Wicked Winterfrost

Iejima: Peanut Island Amidst Blue Water & Coral Reefs

Posted in Japan by talikas on July 25, 2012

Peale seda, kui kolm õde-venda (kaks neist üleval pildil) olid mind Okinawa pealinnas Nahas poputanud ja ringi vedanud, kupatati meid kõiki autosse ning sõidutati kaks tundi põhja poole, et Iejima saarekese poole suunduvale praamile jõuda. Iejima on pisike 5000-inimesega saareke Okinawa loodeosas, kus on elanud minu võõrustajate Yamashiro suguvõsa juba aastasadu.

Saar ise on traagilise ajalooga, mida ei pane täielikult unustama isegi liivarandadega pikitud helesinine vesi, korallid ning saare mitmekülgne loodus. Nimelt tehti Iejima maatasa 1945. aasta Okinawa lahingus ning hiljem, 1955. aastal, saabusid siia USA väed, kes kohalikest farmeritelt maa jõuga ära võtsid ning sinna USA säjaväebaasi lõid. Saareelanikud otsustasid USA võimudele vastu astuda ning nende vägivallatu protestiaktsiooni peetakse Jaapani kodanikuliikumise alguseks. Shoko Ahagoni juhtimisel marssisid maa kaotanud talunikud seitse kuud mööda Okinawat ning rääkisid kohalikele oma olukorrast – hiljem hakati seda nimetama “Kerjuste marsiks” (“Beggars’ March”). Mööda Okinawat rändamisega saadi küll sõna liikvele oma kehva olukorra kohta, kuid otseselt midagi paremaks ei läinud ning kodusaarele naasnud talunikud olid sunnitud ots otsaga kokku tulemiseks hakkama koguma ameeriklastest maha jäänud vanametralli ning detoneerima veel lõhkemata lõhkekehasid.

Siiamaani on saarest USA militaarbaaside käes umbes üks kolmandik. Ometi oli meid võõrustanud kohaliku taluniku pere rõõmus ja rõõsa ning ei kostnud nende suust ühtegi ameeriklasi kiruvat kommentaari. Pigem rääkisid nad positiivsest tulevikust ning sellest, kuidas igast kogemusest tuleb midagi õppida. Allpool pildil oleme pereisaga saare keskel kõrguva Gusukuyama mäekese otsas, kus kogu saart justkui peopealt lugeda saab ning kõik USA territoorium selgelt näha on. Kui ei teaks, usuks, et kogu piirkond ongi lihtsalt talunike käes, sest ameeriklased pidavat saart aktiivselt kasutama vaid aegajalt toimuvate treeningsessioonide ajal.

Pereema töötab oma väikese talu eest hoolitsemise kõrvalt ka kohalikus poekeses ning kahepeale hoiavad nad korras ka ühte kolmest Iejima muuseumist, kuhu igasugu põnevat kraami ning ka üks mürgine Okinawa habu madu on näitusele pistetud. All pildil naudivad nad Kalevi ikoonilist Maiuspala shokolaadi, mis läbi Eesti ja Tokyo omale lõpuks väärilised omanikud leidis. Kas ma olen ainuke, kes arvab, et selline kontseptsioon on päris hea Kalevi reklaam? :) Kalevi martsipanist kukekestega proovisin juba Indias ja Bulgaarias.

Advertisements

2 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Tiit Kuuskmäe said, on July 25, 2012 at 9:38 pm

    Ettevaatust, Maria — niimoodi sa võid veel välisministeeriumilt rahvadiplomaadi (või kuidas iganes selle nimi oligi) auhinna saada kui neid šokolaaditahvleid mööda maailmajagusid edasi jaotad.

    Ps! Vaatasin, et eelmises osas olid Sa “kulinaaria” väga kenati ära parandanud. Aitäh! Võibolla siin ka näpukaid. Uni silmas… ja täna sain uued tuusamad (!) prillid, mille silindrid (mitte sindrid!) suunavad – kahjuks küll – pildi kõõrdi. Või vähemasti ajus ei ühenda veel ära. Lubasid mulle, et nädalaga hakkab ühendama… või vastavalt siis adapteeruvad silmamunakad viltu…

    • talikas said, on July 26, 2012 at 2:39 pm

      vabanda, mul on jah professionaalne kretinism seoses kirjavigadega :P loodan, et see pole liigne tsensuur!

      kui pilt on kõõrdi, tuleb vastu kõõritada. proovi! küllap balansseerib ;)


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: