Wicked Winterfrost

Walls of Memories: Moving Out From Sodai Dori

Posted in Japan by talikas on July 31, 2012

Aeg on oma pisikesest ja alati kas lõdisevast või ülekuumenenud korterist välja kolida. Kui palju mälestusi. Parim aasta üldse. Ja õnneks pole see veel täiesti läbi…

Advertisements

Perfect Iejima Vacation: Horseback Riding, Snorkeling & A Cow Auction

Posted in Japan by talikas on July 26, 2012

Imekaunis Iejima põhjarannik: Iirimaa + Kariibimeresaared? :)

Rannakohvik

Valmis tõsiseks snorgeldamiseks!

Iejima “puhkepakett” oli meil nii tihe, et tagasivaadates oli raske uskuda, et me tegime kõik need asjad ära vaid paari päevaga. Pereisa viis meid saaretuurile, kahte muuseumisse, snorgeldama, ilutulestikufestivalile, siia ja sinna sööma, hobustega sõitma, mitmesse randa, pühasse koopasse, ja kindlasti kuhugi veel, mis mulle hetkel ei meenu.

Kõige vahvam asi oli aga saarel igakuiselt peetav mullikate oksjon, kus kohalikud talumehed oma lehmakesi-pullikesi ette näitasid ja sobiva hinna korral maha müüsid. Oksjon oli aus: väljas kuuma käes nügisid talupidajad oma mullikaid, kõik kohad ammumist ja sõnnikut täis ning lükkasid siis oma loomakese ülikooli meenutavasse auditooriumisse, kus iga mullika üle kiire ja asjalik oksjon peeti. Millised näod! Karakterid! Hoopis teistsugused inimtüüdib! Millised uued (või pigem unustatud) lõhnad ja hääled! Sain aru, kui lootusetult ühepoolne on Tokyo lõputus linnarägastikus tiksumine ning et need Tokyo jaapanlased on lõppudelõpuks ikkagi ainult lipsustatud tööinimesed, ja ei peegelda oma kiirustamises kohe üldse keskmist jaapanlast, kes riisipõllul küürutab, mullikaid aedikusse ajab või külakeses oma vaikset elu elab. Silmad avanesid. Ja kui kool vähegi lubab, tahaks veel linnast välja saada.

Lehmaoksjon täies hoos

Kohalik Okinawa talumees

Lahkumine Iejimalt

Iejima: Peanut Island Amidst Blue Water & Coral Reefs

Posted in Japan by talikas on July 25, 2012

Peale seda, kui kolm õde-venda (kaks neist üleval pildil) olid mind Okinawa pealinnas Nahas poputanud ja ringi vedanud, kupatati meid kõiki autosse ning sõidutati kaks tundi põhja poole, et Iejima saarekese poole suunduvale praamile jõuda. Iejima on pisike 5000-inimesega saareke Okinawa loodeosas, kus on elanud minu võõrustajate Yamashiro suguvõsa juba aastasadu.

Saar ise on traagilise ajalooga, mida ei pane täielikult unustama isegi liivarandadega pikitud helesinine vesi, korallid ning saare mitmekülgne loodus. Nimelt tehti Iejima maatasa 1945. aasta Okinawa lahingus ning hiljem, 1955. aastal, saabusid siia USA väed, kes kohalikest farmeritelt maa jõuga ära võtsid ning sinna USA säjaväebaasi lõid. Saareelanikud otsustasid USA võimudele vastu astuda ning nende vägivallatu protestiaktsiooni peetakse Jaapani kodanikuliikumise alguseks. Shoko Ahagoni juhtimisel marssisid maa kaotanud talunikud seitse kuud mööda Okinawat ning rääkisid kohalikele oma olukorrast – hiljem hakati seda nimetama “Kerjuste marsiks” (“Beggars’ March”). Mööda Okinawat rändamisega saadi küll sõna liikvele oma kehva olukorra kohta, kuid otseselt midagi paremaks ei läinud ning kodusaarele naasnud talunikud olid sunnitud ots otsaga kokku tulemiseks hakkama koguma ameeriklastest maha jäänud vanametralli ning detoneerima veel lõhkemata lõhkekehasid.

Siiamaani on saarest USA militaarbaaside käes umbes üks kolmandik. Ometi oli meid võõrustanud kohaliku taluniku pere rõõmus ja rõõsa ning ei kostnud nende suust ühtegi ameeriklasi kiruvat kommentaari. Pigem rääkisid nad positiivsest tulevikust ning sellest, kuidas igast kogemusest tuleb midagi õppida. Allpool pildil oleme pereisaga saare keskel kõrguva Gusukuyama mäekese otsas, kus kogu saart justkui peopealt lugeda saab ning kõik USA territoorium selgelt näha on. Kui ei teaks, usuks, et kogu piirkond ongi lihtsalt talunike käes, sest ameeriklased pidavat saart aktiivselt kasutama vaid aegajalt toimuvate treeningsessioonide ajal.

Pereema töötab oma väikese talu eest hoolitsemise kõrvalt ka kohalikus poekeses ning kahepeale hoiavad nad korras ka ühte kolmest Iejima muuseumist, kuhu igasugu põnevat kraami ning ka üks mürgine Okinawa habu madu on näitusele pistetud. All pildil naudivad nad Kalevi ikoonilist Maiuspala shokolaadi, mis läbi Eesti ja Tokyo omale lõpuks väärilised omanikud leidis. Kas ma olen ainuke, kes arvab, et selline kontseptsioon on päris hea Kalevi reklaam? :) Kalevi martsipanist kukekestega proovisin juba Indias ja Bulgaarias.

Snorkeling in Okinawa: I’m So Getting Myself An Underwater Camera!

Posted in Japan by talikas on July 20, 2012

Spot the turtle!

Kilpkonn !!!

Photo credit: Jun-san.

Gem of Okinawa: Breathtaking Zamami in Kerama Shoto

Posted in Japan by talikas on July 19, 2012

Famous Furuzamami beach

Furuzamami beach sea creatures

A movie character of a dog and my travelling buddies – after snorkeling with a turtle

Power!

Leaving Zamimi by ferry and the goodbye rituals

Oo, maapealne paradiis! Zamami saareke asub Kerama saarestikus Nahast vaid tunniajase kiirpraamisõidu kaugusel ning peletab kõik mured ja väsimuse oma imesinise ja läbipaistva veega, värviliste kalade ja liivarandadega ning rõõmsate kohalike ja suvitajatega. Zamami saare sadamas on külaliste ärasaatmiseks ka vahva rituaal: kui lahkuvad su head sõbrad, siis tuleb kai pealt riietega vette hüpata. Haha! Meile hüpati mitu saltot :)

Wonderful Okinawa: Is It Really Japan?

Posted in Japan by talikas on July 18, 2012

Okinawalaste nö “kaitsepühakud” ehk shisad, millede kujusid leiab erinevates vormides igalt poolt

Jaapanis reisimine on tohutult kallis. Kuid iga jeen oli väärt seda kooli kõrvalt näpistatud pikendatud nädalavahetust, mis mind Jaapani troopilistele lõunasaartele lennutas. Okinawa on Lõuna-Jaapani saarestiku üldine nimetus, kuid täpsemalt tähendab see saarestiku kõige suuremat saart ning Okinawa nime kannab ka selle saare suuruselt teine linn. Kui kaardi pealt piiluda, siis on näha, kui kaugel need sajad saarekesed Jaapani nn “maismaalt” asuvad ning kui lähedal endine Ryukyu kuningriik tegelikult Hiinale ja Taiwanile on.

Nii ongi Okinawa erilises positsioonis: ühelt poolt on Hiina mõjutused saarel selgelt tunda ja Hiinast kostab ikka vahetevahel väiteid, et Okinawa peaks tegelikult Hiinale kuuluma (näiteks paar päeva tagasi siin – kehv link, aga ainuke hiljutine inglisekeelne, mis ma leidsin), teiselt poolt aga toimetavad saarestikul USA militaarbaasid (kokku umbes 47000 sõdurit), mis on juba pikemat aega Okinawal poliitilist ebakõla tekitanud. Okinawalaste rahulolematus militaarbaasidega on arusaadav, sest saarestikul, mis moodustab Jaapani territooriumist kõigest ühe protsendi, asub 3/4 Jaapanis olevatest USA sõduritest. Kuigi sel aastal avalikustas USA plaani, et vähendab oma militaarjõudude numbrit Okinawal, pole kohalikud olukorraga ikka rahul ning vaatamata sellele, et Teise Maailmasõjaga ning USA tugeva kohaloluga seotu näib Jaapani ühiskonnas suhteliselt tabu teemana olevat, kuuleb ja näeb Okinawal selleteemalist igal sammul, kui vaid silmad ja kõrvad lahti hoida. Mugavam ja muretum oleks muidugi troopilistes randades lesida ja üldse mitte saarestiku valusale ajaloole mõelda – nagu näib, et enamus turiste teevad – aga minu jaoks olid need inimesed ja lood ja pildid ja muuseumid silmiavavad ja jäävad mind kummitama päevade lõpuni. Siinkohal pole vajalik laskuda vaidlustesse teemal, mis on objektiivne ja kes kirjutab ajalugu, kes võitis või kes kaotas või miks, sest need on lihast ja luust inimeste lood, kannatused ja tunded.

Ja okinawalased! Näevad välja peaaegu nagu “maismaa” jaapanlased, aga on ilusasti päevitunud, rõõmsamate nägudega, chillid, positiivsed, isegi kontoritöötajad kannavad värvilisi ja lille-taime-mustritega särke, värvid!, meeldiv rahulolu oma troopilise eluga ning arusaamatus, miks peaks keegi neilt saartelt ära Tokyosse või Osakasse kolima. Okinawalased on muide ka ühed maailma kõige kauem elavad inimesed – peamiseks põhjuseks ülitervislik toit, tugev kogukonna toetus ja liikuv eluviis.

Imekaunis Shuri loss Nahas – ilmselgete Hiina mõjutustega

Sleep in Tokyo

Posted in Japan by talikas on July 12, 2012

Pikka juttu siit ei tule ja enda tehtud pilte on mul ka ainult kolm, kuigi sarnastele olukordadele olen ma tunnistajaks olnud kümneid ja kümneid kordi.

Jaapanlastele meeldib magada: nad võivad magada igas olukorras ja igal ajahetkel. Võibolla sellepärast, et vaesekestel on nii hullult pikad tööpäevad ja peale seda veel kohustuslik töökaaslastega pummeldamine. Võibolla lihtsalt sellepärast, et magamine on hea ja väike powernap võib anda juurde tohutult palju energiat. Kuid siiski on enamus magajaid, kes mulle silma jäävad, purjus viigipükste ja lipsudega mehed, kes on lihtsalt keset tänavat otsustanud väikese uinaku teha. Ja ümbritsevate inimeste reaktsioon? Eestis kutsutakse vist politsei ja viiakse kainestusmajja? Tokyos lastakse inimesel rahulikult oma uni täis magada ja proovitakse teist võimalikult vähe segada. Isegi siis, kui inimene magab otse keset kõnniteed või näiteks metroovaguni keskel põrandal.

Magamise kõige koomilisemaid vorme näeb rongipeatustes ja metroovagunites. Allpool olevad kasutatud pildid pärinevad veebisaidilt: http://www.japan-talk.com/jt/new/how-to-sleep-in-japan

Rongi oodates

Mugavad poosid vagunis

Kes ütles, et Tokyo metroo on ülerahvastatud? Ruumi küll…

Had To Cancel Hiking Due To Heavy Rain: Ended Up At A Foam Party In Yuigahama Beach

Posted in Japan by talikas on July 10, 2012

Muidu nii viksid ja sõnakuulelikud jaapanlased lähevad pidutsedes ikka täitsa pööraseks. Tugevalt reguleeritud ühiskonna vili?

The (Un?)expected Happened: I Became A Manga Character !!!

Posted in Japan by talikas on July 6, 2012

Jaapan on üllatusi täis. Ühel heal päeval sai minust lühikeseks ajaks Jaapani koomiksitegelane. Kahjuks aga kestis projekt vaid paar seeriat ning uute osade tootmine katkestati. Loodan, et põhjuseks oli rahapuudus, mitte igav aines.

Autor: Kana Oide

Maailmarändur mangatüdruk

Valik kaameraid

Lugu on sellest, kuidas Maria mõtles ja mjõtles ja siis otsustas Jaapanisse minna ja kohale jõudes avastas, et see on täiesti teine planeet.

Teine ja ühtlasi minu mangakarjääri viimane seeria kirjeldab koomiliselt seda, kui vähe ma enne Jaapanisse tulekut Jaapanist teadsin ning kuidas ma juba lennukis olles tüüpilise Jaapani snäki – onigiri – söömisega hätta jäin.

Life Of An Academic: Beauty & Chaos

Posted in Japan by talikas on July 5, 2012

Minu professori kabinet