (sea urchin, jaapani keeles uni), mille mari on jaapanlaste jaoks meeletuks delikatessiks. Seda pannake sushi peale või riisiroogadele või süüakse lihtsalt toorelt, nagu meie seda tegime: ogalise merisiiliku seest pulkadega urgitsedes.

Advertisements

One Response

Subscribe to comments with RSS.

  1. isa said, on January 25, 2013 at 11:28 am

    mägede ja mere vahel, meresiilikuga… tubli tüdruk, et leidsid tee tagasi!


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: