Wicked Winterfrost

Did You Know That Japan’s Most Expensive Melons Grow in Hokkaido? We Didn’t. From Furano Lavender Fields to Rebun-to Island Hiking

Posted in Japan by talikas on January 25, 2013

Üks paljudes lillefarmidest Furano kandis

Lavendlipõllud on Furano piirkonna sümboliks

furano lavendel

Suure palavusega lavendlit korjamas

Hokkaido ei lõpetanud meie üllatamist. Furano linnake ja seda ümbritsev kuppelmaastik vohab värvilistest lilleõitest ning meenutab pigem Aix En Provence’ lavendlipõldusid kui metsiku Jaapani põhjasaare sisemaad. Pisemad ja suuremad lillefarmid, sibulat ja meloneid ja kes-teab-veel-mida kasvatavad põllumaad, juustu-töökojad, veinikeldrid, lavendlijäätis, nunnud rongid, järjekordse sohvasurfaja Pyosani ääretu külalislahkus (tädike, kes korraldas dokumentaalfilmide festivali ning maksis filmiloojatele selle eest tonnides kartulites), kohaliku külakese moeshow ja Okinawa muusika kontsert – seda kõike oli kurb meel selja taha jätta, kuid juba paari päeva pärast oli meil suunaks Rebun-to saar Hokkaido loodetipus.

Siiski üks trivia-tähelepanek: Jaapani ühiskonnas peetakse melonit eriliseks kingituseks (näiteks väga heale kliendile või kellelegi tänutäheks mõne olulise teene eest) ning poes võib üks pisike melonike maksta umbes 10 eurot või kogunisti 400! Tihti on need siis kas eraldi karbis või punase paelakesega ehitud ning Tokyos elades ei raatsinud ma küll endale ühtegi lubada. Hokkaidos aga tulid melonid ise meie juurde, kui endise matemaatikaõpetaja Pyosani tillukeses talude vahele peidetud majakeses ööbisime. Nimelt on Hokkaidos melonite kasvatamine väga levinud äri ning sealt pärinevad ka maailma kõige kallimad melonid Yubarid. Yubari on melonite Porshe ning lausa nii hinnaline, et kahe sellise eest on üks Jaapani kaubamaja maksnud 16 000 dollarit. Jah täpselt nii palju. Kahe meloni eest.

No igatahes on siis eriti oluline, et see melon oleks perfektne. Täpselt ümmargune, piisavalt hea kattestruktuuriga, sirge varre ja sümmeetriliste oksakestega. Aga mis siis teha, kui melonil on muster virrvarris sassis või varreke natuke viltu? No siis on jama, tuleb ära visata, sest ega niimoodi ju ei kõlba. Õnneks on Pyosani piirkonnas elavad talunikud vist aru saanud, et Pyosanil on alati maja näljaseid rändureid täis ja nii ilmuvadki Pyosani uksepakule mõnel hommikul ebasümmeetrilised melonid. Üks või kaks või kolm. Päris head olid :)

***

wakkanai concrete camping

Reisi kõige kõvam magamisase: asfalt

No ja siis me põrutasime Rebun-to saare suunas. Tagantjärele tundub see hääletamine nii seiklusrikas ja tore, aga tegelikult eksisime tee peal mitu korda ära, ootasime kuskil tolmutavate veoautode rallimiskohas tundide kaupa juba lootust kaotades autot, kugistasime peamiselt kuivasid küpsiseid ja kiirnuudleid ja magasime korra ka eriti mõnusal asfaldil, mis oli ikka konkreetselt kõva (concretely concrete!). Siis ei olnud meil veel magamismatte ka.

Ka Rebun-to saarel ajas meid taga lõppematu udu, vihm ja tormituul, mis lõppes sellega, et meie telk lagunes tükkideks ning otsustas tormi käes lihtsalt maad ligi vajuda. Äralendamise eest päästis vaese telgikese ainult see, et me üritasime seal samal ajal sees sõba silmale saada. Järgmistel päevadel kõik olemasolevad riided niisketena selga aetud, telk kivimürakatega kindlustatud, võtsime siiski ette 15-kilomeetriseid matku ümber saare, mille ägedaimaks kogemuseks suurepärase looduse kõrval oli jõudmine väikesesse külakesse, kuhu ei vii ükski autotee: poes ja külas ja linnas käiakse ainult paadiga või jala läbi metsade ja üle mägede. Seal siis istusin ühe tädikese trepil, sõin tema pirukat, peale hammustasin mingit kuivatatud kummi meenutavad vetikat (kombu), jalas tema sokid (sest jällegi nägime me nii räbalad välja, et meie eest hakati hoolitsema), ja mõtlesin, mis tunne oleks siin elada. Mäe ja mere vahel.

rebun-to matkarada

Rebun-to saare matkarada. Umbes 5 km pärast jõudsime pirukatädi pisikesse külla.

uni sea urchin ehk merisiilik

Värske merisiilik: otse suhu!

Rebun-to saarel sõime esimest korda ka merivärsket merisiilikut (sea urchin, jaapani keeles uni), mille mari on jaapanlaste jaoks meeletuks delikatessiks. Seda pannake sushi peale või riisiroogadele või süüakse lihtsalt toorelt, nagu meie seda tegime: ogalise merisiiliku seest pulkadega urgitsedes.

Best of Sapporo: Moerenuma Park, Crazy Couchsurfers & Lamb BBQ

Posted in Japan by talikas on January 22, 2013

Oi, kus Hokkaido pealinnas Sapporos alles võõrustati korralikult: juba esimene öö paiskas meid sohvasurfaja Atsushi-sani kelmika pilgu alla Sapporo meeletusse meelelahutusse. Tantsisime hullude jaapanlastega tänavafestivalil diskot (need 24 sekundit ütlevad kõik), mekkisime kohalikku imerooga karrisuppi, tassisime Atsushi-sani esimest korda “maid cafe”-sse ja päikesetõusuga võidu lõpetasime kuskil keldriklubis psühholoogiatudengitega elektroonikarütmis jalga keerutades.

Atsushi-sani põrandalt lendlesime järgmine hommik uue sohvasurfaja koju, milleks oli kunstnikutest ema ja poja “Karate Kid” filmi 80-ndate stiilis traditsiooniline puitelamu Sapporo äärelinnas mägede vahel, vaid sadade meetrite kaugusel Sapporo 1972.a. taliolümpiamängude suusahüppetornidest. Maja oli super: luitunud puidust, kola ja hinge täis, loomingut hingav, salasoppidega. Õhtusöögiks kokkasime perega Hokkaido teist visiitkaart-toitu Tshingis-khaani lamba BBQ-d, mida küpsetatakse Hokkaidos pidupäevadel või õllefestivali ajal õlle kõrvale. Jumalikult maitsev. Ülejäänud aja põristas meie teine võõrustaja Akihibi-san meid oma autoga mööda Sapporot ringi ja pani meid igati tundma kui kauaoodatud sõpru, kes lõpuks ometi Hokkaidosse jõudsid. Suur aitäh mõlemale nende külalislahkuse eest!

Kõige ägedam traditsiooniline Jaapani maja, kus ma käinud olen.

Kõige ägedam traditsiooniline Jaapani maja, kus ma käinud olen.

Pidusöök Sapporo moodi: lambagrill otse köögilaual.

Pidusöök Sapporo moodi: lambagrill otse köögilaual.

Sapporo oleks võibolla muidu jäänud mu mälestustesse kui veel üks Jaapani suurlinn, kui poleks olnud Moerenuma parki, mille on loonud kuulus Jaapani kunstnik ja maastikuarhitekt Isamu Noguchi. 188.8 hektari suurusel Sapporo äärelinnas laiutaval soisel maa-alal tegutses enne prügila, kuniks Sapporo võimud otsustasid sinna 1988. aastal pargi luua (mis küll valmis alles 2005. aastal).

Selleks kutsusid nad kohale kuulsa maastikuarhitekti Noguchi, kes koha üle vaatas ja linnavalitsusega käed lõi. Kuid just siis, kui Noguchi oma suurejoonelise pargimaketi valmis sai, suri ta südamerikke tagajärjel New Yorgis. Jaapanlased aga otsustasid Noguchi plaanid siiski ellu viia ja nüüd on tegu ainulaadse paigaga, mis kunstniku eesmärgi kohaselt ei ole lihtsalt park, vaid servast servani harmooniline kunstiteos või justkui skulptuur. Rohelised laiutavad aasad on pikitud tehismägede, metsikute metsatukkade, kolme tuhande kirsipuu, hiigelsuurte klaasist või metallkonstruktsioonide, purskkaevude, skulptuurikogumite, mänguväljakute, taevasse viivate treppide ja veesilmadega. Seal jalutades või rattaga uhades (sest vahemaad on päris suured) ei suuda uskudagi, et tegu on endise prügimäega, kust aastate jooksul pargi ehitamise käigus veeti välja 2,736,000 tonni (!!!) prügi. Nüüd on see taskaalu, kunsti, modernsuse ja millegi maagilise segu. Mu pildid ei suuda kahjuks kübetki edasi anda kogu seda grandioossust ja rahu, mis selle pargi nii eriliseks teeb. Kui kunagi sinnakanti satute, mingi kindlasti uudistama! Mõned värvilisemad pildid näiteks siit.

Moerenuma park: üks skulptuur teise otsas.

Moerenuma park: üks hiigelskulptuur teise otsas.

Vaade Moerenuma pargi kõrgeimast tipust.

Vaade Moerenuma pargi kõrgeimast tipust.

Hitchhiker’s Guide to Japan: 3000 Km from Hokkaido to Tokyo

Posted in Japan by talikas on January 21, 2013

Tuleb välja, et sellel blogil siiski on lugejaid ja nende rõõmuks panen tagantjärele kirja paar pildikest Jaapani seikluse viimastelt vaatluselt, milledest esimesena leiab kajastamist umbes 3000km-pikkune hääletamine Jaapani põhjasaarel Hokkaidol ning sealt tagasi Tokyosse.

——————–

Hitchhiking: Hokkaido to Tokyo

Meie reisi teekond: 3000 kilomeetrit ja natuke peale.

Kuna Jaapanis reisimine on lihtsalt nii kallis, tuleb vaestel üliõpilastel otsida alternatiive. Kuigi võib hea õnne korral leida imeodavaid lennupileteid, viimase hetke ööbusse või soodsaid rongipakette, on needki vahendid siiski pelgalt punktist A punkti B liikumiseks ning väga palju väiksematesse kohtadesse nendega ei satu, eriti just Jaapani suurel ja enamjaolt mägede-metsadega kaetud põhjasaarel Hokkaidol. Nii otsustasimegi reisikaaslasega pöörata pöidlad taeva poole ning proovida hääletada. “Kas olete segased !?”, imestasid meie jaapanlastest sõbrad, “Jaapanis ei hääleta MITTE KEEGI! Teid ei julge keegi peale võtta! Hokkaido aktsendist ei saa midagi aru! Kas te perverte ei karda? Hokkaidos on karud, kes söövad inimesi!!!! Ja üldse, miks te autot ei rendi???” Sellest, et me kogu ligi kuu aja pikkuse reisi plaanisime kas kohalike juures (couchsurfing) või telgis magada, me enamikele jaapanlastele üldse ei rääkinudki, sest see oleks nad vaesekesed täiesti segadusse ajanud.

Igatahes, selliste “julgustavate” kommentaaride saatel asusime siis teele plaaniga natuke ringi tuurida Hokkaidos ja siis tagasi Tokyosse kärutada. Peas kumisemas muretsevate jaapanlaste hoiatused ning loetud kirjeldused hõredalt asustatud Hokkaidost, rääkisime omavahel läbi, et lepime ka vaid mõne suurema vaatamisväärsuse külastamisega ning et kui ikka üldse auto peale ei saa, siis ostame viimase raha eest odava lennupileti Hokkaidost tagasi Tokyosse. Kuid juhtus hoopis nii, et 3-4 nädala jooksul õnnestus meil teha tiir peale kogu kaunile Hokkaido saarele (alustades Sapporost, liueldes läbi kuulsate Furano lavendliväljade, sulistades Ruemo rannaliival, matkates Rebun-to hüljatud maastikel, otsides – ja leides – karusid imekaunis Shireto looduspargis, mediteerides Kushiro kolme järve ääres, kolistades vulkaanide jalamil, süües krabisid ja sashimit kohalike kodus, ligunedes looduslikes ja luksuslikes kuumaveeallikates, ujudes Hiina meres, jne), kihutada läbi lopsaka Fukushima prefektuuri, turnida Aizu-Wakamatsu samureilossis ning lõpuks – 3000 km hiljem – saabuda valgete nahkistmetega sportautos Tokyosse. Ehk siis, sõbrad, Jaapanis hääletamine on imelihtne.

on the road again! trying to get a car on a highway, photo by Dai

Kiirteel autosid noolides. Foto: Dai-san.

thumbs up!

Õllekarbi tagumisele poolele maalitud kanjid.

Küll aga siis (loodetavasti kellelegi kasulikud) praktilised tähelepanekud:

*** enamus jaapanlasi ei saa absoluutselt aru, miks sa oma pöidlaga vehid (kujuta ette möödasõitvat autot, kes sind märgates hoo maha võtab ning kus tohutult ehmunud silmadega ja lahtise suuga autotäis nunnusid japse sind imestuses piidlevad ja nii kaua järele vaatavad kuniks nende auto kurvi taha peitub — seda nägime umbes 100 korda ja iga kord oli see naljakas). Oli ka neid, kes pidasid meid lausa liikluse reguleerijateks või arvasid, et ületame niisama teed ning jäid kuulekalt seisma (nende autole lähenedes siiski putkasid hirmunult). Need aga, kes saavad aru, mis sa teed, aga ei saa sind peale võtta, kummardavad reeglina sinust möödudes oma pea vabanduseks (ja väga vabandaval ilmel pobisevad mingi tumma viisakusavalduse), või lehvitavad või naeratavad või… jäävad seisma ja võtavad su peale. Keskmiselt ootasime autot 20 minutit.

*** kiirteedel hääletamine on keelatud, seda võib teha ainult kiirteedel asuvates bensujaamades (Service Area /SA/ või Parking Area /PA/). Kiirteele jõudmine on paras sebimine (tuleb nt hääletada kiirteele viivate väravate juures või ronida üle aedade bensujaamadesse), kuid kui kord oled kiirteel, siis lendavad kilomeetrid lennutiivul.

*** kui jaapanlane, kes on nõustunud sind kuhugi järgmisesse punkti viima, üritab sind veenda selles, et rendiautod ei ole üldse kallid, bussipeatus on siinsamas lähedal, karusid olla just eile nähtud, rongijaam on väga hea sihtkoht või ükskõik mis peale kiirteel autosid püüdmise on parem tegevus (tõsilugu: üks mees meelitas meid lausa linnaekskursioonile ja siis näitas näpuga raudtee suunas), siis ära lase end ära rääkida. Nad lihtsalt tahavad sind heast südamest õigele teele (ühistranspordi manu) suunata ning ei suuda leppida teadmisega, et jätsid su niisama teepervele järgmist autot ootama. Ehk siis nad tunnevad end nii süüdi, et su kuhugi teeserva maha panid, et teevad kõik, et saaksid sind turvalisse keskkonda (nt rongijaama ootesaali) paigutada olenemata sellest, et neile kolm korda lõpuks juba soravnevas jaapani keeles ütled, et soovid hääletada. Neid tuleb viisakalt tänada, veel ühe korra tänada, järjekindlalt tänamist jätkata ning siiski endale sobiva teeotsa juures peatumist paluda ja siis edasi hääletada.

*** kui jaapanlane, kelle autoistmele oled just oma tolmuse seljakotiga maandunud, ütleb, et ta läheb parasjagu tööle, mis asub 5 minuti kaugusel, aga viskab sind sujuvalt sellegipoolest ära 1.5 tunni kaugusel asuva linnani, siis ära muretse. See on okei, see on tavaline. Ja kui ta põhjendab oma tegu sellega, et tal hakkas lihtsalt nii kurb, kui nägi, kui haletsusväärne sa seal teeääres seistes oled, siis lihtsalt naerata ja täna. Me kuulsime sõna “haletsusväärne” (“pityful“) vist umbes kümme korda. Haletsusväärsena näimise plusspool on muidugi see, et nad kõik pistavad sulle natuke süüa või juua või niisama kingitusi taskusse: meile kingiti reisi jooksul vett, snäkke, komme, õunu, virsikuid, tomateid, kurke, lõunasööke, onsenitrippe, jäätist, sokke, teekaarte, (vanaks läinud) veini, lilleseemneid, kuivatatud vetikaid, poolvääriskive, kooki jne jne.

*** ära jända siltidega. Esiteks, kes jaksab neid keerulisi kanjisid maalida ning teiseks: kui jaapanlane ei saa sind täpselt sinu soovitud sihtkohta viia, siis ta ei peatu üldse, kuigi sõidaks muidu poolele teele. Me hülgasime siltide kasutamise peale 15 minutit.

*** minu aasta ajaga selgeks saanud jaapani keelega saab hakkama küll ja tänu pidevale vestlemisele kohalikega, kes inglise keelt ei oska või lihtsalt ei julge seda rääkida (viimane on tõsi enamike noorte osas), suurenes mu lingvistiline julgus pea et kolmandiku.

*** peale võtsid meil igat sorti inimesed, alates hipidest kahe koeraga, lastega peredest, üksikutest seiklejatest, paaridest kuni vanaema-vanaisani. Noortega oli lihtsam jutule saada, kuid kõige paremad lood juhtusid millegipärast just keskealiste jaapanlastega. Kokku hääletasime 29-le liiklusvahendile (auto, haagissuvila, minibuss).

*** koju võivad jaapanlased ööbima kutsuda küll, kuid selleks tahavad nad sind enne sõidul tundma õppida ning veenduda, et sa ei ole koll. Reeglina tuleb algusest peale olla meeletult viisakas ja nendega õrnalt rääkida nagu portselan-nukkudega vältides ettenägematuid käitumisviise või näiteks liiga kõva häälega naermist; siis nad vaikselt sulavad ja pehmuvad ja lõpuks on väga head sõbrad.

with happy young people

Ühe õnneliku noorpaariga seigeldes.

minivan and 3 generations

Peale ühe perekonna kolme generatsiooni minibussiga rallimist Rebun-to saare põhjatipus.

rain and cold

Wakkanaist edasi sadas ainult vihma: enne seda, kui tund aega padukaga autot ootasime.

toiletpaper lady

Rebun-to saarel õnnestus ühe otsa saada pika ootamise peale kohaliku looduskaitseala toalette varustava tädikese peale.