Wicked Winterfrost

Matsushima: The Allegedly 3rd Most Scenic Place In Japan

Posted in Japan by talikas on May 30, 2012

Matsushimat peetakse Jaapani üheks kauneimaks kohaks, sest looduslik laht veetleb paljusid oma kollakate puutäpiliste saarekestega ning kõrged seedripuud ääristavad kruusatud teid kaunite ja rahulikkust õhkavate templite ja Jaapani aedadeni.

Ühtlasi hoiatavad giidiraamatud ka meeletute turistihordide eest, kes selle kauniduse poolt on kohale meelitatud. Kui mina siia pisikese mangarongiga (Jaapanis on väiksemates kohtades väga palju naljakaid vanu ronge!) kohale jõudsin, vaatas aga mulle vastu tühjus. Ei, olge mureta, kõik olid alles – saared ja templid ja aiad – sest õnnekombel oli tsunami seda lahesoppi ainult riivamisi puudutanud. Aga inimesi ei olnud. Jalutasin inimtühjuses, tee peal kohates vaid käputäit turisti. Siis hakkas minuga rääkima kohalik turistipunkti töötaja, kes kurtis, et see pisike linnake oli nii mugavalt harjunud end turismist ära elatama, kuid peale maavärinat ja tsunamit ning sellega kaasnevat piirkonna radiatsiooniohtu, ei julge paljud turistid sinna enam reisida. Või kui Matsushima kanti jõutaksegi, siis pakuvad rändajatele esmalt huvi tsunami poolt tõsiselt raputatud alad ning Matsushima stoilised saarekesed jäävad enamjaolt tähelepanuta. Ehk siis paradoks: Matsushima on turistidest ilma, sest ei saanud tsunamis eriti kahjustada.

Getting Homesick In The City Of Trees: Sendai

Posted in Japan by talikas on May 29, 2012

Kui ma Sendaisse saabunud ööbussilt maha astusin (hinnainfo: 30 eurot 6 h bussipilet või 100 eurot 2 h ronigpilet), võttis mind vastu päikesepaiste ning tavapärane Jaapani suurlinna betoonihõnguline hallus. Kui ma aga Loople bussiga mööda linna vaatamisväärsuseid ringi hakkasin tuuritama, sain aru, miks selle linna hüüdnimeks on “City of trees“. Kõnniteid ääristasid rohelised lopsakad puud, linnaosade vahele olid peidetud metsatukad ning peamiste vaatamisväärsuste ümber nagu Zuihodeni mausoleum kõrgusid iidsed seedrid. Mitte, et Eestis seedrid kasvaksid, aga kõrgete puude vahel uitamine tõi kodu meelde ja endalegi üllatuseks pildistasin Sendais kõige rohkem just puid. Üldse on mul kergelt koduigatsus peal…

Ei jõudnudki ma aga isegi oma päevaplaani teise vaaramisväärsusega (Sendai lossivaremeidSendai-jo Ato – üleval pildil) korralikult tutvuda, kui mulle lähenes uudistav Jaapani vanapaar. “No ja kust sina meil siis pärit oled?”, uurisid nad malbe naeratusega minult jaapani keeles. Siinkohal pean vajalikuks rõhutada, et ma mõistsin nende küsimuse tähendust ning vastasin oma vigases jaapani keeles: “Mina tulen Eestist”. Ümbes kümne minuti pärast istusin ma ühe teise turistiga nende autos ning nad hakkasid meile ohtrate (nüüd juba inglisekeelsete) selgituste saatel oma kodulinna tutvustama. Koos põikasime Sendai linnamuuseumisse, mitmesse suurde pühamusse, lõunatama ning lõpuks kutsusid nad meid ka oma maja vaatama. Nimelt oli Motoko-sani ning tema abikaasa maja – nagu ka paljud teised piirkonna kodud – 2011. aasta märtsi 9.0 magnituudilise maavärina ajal kõvasti kannatada saanud ning nüüd tuli see uuesti üles ehitada. Probleeme olevat ehitusmeeste ja materjalide leidmisega, sest peale suurt maavärinat pidavat mõlemaga kitsas olema. Maavärina ajal olevat nad kartnud küll, kui õnneks ei juhtunud ei nende ega lähedastega suuremat õnnetust.

Kui Sendais võis mõnel pool mujalgi näha maavärinast põhjustatud purustusi, siis tsunami seda linna väga ei materdanud, peamiselt seetõttu, et enamus Sendaist oli piisaval kõrgusel merepinnast. Küll aga olid tsunami poolt minema pühitud mitmed külakesed ja koguni linnad põhjapoole jäävatelt Miyagi prefektuuri aladelt, kuhu mu reis mind peagi ka viis.

Another Day In Tokyo: Roppongi 10th Floor Green Grass BBQ, Meeting Samurai Spirit & Singing Spice Girls In Karaoke

Posted in Japan by talikas on May 28, 2012

3 x New Friends In Tokyo: Look At That Smile!

Posted in Japan by talikas on May 25, 2012

Sun Slowly Setting Over Tokyo: Best Views From Shinjuku, Roppongi & Odaiba

Posted in Japan by talikas on May 24, 2012

Tokyo Cityscape By Night: Looks Like Paris?

Posted in Japan by talikas on May 23, 2012

Tokyo öised vaated on lummavad iga nurga pealt. Piltidel erinevatel aastaaegadel tabatud hetked Tokyo Mori muuseumis, Mori Sky Deck-il, Tokyo Mertopolitan Government Buildingu baaris, Odaibal ning Waseda ühika kümnendal korrusel. Varsti ronin vastselt avatud Tokyo SkyTree tippu ka ja siis enam kõrgemale vist ei saa ilma lennuvahenditeta. Muide, esimestel piltidel Eiffeli torni meenutav ehitis on Tokyo Tower.

Drinking Sake With Japanese Hikers On Our Way From Takao-san To Jinba-san

Posted in Japan by talikas on May 22, 2012

Jätkame Tokyo lähedal asuvate matkaradade tutvustamisega. Seekord väisasime sõber Kylega suhteliselt turistikat Takao mäge (599m) ning marssisime kõigi kaasmatkajate soovitusi eirates läbi sahiseva vihma natuke kõrgema Jinba-sani (857m) suunas. Paljude Jaapani mägede puhul lähevad kohalikud matkajad vaid esimese tipuni ning pöörduvad siis tagasi, seega ei näinud meiega oma matka teises pooles eriti palju kohalikke. Välja arvatud paari joogist seltskonda, kes õitsevate puude varjus piknikku pidasid (“Oi, tere, tulge jooge meiega saket!”) ja tavapäraseid muretsevaid japse, kes meid edasi matkamise eest hoiatasid (“Danger! Danger! No bus! Dangeeerrrrrr!”). All piltidel on meid kuumade karrinuudlitega ja ohtra sakega võõrustanud seltskond, kes (vähemalt) kord aastas kohtuvad ja koos looduses matkavad. Ühtlasi soovitasid nad meile järgmisega minna Oze sohu matkama, sest enamus seltskonnast töötas seal piirkonnas ülikooli ajal matkajuhina.

Samuti sai taaskord kinnitust see, et inimestega suhtlemine tuleb välja ka ilma jaapani keelt soravalt oskamata ning et jaapanlased on ikka väga toredad inimesed.

Kuigi kohatud reisisellidest oli meil end väga raske lahti rebida, jätkasime lõpuks ohtra teemoonaga varustatult oma rada Jinba-sani suunas. Siis hakkas tugevalt vihma sadama ja teine pool meie 15-kilomeetrisest matkast möödus läbimärjana. Loomulikult oli seetõttu kaunite vaadete asemel hulk valgeid pilvi ja udu, nii et meie ainukeseks lohutuseks jäigi mäe otsa püstitatud valge hobuse koju. Külm, märg, aga endiselt rõõmus läbitud kilomeetrite üle.

Teppanyaki & Japanese Beef: They Must Serve This In Heaven

Posted in Japan by talikas on May 20, 2012

Muidugi olin ma kuulnud sellisest kuulsast Jaapani ekspordiartiklist nagu “Kobe beef” (Kobe veiseliha), kuid alles siin olles sain teada, et Kobe on vaid üks piirkond, mille veiseliha ülistatakse ning tegelikult on Jaapanis veel mitmeid wagyu (jp. k. üldine termin Jaapani veise(liha) kohta) liike, mis sarnaselt Kobe omaga lihtsalt keele alla viivad. Näidetena võib välja tuua Mishima Island beef, Matsuzaka beef, Saga beef ja Kumamoto beef. Kuna Kobe beef maitseb paljudele ka mujal maailmas, siis on nii mitmedki riigid üritanud sarnast liha tootma hakata, kuid enamasti on tulemuseks vaid õnnetu koopia tõelisest Kobe veiselihast (tarbijad aga pannakse muidugi uskuma, et see on tõeline Kobe beef). Kobe beef on nagu šampanja – et kanda tõeliste champagne nime, peab tooraine tulema justnimelt sellest ühest kindlast piirkonnast Prantsusmaal ning mitte kuskilt mujalt. (Jaapani veiselihaga on seotud ka palju naljakaid fakte, mille tõepärasust ma kommenteerida ei oska. Et näiteks toidetakse veiseid suvehooaegadel õllega, neid masseeritakse ja nunnutatakse ning neile lastakse klassikalist muusikat.)

Mul oli suur rõõm Kyushus olles Kumamoto veiseliha teppanyakit proovida. Teppanyaki on kuum raudplaat, millel mitmeid Jaapani hõrgutisi valmistatakse (nt okonomiyaki) ning just sinna pisteti praadima ka paar meile mõeldud viilu hinnalist Kumamoto (piirkond Kyushus) veiseliha. Nagu ülevalt pildilt näha võib, meenutab veiseliha oma kõrge rasvasusega marmorit, sest esmapilgul paistab rasva olema isegi rohkem kui liha ennast. Pean mainima, et just selle suure rasvase esmamulje tõttu ei paistnud see roog mulle eriti isuäratav. Tuunikala armastatakse siin ka süüa nii rasvast kui võimalik (mida rasvasem, seda kallim), kuid mind jääb see rasvasuse maitse toores kalas alati tugevalt häirima.

Kuid meie Kumamoto piirkonnast pärit veiseliha särises natuke pannil, seda keerati ja pöörati ning küpsedes hakkas kogu see rasv sulama ning justkui nirises lihatükist välja. Muidugi, lõpp-produkt – seest kergelt punakas imemaitsev liha – maitses natuke võiselt, kuid näib, et just tänu sellele suurele esialgsele rasvasisaldusele oli tulemus suus sulav, hõrk, pehme tekstuuriga maius. Ma ei oskagi seda millegagi võrrelda, sest pole kunagi elus midagi sellist saanud. Peaaegu nagu kook? Tekstuurilt nagu foie gras? Näeb välja nagu liha, aga maitseb hoopis teistmoodi ning on oma mahlaka delikaatsusega parim liha, mida ma oma elus maitsnud olen.

Ryokan Experience

Posted in Japan by talikas on May 17, 2012

Beppus õnnestus mul esimest (ja küllap ka viimast – sest see on nii kallis!) korda tududa ryokanis, mis on traditiooniline jaapanipärane hotellisarnane ööbimisvõimalus. Ryokaneid on erisuguseid, kuid reeglina on nad tatamipõrandaga, kõiksuguste jaapani elementidega (lükanduksed, beezhid toonid, kotatsu – pildil spetsiaalne köetav nö “lauakate”, mis jalad laua all soojas hoiab), perfektse ja hoolitseva teeninduse, imehea toiduga ja kaunite aedadega kompleksid, mille kõige olulisemaks osaks on taaskord kuumaveeallikas.

Meie ryokanis oli nii vabas õhus kivide vahel aurav suur kõigile mõeldud onsen (mehed-naised muidugi eraldi), kui ka privaatne onsen oma toas. Tegelikult oli meil toas lausa kaks pisikest kuumaveevanni, üks kuumem kui teine, ja isegi nii palavad, et ma ei suutnud neisse esialgu sissegi astuda. Hotellipiirkonnas ringi liikumiseks anti kõigile jukata (mul pildil seljas), millega sai siis uhkelt aedades jalutada või ühest kuumaveevannist teise minna. Üldiselt on mul nüüd nendest vannidest natukeseks ajaks villand. Talvel on väga mõnus ja soendab kondid üles, aga suvel… Ma ei tea… Mul hakkab liiga palav liiga ruttu.

Viimane imeilus pilt on ema tehtud: päikesetõus Beppus meie lahkumise hommikul.

Soaking In The Onsens Of Yufuin & Beppu

Posted in Japan by talikas on May 15, 2012

Kyushu on tuntud ka oma tervislike onsenipiirkondade poolest. Meie külastasime neist kahte suuremat: mägede keskele peidetud võluvat Yufuini linnakest ning turistidest pungil Beppu linna.

Yufuinis matkasime mööda mägist piirkonda ja nautisime mitmeid erinevaid siseruumides ja vabas õhus olevaid imekauneid kuumaveevanne (onsen). Ööbisime mäejalamil hostelis, kust avanes väga kaunis vaade kogu asulale ning mis on ühtlasi ka kõige ägedam ja sõbralikum hostel, kus ma kunagi ööbinud olen (Yufuin Country Road Youth Hostel). Vana jaapani stiilis maja on hosteliks ümber ehitatud ning seda peab üks väga sõbralik perekond, kes muude asjade kõrval viis meis näiteks öösel pilkases pimeduses mägedesse tähti vaatama (“Nii, nüüd heitke siia asfaldile pikali ja otsige endale üks langev täht. Me ei lahku enne, kui keegi teist mõne leiab!”) ning meid viimasel hommikul kitarri ja kogu pere laulu saatel ära saatis.

Beppu on seevastu rohkem sagimist täis, sest on maailmakuulus oma “põrgute” poolest. Põrgute all peetakse silmas tossavaid ja erinevate värvidega kuumaveeallikaid, ja neid on selles linnas kokku üheksa, niisama auravaid kuumaveeaurukornstnaid* muidugi rohkem. Seetõttu on populaarseks turistide tegevuseks ühe päevaga kõigi üheksa põrgu läbi käimine. Meie külastasime neist kahte ning mõistsime, et rohkem pole küll vaja, sest tegu oli lihtsalt auravate lompidega. Üks neist – Chinoike Jigoku (Verise Tiigi Põrgu/Blood Pond Hell) –  oli lihtsalt punaka savipõhjaga kuuma vett täis veekogu. Hmmm? Pildil on näha kui “õudne” ja põrgu-sarnane see koht on. Ehk siis kokkuvõtvalt: Beppusse pole küll vaja minna, kui põhieesmärgiks on põrgute uudistamine, sest oma limiteeritud ajaga Jaapanis võib ka midagi paremat teha :)

* isver, kas see on üks sõna? Mul hakkab eesti keel ununema…