Wicked Winterfrost

Teppanyaki & Japanese Beef: They Must Serve This In Heaven

Posted in Japan by talikas on May 20, 2012

Muidugi olin ma kuulnud sellisest kuulsast Jaapani ekspordiartiklist nagu “Kobe beef” (Kobe veiseliha), kuid alles siin olles sain teada, et Kobe on vaid üks piirkond, mille veiseliha ülistatakse ning tegelikult on Jaapanis veel mitmeid wagyu (jp. k. üldine termin Jaapani veise(liha) kohta) liike, mis sarnaselt Kobe omaga lihtsalt keele alla viivad. Näidetena võib välja tuua Mishima Island beef, Matsuzaka beef, Saga beef ja Kumamoto beef. Kuna Kobe beef maitseb paljudele ka mujal maailmas, siis on nii mitmedki riigid üritanud sarnast liha tootma hakata, kuid enamasti on tulemuseks vaid õnnetu koopia tõelisest Kobe veiselihast (tarbijad aga pannakse muidugi uskuma, et see on tõeline Kobe beef). Kobe beef on nagu šampanja – et kanda tõeliste champagne nime, peab tooraine tulema justnimelt sellest ühest kindlast piirkonnast Prantsusmaal ning mitte kuskilt mujalt. (Jaapani veiselihaga on seotud ka palju naljakaid fakte, mille tõepärasust ma kommenteerida ei oska. Et näiteks toidetakse veiseid suvehooaegadel õllega, neid masseeritakse ja nunnutatakse ning neile lastakse klassikalist muusikat.)

Mul oli suur rõõm Kyushus olles Kumamoto veiseliha teppanyakit proovida. Teppanyaki on kuum raudplaat, millel mitmeid Jaapani hõrgutisi valmistatakse (nt okonomiyaki) ning just sinna pisteti praadima ka paar meile mõeldud viilu hinnalist Kumamoto (piirkond Kyushus) veiseliha. Nagu ülevalt pildilt näha võib, meenutab veiseliha oma kõrge rasvasusega marmorit, sest esmapilgul paistab rasva olema isegi rohkem kui liha ennast. Pean mainima, et just selle suure rasvase esmamulje tõttu ei paistnud see roog mulle eriti isuäratav. Tuunikala armastatakse siin ka süüa nii rasvast kui võimalik (mida rasvasem, seda kallim), kuid mind jääb see rasvasuse maitse toores kalas alati tugevalt häirima.

Kuid meie Kumamoto piirkonnast pärit veiseliha särises natuke pannil, seda keerati ja pöörati ning küpsedes hakkas kogu see rasv sulama ning justkui nirises lihatükist välja. Muidugi, lõpp-produkt – seest kergelt punakas imemaitsev liha – maitses natuke võiselt, kuid näib, et just tänu sellele suurele esialgsele rasvasisaldusele oli tulemus suus sulav, hõrk, pehme tekstuuriga maius. Ma ei oskagi seda millegagi võrrelda, sest pole kunagi elus midagi sellist saanud. Peaaegu nagu kook? Tekstuurilt nagu foie gras? Näeb välja nagu liha, aga maitseb hoopis teistmoodi ning on oma mahlaka delikaatsusega parim liha, mida ma oma elus maitsnud olen.

Advertisements

2 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Limonchita said, on May 22, 2012 at 5:07 pm

    Näib ahvatlev küll – aga sinna kõrvale mida juuakse, mingit spets kõrgema klassi Saket kui liha juba nii unikaalne on?

    • talikas said, on May 22, 2012 at 11:48 pm

      oih, vot seda ma pean kohalike käest uurima… me jõime punast veini ja sobis väga kenasti :)


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: