Wicked Winterfrost

A Vietnamese Village Wedding in Hue

Posted in Vietnam by talikas on April 7, 2012

Pierriga UNESCO maailmapärandi linna Hue-sse jõudes otsustasime kohe, et tuleb ilma pikema jututa jalgrattad rentida ja niiviisi mööda piirkonna kauneid vaatamisväärsusi kärutada. Hue linn on tuntud kui endine Nguyeni dünastia pealinn ning kuulus oma arhitektuuri ja monumentide poolest. Esimeseks sihtmärgiks saigi tsitadell ja kunagine kuninglik linn (Imperial City), millest on alles jäänud vaid üksikud ehitised ja elemendid, kuid mida turistide rõõmuks jõudsalt üles vuntsitakse.

Kohustuslik tsaitadellituur tehtud, põrutasime Hue linna sümboli Thien Mu pagoda poole, mis kõrgub linnast väljas kõrgete puude vahel Perfume jõe kaldal. Peale kahetsusväärset kihlveokaotust teemal, milline hoone on pagoda ja milline mitte (mina kaotasin), tekkis idee, et linna tagasi sõtkudes võiks suure maantee asemel uudistada hoopis vähekasutatud – ja tohutult auklikke – külateid.

Ja oi, kui õige otsus see oli. Punakast savist vormitud külateed juhatasid meid imeilusate templiteni, palmide vahele varjunud omapärase arhitektuuri ja plaaniga kodudeni, rohelusest lokkavatesse niitudesse peidetud haudadeni; nägime kuidas töötab ja pulbitseb üks kohalik küla ning kui ilus ja sõbralik on see piirkond võrreldes suurte linnadega.

Korraga kuulsime kaugusest karaoket meenutavat lärmavat muusikat. Vangutasime omaette päid, et kuidas küll nii, et vietnamlastele meeldib karaoke veel rohkem kui jaapanlastele ja nüüd pannakse karaokemasin üle terve küla üürgama. Kuna aga meie ratta-kruiisil konkreetset sihti ei olnud, väntasime alateadlikult muusikale aina lähemale, kuniks leidsime, et üks pisike külaristmik on suure ja värvilise peotelgiga blokeeritud. Kui me üritasime seal mudas kuidagi telgist mööduda ja sinna sisse piiluda, selgus, et tegu korraliku pulmapeoga ning enne kui me jõudsime midagi mõelda, kargas telgist välja säravasse valgesse ülkonda riietatud peig ja kutsus meid peole.  Ta pöördus meie poole vietnami keeles, kuid piisava kehakeele abiga, et meile mõista anda, kui oodatud kontvõõrad me oleme.

Säuh, karmauhh, kaboom! istutati meid suure ümmarguse laua äärde, sekundiga toodi toidunõud, pisteti kanakints pihku, teise kätte vahutav õlleklaas ja kus siis läks möll lahti. Ilma pikema sissejuhatuseta algas  (külaliste jaoks pigem jätkus) meeletu tempoga õlleklaaside tühjendamine, mis nägi välja nii, et kogu laudkond hüüdis üle kogu telgi ühel keelel “mot, hai, ba” (vietnami keeles “üks-kaks-kolm”), vehkis õlleklaasidega ja siis jõi klaasid tühjaks. Möödus kaks sekundit, kõigil klaasid jälle täis ja jälle hakati hüüdma “mot, hai, ba…”, põhjani! Esimese klaasi ma jõin viisakusest ära, vist teisegi, aga siis ei jaksanud enam tempot hoida ja selline ahmimine tundus ka natuke totter, kuid tarmukad lauanaabrid panid muudkui edasi. Kui keegi lauast klaasi tühjaks ei joonud, koputati talle kohe õlale ja anti viisakalt märku, et klaas peab tühi olema. Pierre, kes alustas küll uljalt ja pilgutas mulle silma, et küll belglased juba oskavad õlut juua, väsis ka juba peale kümnendat klaasi ja oigas, et see tempo on liiga hull.

Lauda toodi kogu aeg uusi toite, lauanaabrid tõstsid meilt küsimata meie kausikesed täis ja viibutasid noomivalt näppu, kui me ei suutnud piisavalt kiirelt süüa. Kogu meievaheline suhtlus toimus vietnami, eesti ja prantsuse keeles, kõige tulemusrikkamaks suhtlusvahendiks siiski kehakeel, sest peale vietnami keele seal telgis ühtegi muud ei osatud.

Taustaks üürgas see sama karaoke – ehk siis paariliikmeline sündi-süldibänd ning julgemad külalised populaarsemaid kohalikke laulusid esitades. Aga siis, järsku, olid kõik pilgud minul ja lava peal mikrofoni seletav mees zhestikuleeris ägedalt viisil, millest ma lugesin välja, et ma pean nüüd lavale minema. Suure aplausi saatel ma seda ka tegin, kuid laulda ma ju ei oska ja veel vähem vietnami keeles. Oma hurmavaima naeratuse saatel seisin laval, vaatasin uudistavaid piduliste nägusid ja olin väga kohmetunud. Siis mulle koitis korraga, et miks ma pean üksi siin piinlikus olukorras olema ja kutsusin lavale ka Pierre’, pistsin talle mikrofoni pihku ja naeratasin publikule. Hehee, väga tore, aga mis nüüd siis edasi saab. Sain aru, et ega ma isegi eesti keeles ühtegi sobivat laulu otsast lõpuni ei tea ning tegin oma vaimsesse märkmikusse ristikese peale seda piinlikku kogemust vähemalt ühe laulu sõnad pähe õppida.

Pierre tegi paar tervitussõna, kuid mõistes, et ega keegi niikuinii midagi aru ei saa, pidasime kiirelt sõjanõu. Pierre on vana skaut ja ma mõtlesin, et ta ikka mõnda skaudilaulu oskab, aga näib, et skaudid väga ei laula seal Belgias.  Mis meid aga lõpuks täbarast olukorrast päästis, oli igihaljas prantsuse laul Champs Elysee, mida ma oskan kaasa ümiseda ja refräänigi natuke pudistada, ning Pierre’ meeldiv (ja vägagi viisipidav) bass. Ja isegi sündi-süldibänd oskas ilusti selle loo ära mängida. Esinemise eest saime tänutäheks  rõkkavad kiiduavaldused, roheliste lehtedega puuoksa, meid juhatati tagasi lauda ning õlleviskamine läks sama tempoga edasi kui enne.

Vietnamlased peaksid olema imeinimesed, kui nad sellisest joomisest purju ei jääks, nii et varsti pandigi peale trance-sarnane tümps ning nooremad meessoost külalised hakkasid tantsima. Naised millegipärast olid tagasihoidlikud, nii et tahtsupõrand oli poiste päralt, kes ennast küll mitte kuidagi tagasi ei hoidnud.

Mida aeg edasi, seda rohkem purju jäädi ning seda sõbralikumaks muutus meie vennastumine. Pruudi ja peigmehega tegime koos palju pilte, samuti teiste pidulistega, kes kõik tahtsid meiega end jäädvustada.

Pimeduse saabudes hakkasid külalised lahkuma ning jäime peiu ning  mõne vastupidavama pidulisega veel lauda istuma. Keelebarjäärist hoolimata olime suurimad sõbrad ning Pierre jagas kõigile lahkelt oma Bangladeshi telefoninumbrit. Ühel hetkel kalpsas üks külaline aga püsti, võttis välja oma rahakoti, ning kinkis Pierre’le ja mulle paar Vietnami dongi kupüüri – mitte küll väga suure summa, kuid selle eest väga pidulikul ja ontlikul viisil. Üritasime küll talle seda raha tagasi anda, või siis hoopis peiule edasi kinkida või viimaks naljaga talle enda raha vastu pakkuda, kuid ilmselt nii ei tohtinud, sest ta andis selle raha alati meile tagasi ja tegi selgeks, et see on meile ja me ei tohiks temaga vaielda sel teemal. Kuuletusime, naeratasime ja tänasime ning pistsime võhivõõralt saadud kupüürid taskusse.

Peagi jätsime ka meie pulmalistega hüvasti ning hakkasime kottpimeduses linna poole tagasi väntama, ise imestades, kui kirev on maailm, kui külalislahked on võhivõõrad ning kui kaunis võib olla juhus.

Advertisements

7 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Limonchita said, on April 7, 2012 at 9:14 am

    Väga tore kogemus tundus olevat…ja täpilised õlleklaasid olid ka lõbus valik. Pilt pulmalistega muidugi on üsna gi kentsakas – pruut on täielikus hämmingus :)

    • talikas said, on April 7, 2012 at 10:52 am

      vaatasin kõik pildid läbi — pruut on igal pool sama näoga… äkki sellien komme vietnamlastel :)

  2. Kristjan said, on April 7, 2012 at 9:23 pm

    Ma ei tahagi enam reisile minna. Loen parem sinu lugusid, sest järgi või üle teha neid niikuinii ei õnnestu. Ok, Tartus võiks vahel käia.

    • talikas said, on April 9, 2012 at 5:44 am

      hehe, päris hea kompliment :) ma tahaks ka hullult tartusse minna praegu…

  3. isa said, on April 15, 2012 at 5:28 am

    Naerata, ja maailm naeratab sulle vastu. Vägev!

  4. pierre said, on May 2, 2012 at 11:03 am

    attempt of rape by a stranger you mean?

    • talikas said, on May 5, 2012 at 7:10 pm

      haha, well, you seemed quite happy with the kiss actually :P


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: