Wicked Winterfrost

Testing Myself With Vietnamese Cuisine

Posted in Vietnam by talikas on April 1, 2012

“Kuna täna on teie viimane hommik meie juures, siis pakume teile meie kodukandi erilist pidurooga”, teatas Dat ühel hommikul uhkusest särades. “See võib olla natuke teile võõra maitsega…”, ütles ta meile oma tumedate silmadega uurivalt otsa vaadates, ent enne kui ta jätkata jõudis, ruttasin ma naeratades kinnitama, et meie sööme kõike ning oleme uuteks maitseteks valmis. Häh, me pole ju mingid hädapätakad. Eks.

Eelnevad toitukorrad Dati juures olid olnud lihtsad – riisi, hästi palju mingit rohelist salatit meenutavat juurvilja ja natuke hästi peenikesteks tükkideks lõigatud liha. Vürtsi saamiseks pakuti pealehaukamiseks rohelist chillit. Nüüd aga toodi hommikusöögi lauda pidulikult kausikesed toiduga, mida me ei osanud hämaras toas esimese hooga defineerida.

“Seda toitu sööme me ainult väga pidulikel juhtudel”, selgitas Dat, endal neelud käimas ja kuulutas rõõmsalt: “See on grillitud sealiha värske seaverega”.

Ahah, mõtlesin ma, värske veri. Hmmmmmm…. Proovime siis. Võtsin esimese lusikatäie värsket verd, mis oli juba natuke kallerdurnud ja mille sees ujusid mingid tükid. “Sealiha” see päris ei olnud, seal oli rohkem kõõluseid ja muud hamba all krõmpsuvat, ja veri oli külm. “Mmm, tõesti maitsev…”, pobisesin ma ja proovisin suus ringi käivat veremassi alla neelata. Piilusin silmanurgast Egertit ja nägin kuidas tema, kes tavaliselt kõik rohkem ja vähem maitsvad toidud suudab ära süüa, tühjast kõhust hoolimata väga kiiresti oma lusikat ei tõstnud. Mõtlesin pingsalt selle peale, kuidas ma verivorsti igatsen ja armastan, kuid värske veri mu suus ei sarnanenud kuidagi meie jõuluroale.

“Aitäh, mul on kõht täis”, naeratas Egert peale kahte suutäit ja lükkas kausikese viisakalt eemale. Minul kumisesid peas võidu uhkus ja trots, mis ei lubanud selles kohaliku toidu väljakutses (food challenge) niisama lihtsalt alla anda ja lusikatäis lusikatäie järel neelasin seda veidramaitselist veripunast ollust.  Kusjuures, kui ei mõtle selle peale, et parasjagu pistad isukalt värsket verd, ei ole midagi hullu, aga niipea kui ette kujutad, mida tegelikult sööd ja kuidas värske veri on su hammaste vahel ja suulaes ja kõris, läheb süda pahaks. Kauss sai igatahes tühjaks. Rohkem ei soovi, aitäh.

Advertisements

7 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Limonchita said, on April 1, 2012 at 8:21 am

    Tubli :)) Kaussi vaadates on parim vast ette kujutada, et ees ootab maitsev borš…

    • talikas said, on April 3, 2012 at 8:46 am

      eehhh borshi tahaks küll .) kõige rohkem tahaks eesti hapukoort!

  2. isa said, on April 1, 2012 at 10:01 am

    oh sa!
    kas liha ja kõõlused olid ikka keedetud?
    Kui klimpis veri oli? kas oli soolane? või millega nad hüübimist vältisid?

    • talikas said, on April 3, 2012 at 8:45 am

      liha ja kõõlused olid jah küpsetatud. veri ei olnud klimpis üldse, soolaka maitsega ja natuke kallerdunud

  3. ainomall said, on April 2, 2012 at 6:21 am

    Vere votmisel peab seda otsekohe ja hoolega segama lisades samaaegselt soola.Vastasel korral voib tekkida klompe.Minu teada neid hiljem vedeldada ei saa.

    • talikas said, on April 3, 2012 at 8:45 am

      jah, seda rääkisid vietnamlased ka – et olid soola juurde pannud ja siis kloppinud… ainomall teab kõike :)

  4. isa said, on April 13, 2012 at 6:00 am

    väsket verd ja veel hommikusöögiks – oioi


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: