Wicked Winterfrost

New Semester in Waseda

Posted in Japan by talikas on April 25, 2012

Natuke koolist ka (kuigi siia blogisse ma tavaliselt kooli-tööjuttu ei pane).

Uus semester on nüüd mõnda aega juba hoos olnud ning eelmise semestri kuus-päeva-nädalas-kooli olen nüüd suutnud vähendada viiele päevale nädalas ning lisaks teen erialast uurimustööd Waseda õigusteaduskonna professorile olles tema TA (Teaching Assistant). Ainetest endiselt rõhk rahvusvahelisel koostööl ja politoloogial – võtan ainet rahvusvaheliste organisatsioonide teooriast, ÜRO rahvusvahelisest kohtust, jätkan seminari rahvusvahelisest koostööst ja õigusest APEC regioonis ning sekka ka jaapani keele õpinguid. Kool on kiire, muud akadeemilised kohustused kukil, kuid proovin ka selle poolaasta sama A-liselt lõpetada kui eelmise. Kuigi tõotab tulla raske: kui eelmine semester valisin meelega meie instituudi kõige raskemad ja mahukamad ained, siis seekord sattusin kogemata väga populaarse kursuse otsa, kuhu saamiseks pidi edukalt läbima professori hirmutustaktika (“ma olen väga karm ja panen teile hullu koormuse peale, mõelge enne hoolikalt järele, kui seda ainet võtta tahate”) ning pisikese esseekonkursi. Jaapanis tundidest puududa ei tohi, sest see võib kohe hinnet alandada.

Pildil olen esimesel koolipäeval Waseda ülikooli sümboli Okuma auditooriumi ees, kus lisaks koolitee taasalustamise tähistamisele jagasin ka salsaklubi flaiereid.

Kristel & Linda Made It! Enjoying Hanami Snow in Kichijoji Park

Posted in Japan by talikas on April 24, 2012

Kirsiõite pidu kestab vaid nädalakese või natuke peale. Siis hakkavad kirsiõied langema justkui lumi ning kogu see hõrgutav ilu hajub nagu vahukoor, mida oled liiga kaua kloppinud. Need, kes kirsiõisi jumaldavad, teevad siis väljasõite mägedesse, kus kirsid veel õitehoos on või liiguvad koos kirsiõite lainega aina põhja poole, kus tänu külmemale kliimale viljapuud hiljem õide puhkevad. Kirsiõite hooaeg on väga täpselt ette ennustatud ning õitsemisaegu kirjeldavad kaardid internetist kergesti kättesaadavad.

Meie saime kirsiõitel veel sabast Kichijoji pargis, kus roosakad õied järvekest kauni kihina katsid ning langenud ilu keskel sai suurte plastmassist luikedega liuelda. Vististi meeldis mulle Kristeli, Linda, Mahmoudi ja Katoga veedetud hanami kõige enam, sest meie ümber ja meie peale langesid roosaka lumena kirsiõied ning õhkkond oli hulka rahulikum ja mõtlikum kui varasematel pidudel.

Allpool piltidel näha ka veel üks osake jaapanlaste hanami traditsioonist: nimelt saadetakse filma kõige noorem või uuem töötaja või niisama seltskonna kõige käsutatavam hing juba varakult hanami platsi kindlustama. Kui mõnel pool kleebitakse  päevi varem hanami platsi juurde niisama käsitsikirjutatud reserveering, siis tavaliselt saadetakse kõige paremat kohta valvama ikka mõni seltskonna liige, kes siis territooriumi märgistab ning tihtipeale suurest piduliste ootamisest väsinuna magama jääb. Meie kõrval uinunud kirsiõitepeo saadik mattuski tasapisi langevate õite alla ning me jõudsime enne pargist lahkuda, kui tema kompanjonid kohale jõudsid…

Waseda Salsa Party Hanami in Yoyogi Park

Posted in Japan by talikas on April 23, 2012

Üleval piltidel on näha, millised rahvamassid kogunevad hanamit pidama Tokyo kõige populaarsematesse parkidesse. Yoyogi pargis oli nii palju inimesi, et liikumine oli praktiliselt võimatu, piknikulina kirsipuude alla kuidagi ei mahtunudki ning kogu park sarnanes suure rahvapeo ja festivaliga mitte vaikse ja mõnusa elu üürikuse üle filosofeeriva piknikuga. Mulle meeldivad ausaltöeldes hanamid natuke rahulikemas kohtades…

Selle kirsiõitepeo pidasin ma igatahes maha oma ülikooli salsaklubiga, nii et kui meie kõrval hakkasin noored diskot tantsima ja teisel pool keegi ansambli kokku pani, ei jäänud ka meie alla – sidusime Aldole kaela kõlari ning keerlesime salsarütmides. Sõber Ben näitas ka muid jõu- ja ilunumbreid.

What Is Hanami And Why Japanese Are Crazy For It

Posted in Japan by talikas on April 22, 2012

Hanami on jaapanikeelne sõna, mis on kasutusel peolaadse pikniku kohta, mida tavaliselt peetakse kirsiõites puude all või vahetus läheduses. Ennevanasti sobisid pidutsemiseks ka ploomipuu õied, kuid hiljem said jaapanlaste lemmikuks just kirsid. Pidusid peetakse perekonniti, kolleegidega, sõprade või klubidega ning et kuna jaapanlased kuuluvad tihtipeale mitmesse sellisesse ringi, siis on ka pidutsemist palju – tuleb ometi ju kõigiga maha istuda ja saket juua. Seoses sellega, et hanami aeg kattub tavaliselt ka uue kooliaasta algusega ning vastselt tööle hakanud noorte esimeste tööpäevadega, on peale kirsiõite ka muid põhjuseid, miks tuleks head ja paremat mugida ja klaase kokku lüüa. Minulgi on nüüdseks kokku olnud juba viis hanami pidu – igaüks isemoodi ja eriline.

Hanamid võivad küll erinevad olla, kuid põhimõttelised jooned on neil samad. Näiteks kogu hanami laiem filosoofia, millekohaselt võrreldakse kirsiõitsemise aega justkui elueaga – pungad pakatavad, on siis täies õies ning hakkavad seejärel vaikselt närbuma, kuni langevad sootuks. Ilus, kuid nii üürike! Hanamit vaadeldakse tihti ka kui uut algust – töökoha esimene päev, koolis uus semester ning (minu tõlgendusel) miks mitte ka veel üks võimalus mõtiskleda selle üle, kuidas ise olla õnnelikum ning parem inimene.

Kogu see elu üürikuse, ilu ja uue lehekülje pööramise jutt on küll väga kaunis, kuid tegelikult on tänapäeval suurem rõhk ikka peol ja pillerkaarel. Seda ma teadsin juba enne, et hanami ajal kogunevad jaapanlased tuhandete kaupa kuulsaimatesse parkidesse (näiteks Yoyogi park Tokyos) ja siis mekivad seal saket ja maitsvat toitu. Aga seda, kui hoogu nad selle ürituse jooksul lähevad, ei osanud ma küll ette näha.

Oma esimeselt hanamilt (vt pilte!), kuhu mind ülikoolikaaslasega juhuslikult kontvõõraks paluti, lahkusime korralikus peomeeleolus, sest meie kostitajad kallasid meile segamini viite erinevat alkoholi, hõiskasid tooste, naljatasid valjul häälel, naersid pisarateni, tassisid uusi mitmeliitriseid (sic!) sake pudeleid kirsipuude alla ja lustisid nii, et ühel jaapanlasel, kes pidavat olema endine kuulus prantsuse köögi telekokk, kukkus parukas peast ja üks teine mees kukkus peaga vastu supipotti. Teistel hanamidel nägin veel igasugu põnevat: roosas kirsiõielises liibuvas kostüümis mööda parke jooksvaid pidulisi, shotikärudest viskit müütavad jõulukaunistustega ehitud noori, erootilist mangat väga elutruult esitavat kunstnikku, hüppavaid-kargavaid-laulvaid-musitseerivaid gruppe – kõik ilma piirideta, ükskõik kuidas, kui valjult, mis pidi. Täielik pidu – kõigil!

Vist kõige selle tõttu ongi hanami minu jaoks olnud ainulaadne võimalus (ülikoolimelust väljaspool) näha muidu nii reserveeritud, alati lipsu ja viikidega ning tummiselt vaikivaid jaapanlasi täiesti teistmoodi: avatuna, möllavana ja uudistavate pilkudega välismaalastest noori nii vabalt ning sundimatult endi sekka kutsuvana. Hanami on äge :)

Japanese Cherry Blossoms – Possibly The Most Beautiful Thing I Have Ever Seen In My Life

Posted in Japan by talikas on April 21, 2012

Kirsiõied (jaapani keeles sakura) lõid mind Tokyos küll täiesti pahviks. No muidugi olen ma enne õitsvat kirsipuud näinud, kuid see, mis Jaapanis toimub, on ikka hoopis teistsugune. Kirsipuud on pirakad ja suured, neid on kogu linn täis istutatud, kuhu ka ei vaata, kõik õitseb (okei, viimane on natuke liialdus, neid 100% igal pool ei ole muidugi).  Seekord jäid kirsiõied külma ilma tõttu küll nädala-paari hiljaks, kuid seda rõõmsamad olid kohalikud, kui pungad viimaks pakatama hakkasid. Ja et seda hooajalist imet veelgi rõhutada, on kirsiõite ajal Jaapanis kõik asjad roosad või kirsiõitemaitselised — alates piimakohvist ning lõpetades kartulikrõpsudega.

Minu majast viie minuti kaugusel on Kanda jõgi, kus ma tihti jalutamas olen käinud – nüüd oli jõgi õitesse uppunud ja heleroosal mannavahul polnud otsa ega äärt. Ma lihtsalt ahhetasin, kui seda ilu enda ümber nägin, ning samamoodi ahhetasid ka jaapanlased, kes igal viisil üritasid seda kaunidust jäädvustada. Piltide pealt ei tule muidugi välja nii hästi kogu see õitemeri, kuid kohapeal olles võttis mul küll täiesti hinge kinni.

(Vaatasin kirsiõisi ka mujal Tokyos parkides, kuid nii kaunist vaatepilti ei leidnud kuskilt).

What Really Happened? Unpublished Photos About Miha & His Baby, Egert & Chinese Girls, Pierre Becoming Vietnamese, And Rodrigo, Why So Sandy?

Posted in Cambodia, China, Thailand, Vietnam by talikas on April 19, 2012

Chasing Elephants on Ko Chang Island in Thailand

Posted in Thailand by talikas on April 18, 2012

Taimaale jõudmine oli ka omaette saaga, aga lõpuks maandusime kaunil Ko Changi saarel, kolisime mäejalamil tokkide otsa ehitatud hüttidesse, ujusime, rollerdasime ringi, sõime (ma sain esimest korda süüa üle pika aja ja oi kuidas ma siis sõin!!!), möllasime niisama saarel ja puhkasime kogu sellest reisist, sest ega seljakotiga rändamine teab mis suur puhkus ole. Peale paradiisisaart kolistasime veel ka Bangkokis, aga sellest pole mul millegipärast alles ühtegi pilti.

Boat From Siem Reap to Battambang: Embracing Dehydration

Posted in Cambodia by talikas on April 17, 2012

Ja siis otsustasime laevakesega sõita Siem Reap-ist Battambangi. Kõik reisigiidid ja foorumid kiitsid sõitu taevani, turismibürood ahhetasid, et see on kogu Kambodzha kõige kaunim sõit – läbi väikeste ujuvate külade, kanalite, Sangkeri jõevulina, üle suure piraka Tonle Sap järve, roheluses, värskes õhus, kõige parem üldse. Küsisime kohalike käest ja erinevatest büroodest, kaua see sõit aega võtab – vastuseks saime umbes neli kuni viis tundi. Kuigi mõnes foorumis öeldi, et kuival hooajal võtab reis kauem, kinnitasid meile kõik, et praegu on vett küll. Küll, küll ja rohkemgi veel! Nii vahva sõit! Noh, miks mitte, mõtlesime.

Mina olin selleks ajaks aga juba päevi vaevelnud ägedate kõhuhädade käes (ma ei taha parem kirjeldadagi) ning suurest veekaotusest ning söömatusest suhteliselt apaatne. Samal ajal, kui poisid head ja paremat vitsutasid (ja toit on Kambodzhas tõesti hea), tellisin mina udusel pilgul puhast riisi ja vett või jäin hoopiski üksi hosteli järile veepudel kaisus norutama. Kuna mul pole sellist värki varem olnud, siis ei osanud ma ka adekvaatselt enda eest hoolitseda. Mõtlesin naiivselt, et puhas riis ja üüratutes kogustes vett on piisav küll, kuid tänu kuumale ilmale oli dehüdratsioon ikka täielik ning keha ei saanud kuskilt vajalikke mineraale ega soolasid. Nii ma siis olingi nagu uimane kartulikott ning peale paari-kolme päeva püüdlikku hea näo tegemist ei tahtnud enam voodist välja tulla. Siis tulid abiks google ja smsid kodustele ning ma vedasin end apteeki, kust ostsin mingeid lahustuvaid soolasid, mida dehüdratsiooni korral tuleks manustada ja võlujõuga tablette. Pulbrid-pillid sees, ütlesin vapralt kuttidele, et mis see neljatunnine laevasõit ära siis ei ole. Peaasi, et seal WC on.

No pagan, jah. Neljast tunnist kaunist sõidust sai hoopis kümnetunnine tohutus kuumuses tillukeses laevukeses loksumine, millest päris tüki aega olime paadikesega lihtsalt põhjamudas kinni. Näiteks keset hiigelsuurt järve või mõnes jõekäärus. Või siis jäi mootor seisma ja hakkas tossama. Õnneks oli laevas WC, kuid see ei päästnud väga palju, sest õhtuks olin ikka siruli hostelis ja ükski piduroog ei suutnud mind panna konditsioneeritud horisontaalsest asendist lahkuma.

Vaated olid paadisõidul okeid, aga kuna veetase oli nii madal, siis nägime ilusate looduspiltide asemel peaasjalikult punasest savist jõesängi ja silmapiirini laiuvat mudast vett. Kõige põnevam oli muidugi näha jõe äärde püsti pandud külasid, kalamehi, terveid hulpivaid kogukondi, kus vee peale ehitatud kõik vajalik: koolid, bensujaamad, poed, politseijaoskonnad, peosaalid, restoranid. Kuid kas ma selle kõige nägemiseks soovitaksin 10-tunnilist higistamist meie logiseval ja tossaval paadil? Ma ei tea, pigem mitte.

Countryside Around Siam Reap

Posted in Cambodia by talikas on April 16, 2012

Kuigi koduks Kambodzha kuulsaimale vaatamisväärsusele Angkor Wat-ile on see piirkond üks riigi vaesemaid.

Breathtaking Angkor Wat & The Hidden Gem of The Jungle: Beng Mealea

Posted in Cambodia by talikas on April 15, 2012

Angkor Wat võib olla turistidest üleujutatud, palav, niiske, tolmune… Aga Angkor Wat on samal ajal ka majesteetlik, hullutav, müstiline ja hiiglaslik. Ta võtab hinge kinni, sütitab kujutlusvõime ja paneb rännulise imetlema nii iidsete inseneride tarkust kui ka looduse võimsust, mis äärealadele dzhunglitesse pillutud templite kivimüüride vastuseisust hoolimata hoonete üle järjekindlalt võimust võtab.

Meie rändasime selle ajaloo keskel kaks päeva: esimesel tegime rikshatuuri Angkor Wati põhivaatamisväärsuste vahel (Angkord Wat, Ta Phrom, Bayon jne) ning teisel päeval vappusime Siap Reapist paar tundi rikshaga, et jõuda dzhunglisse peidetud kalliskivi Beng Mealea jalamile.

Angkor Wat on koondnimetus suurele templite ja muude hoonete kompleksile, kus võib veeta päevi. Olles küll suurepärane ja hingemattev, vähendab suur turistide hulk natuke kogu elamuse siirust. Seevastu Beng Mealea laiutas suures üksinduses keset metsikut loodust ning omapäi katusel, suurte kivide vahel ja peal, väätidel kõikudes, aknaavadest sisse ja pirakatest pragudest välja ronides tajusime iga keharakuga paiga salapärast aurat. Tegelikult ongi hea, et nägime just mõlemat: turistide lemmikut ja maailmakuulsat Angkor Wat-i ning ka üksikut ja karismaatilist Indiana Jonesi meenutavat Beng Mealead. Ükski  mu kirjeldus ega foto kahjuks reaalsust piisavalt hästi ei peegelda, nii et tuleb ikka oma silmaga ära näha :)