Wicked Winterfrost

3 x Funny Videos Of Tokyo Life

Posted in Japan by talikas on June 29, 2012

Alustuseks pean vabandama, et videod on kehva kvaliteediga ning värisevad, aga põhiline idee on edasi anda Tokyos nüüd juba mitte üldse üllatavaks muutunud tegevuste meeleolu. Kõik videodes peegelduvad hetked on kohalike jaoks nii tavalised, et ühtegi jaapanlast see pead pöörama ei pane.

Esimene video on tehtud Tokyo kesklinnas Yoyogi pargis, kus igal nädalavahetusel kogunevad nahksetesse rõivastesse riietatud ja juuksegeeliga üles putitatud Elvise fännid, et siis rokkmuusika saatel natuke tahtsida ja hullata. Jaapan + Elvis = naljakas

Teine video on taaskord Yoyogi pargist, kus piknikku pidavate seltskondade vahel tuuritab rändkunstnik, kes kasvõi tasuta esitab värvikate verbaalsete elementidega (endajoonistatud) manga-koomiksit. See kõik oleks ju tavaline (peaaegu), kuid siis jõuab ta manga-loo kliimaksini, kus peategelane astub – ühte või mitmesse? – vahekorda ning onuke esitab kõiki neid stseene väga häälekalt. Kahjuks ma seda videosse ei saanud, sest olin vaatepildist niivõrd “lummatud”.

 

Kolmas video on tehtud minu ülikoolis, kus ligi tuhande hobi-klubi hulgas on ka tantsu ja laulugrupp, mille eesmärgiks on kuulsaid Jaapani nais-pop-bände jäljendada. Kõik klubi liikmed on mehed ning nende karvaste jalgade välkudes esitatud tantsunumbrid on väga meeltlahutavad. Metroseksuaalsus? Ma ei tea. Igatahes ürgset mehelikkust Jaapanist naljalt ei leia.

Advertisements

3 x Happy Gaijin Group Photo

Posted in Japan by talikas on June 28, 2012

Peale vanglateemalist baari ja enne karaoket

Koenji kunstifestivalil

Trumproom gäng

Shibuya Crossing At 8 PM And 7 AM & What Happened In-Between

Posted in Japan by talikas on June 27, 2012

Maailmakuulus Shibuya ristmik reedeõhtuses saginas

Tokyosse satub eestlasi nii palju ning väga hea on neid kallistada. Embuses on Elina!

Nunnud Jaapani hipsterid

Tokyos pakuvad karaoked sünnipäevalapsele tordi :)

And this is what happens with the birthday boy…

Sama Shibuya ristmik kell 7 hommikul: täiesti tühi!

Japanese (Addictive) Politeness

Posted in Japan by talikas on June 22, 2012

Metroos inimeste liikumist suunavad sildikesed

Pikka aega olen tahtnud kirjutada Jaapanist ja Jaapani viisakusest, aga ei ole leidnud õigeid sõnu selleks, et kirjeldada keerulist Jaapani ühiskonna vundmendiks olevat mehhanismi, mis laseb sõbralikult ja murevabalt ära elada 13 miljonil inimesel, kes end siia Tokyo linnalabürinti on ära mahutanud. Kindlasti ei ole Tokyos inimesi nii massiliselt kui India suurlinnades, kuid siiski piisavalt (6,029 in/km2), et motiveerida linna ehitama Odaiba piirkonda prügist kokkupressitud saari ning üle kogu metropoli tihedalt kokkupressitud kitsukesi maju. Põhimõte, mille najal see kõik koos püsib, manitseb igaüht käituma nii, et see teist inimest võimalikult vähe segaks.

Selle parimaks näiteks on käitumisetikett ühistranspordis, mis mind esimestel nädalatel kihistama ajas, kuid nüüdseks nii omaseks on saanud, et ma ei julge Tallinna (tasuta?) ühistranspordi peale mõeldagi. Metroos sõites kehtivad järgmised reeglid, mida propageeritakse metrooseintele kleebitud arvukate plakatitega:

1)   Kui metroos räägidki, siis alati väga vaikselt

2)   Mobiiltelefoniga ei tohi rääkida, sest see segab inimesi

3)   Mobiiltelefon peab alati olema vaikse peal (mis Jaapani telefonides on inglise keelde tõlgitud kui “manner more”)

4)   Vanuritele ja beebit ootavatele emadele mõeldud istmete peal ei tohi telefoni isegi käes hoida

5)   Meikida ei tohi

6)   Joosta ega kiirustada ei tohi

7)   Suurte seljakottidega vehkida ei tohi ja kohvritega ei tohi laiutada

8)   Valju muusika kuulamine ei ole hea

9)   Rongis mugimine ei ole ka hea

10) Kui magama jääd, siis ära laiuta

11) Perroonil rongi oodates võta iga vaguni ukse järgi täpselt paigutatud roheliste kleepsude juurde järjekorda selleks ettenähtud kohtades ja ära trügi

12) Teatud ajal teatud rongides võivad olla ainult naised (naistevagunid)

13) Rongijaamas liikudes on igal pool nooled: siit võid minna trepist üles ja siit alla; mõnikord ka inimmasse suunavad liikluskorraldajad

Metrooetiketti propageerivad plakatid

“Meikimine võib kaasreisijaid segada”

Pilt on tehtud Shibuya või Shinjuku rongijaamas, kus isegi kell viis hommikul öö läbi pidutsenud noored viisakalt üksteise järel järjekorras seisavad

Nii loksuvadki Tokyo metrood ka tipptundidel vaikuses või summutatud suminas, enamus inimesi toksib midagi oma nutitelefonidesse või tukastab. Harva tõstavad ulakad teismelised natuke häält, kuid kaasreisijate noomivad pilgud vaigistavad needki. Mõnikord räägivad ilmselge turisti välimusega kahvanäod liiga valjult või lausa telefoniga (!!!) ja siis on mul natuke häbi. Hääletugevuse nivoo on aga alati paigast ära kesköistel viimastel rongidel, kus napsised kohalikud naerda lõkerdavad, kuid millegipärast siis enam reeglid nii karmilt ei kehti ning üleüldse andestatakse Jaapanis purjus inimesele kõik…

Lisaks on uskumatult viisakad ka kõik rongijaamas töötavad inimesed: näiteks võtab asulavaheliste liinide puhul rongi pea alati vastu perroonil kummardav jaamaülemaabi ning otse loomulikult saadetakse rong ka perfektse kummardusega teele. Piletikontrolör kummardab tihtipeale nii vagunisse sisenedes kui ka sealt väljudes ja seda üldse mitte ainult kallite Shinkansenite puhul vaid ka täiesti tavalises JR rongides.

Sellest, kuidas jaapani keel viisakusest läbi on imbunud (kui keegi sulle kingituse annab, siis sa esmalt vabandad, et ta on sinu pärast sellise vaeva ära näinud) või kuidas erinevate vanuse- ja hierarhia-astmete vaheline keeleline kastisüsteem kehtib, ma parem rääkima ei hakkagi. Eeskätt selle pärast, et ma ei saa isegi veel sellest aru…

Ja mu viimase aja lemmik viisakusreegel, mis ilmnes kunstimuuseumis Jackson Pollocki lõuendeid piieldes: jalutan mina galeriis – mõistagi vaikides ja ilma telefoni näppimata, vajaduse korral vaid oma kaaslasele kommentaare kõrva sisse sosistades. Peatselt vudib minu juurde muuseumi töötaja ning ulatab mulle vaikides pabersalvrätiku. Vaatan talle nõutult otsa, võtan pakutud salvräti viisakalt vastu, ning igaks juhuks tänan ja vabandan. Muuseumi töötaja jääb mulle otsa vaatama justkui midagi oodates. Ma ei saa midagi aru, murran sellise käitumise üle pead ning viimaks küsin sosistades: “Vabandust?” Töötaja sosistab vastu: “Teie närimiskumm, palun”

Tokyo’s Best Bar District: Golden Gai

Posted in Japan by talikas on June 20, 2012

Üleval pildil olev kribukrabu on Tokyo Shinjuku piirkonna kõige magusam ööelu pesa, kus üksteise kõrvale ja kukile on end pisikestes kahekorruselistes uberikes mahutanud üle kahesaja baari. Üldse on minu jaoks Jaapaniga pea et võrdeline söögi- ja joogikohtade ilmatu rohkus ning Golden Gai rajoon on selle ilmekaks näiteks.

Kitsukeste tänavate vahel tuurides võib parimat baari otsima jäädagi, sest valikuid on igale maitsele ning rahakotile, kuid kõigi baaride läbivateks märksõnadeks on: kitsas, asju ja iniemsi täis topitud, hubane ja sõbralik. Noh, tegelikult, kõik baarid väga sõbralikud ei ole, sest igale poole välismaalasi sisse ei lasta ning mõned neist on väga konkreetsete lõbustamis-eesmärkidega. Tavalisse Golden Gai baari mahub ühele korrusele maksimaalselt 8 inimest ning säärane kokkupressitus on suurepärane võimalus alustada vestlust muidu natuke tagasihoidlike jaapanlastega.

Viimane kord, kui Pierre’ ja Kyle’ga Golden Gaid avastamas käisime, istusin ma näiteks Brasiilia PR-mehe ning Jaapani jalgpalluri kõrval, kelle jaapanlasest sõber Eesti koondises mängib. Ei läinud kaua aega, kui saime sõbraks kõikide baaris olijatega ning imekombel tekkisid laudadele suupisted, ringi käisid uute põnevate jookide näidised ning tooste tõsteti siia ja sinna. Maitsesin ka läbipaistvat ning värske mekiga tomatilikööri, mis oli tunduvalt parem kui toidupoest ostetud tomatikommid.

How We Met A Nudist On Our Way To The Mitsutoge Mountain

Posted in Japan by talikas on June 19, 2012

Mitsutoge mäe 15-kilomeetrine rada on vaatamata oma paaritunnisele järsule tõusule üllatavalt lihtne ning serveerib matkajale hunnituid vaateid Fuji mäele. Lisaks pakkus ta meile ka suurepärase võimaluse kohtuda porgand-palja poisiga, kes käredas mägijões ujumas käis (kelle identiteeti me siinkohal ei paljasta (pun intended)) ning mitmete toredate jaapani mägironijatega, kes veidi enne Mitsutoge 1785 m tippu omale telklaagri olid püsti pannud. Ilm oli ilus, seltskond hea ning päeva viimase õppetunnina saime teada, et toores hobuseliha, kui ta ei ole värske vaid on veel natuke külmunud, ei ole kõige maitsvam suupiste.

Volunteering in Tohoku: Visiting Temporary Housings & Building A Fence For An Oyster Farm

Posted in Japan by talikas on June 16, 2012

Need pildid on tehtud siis, kui ma kahe heategevusorganisatsiooniga (Be One ja Healing Hands) mööda piirkonda ringi tuurisin ja kohalike eluoludega rohkem tuttavaks sain. Näib, et enamus pakilisemaid töid on piirkonnas juba tehtud, nii et vabatahtlikuna enam kuskil muda kühveldada ei õnnestu. Nüüd on aga tähelepanu all kogukondade ülesehitamine ning ajutistest elamispindadest moodustatud külade nö “käima lükkamine”. Nimelt on jaapanlaste jaoks väga tähtis aastakümnete jooksul välja kujunenud kogukond ning selle identiteet ja seetõttu tunnevad nad end nendes uutes erinevatest küladest pärit inimestest kokku klopsitud asulates väga isoleerituna. Samuti ei anna Jaapani valitsus neile kindlat informatsiooni selle kohta, millal nende purustatud majade maad neilt ära ostetakse, et nad saaksid endale uue päris kodu otsida. Valitsus ostab neilt maad ära sellepärast, et uute korralduste kohaselt ei tohi enam merele/veele liiga lähedal elada (teatud normid seotud kõrgusega merepinnast). Senikaua tiksuvad nad aga edasi oma ajutistes karpides ning proovivad kuidagi mitte masenduda teadmatusest, mis nende “ajutisi” elutingimusi on juba rohkem kui aasta aega kummitanud.

Ühel päeval aga saime käed ikka mustaks ka teha, kui pisikeses kalurikülas austrifarmi pidavale vanapaarile aia ehitasime. Ilus aed tuli :)

Oshika Penninsula: Beauty & Devastation

Posted in Japan by talikas on June 7, 2012

Oshika poolsaarel asuv kuulus sadam Ayukawa, mis oli enne tsunamit tuntud oma vaaladega seotud ettevõtete poolest. Linnast hävines 80 % ja kõik on varemeis. Koht ise lihtsalt hingematvalt kaunis.

Sad Post-Tsunami Emptiness In Ishinomaki

Posted in Japan by talikas on June 4, 2012

Ishinomaki linn ja seda ümbritsev piirkond on tsunami poolt üks enim kannatada saanud alasid. Sendaist pooleteise tunni jagu kirdesse jääva sadamalinna ujutasid üle mitmed kuni kümnemeetrised tsunamid, mis jätsid koduta ligi 30 000 inimest ning mille tagajärjel kaotasid elu tuhanded. Praegu linnas ringi jalutades purustatud maju eriti ei leia. Selle asemel haigutab tühjus, tühjus, tühjus ning linnaosade vahele suvaliselt pillutud üksikud hirmsuured prügimäed. Isegi tsunami poolt hävitatud majadest allesjäänud prügi korjamisel on jaapanlased lõpuni korrektsed ning jaotavad prügihunnikud materjali järgi: seal on puit, seal plastmass, siin kivipuru ja taamal metall. Kes on Jaapani linnades ringi luusinud, see teab, et siin naljalt tühjust ei leia, sest kõrge rahvastikutihedus sunnib kõik vabad paigad täis ehitama; ju vist seetõttu oli see tühjus niivord rabav.

Kui ei teaks, arvaks võibolla, et tühjad alad linnas on niisama ehitusplatsid või niisama tulevased pargid. Kuid kui rohkem ringi jalutada, muutub tühjade platside rohkus kahtlaseks ning mida rohkem merele läheneda, seda haruldasemaks muutuvad püsti seisvad majad. Kui natuke linnast välja sõita, leiab veel kurvemalt laiutavad väljad, veel rohkem prügimägesid ning mida üksikumasse kohta tuurida, seda rohkem ka hüljatud ja purustatud elamisi, mida keegi ei ole veel ära koristanud.

Tänaval käies ning kohalikke inimesi kohates võib ainult arvata, mis nad on pidanud läbi elama. Ja kuigi loodusõnnetus leidis aset rühkem kui aasta tagasi, et ole see inimeste meeltest kuhugi kadunud. Nii võibki tihti näha tühjade väljade juures või mälestusmärkide läheduses palvetavaid ja leinavaid inimesi. Isegi õhtul avalikku onsenisse minnes hakkas üks paljas tädike mulle pilliroomatil puhates seletama, kuidas ta pidi oma koeraga maja katusele põgenema ning kuidas siis lained tulid, voahh, suahh, mauhh.

Ishinomaki vaateplatvormil võrdlevad kohalikud oma linna enne (piltidel) ja peale tsunamit.