Wicked Winterfrost

Hello Vietnam! Trekking in Sapa Mountain Villages (And Discovering That Ho Chi Mihn Liked To Work Out)

Posted in Vietnam by talikas on March 31, 2012

Peale Lao Cai / Hekou piiripunktis Vietnami hümni kuulamist ja lipuheiskamist marssisime põnevusega üle Vietnamit Hiinast eraldava silla ja sisenesime viperuste ja raha välja pommimisteta paljukiidetud sotsialistlikku vabariiki.

Minibussiga mägede vahel vingerdades Põhja-Vietnami keskusesse Sapasse jõudes kohutas meid esialgu valgete turistide hulk, kelle olemasolu me Hiinas olime juba vaat et unustanud. Sapa on turistide seas nii populaarne, sest Hanoist vaid ühe öö kaugusel olev piirkond on värvikirev, mitmekülgne ning tossusele suurlinnale meeldivaks vastandiks. Eriti on Sapa tuntud oma hunnitute vaadete ning hoolikalt erinevatele tasapindadele paigutatud riisipõldude poolest, mis mägise maastiku tõttu moodustavad imekauneid sügavrohelisi veesilmadega pinnavorme. Riisipõldude pidajaiks on mägikülades elavad erinevad Vietnami hõimud, kes järjekindlalt oma kultuuri elus hoiavad ning ositi rahvariideid isegi põllul töötades kannavad.

Kuna meie reis oli siiski otsapidi Vietnami talves, ei õnnestunud meil neid hunnituid vaateid täisvõimsusel näha, sest riisipõllud polnud veel säravad rohelised lapikesed vaid hoopis hallid mudamülkad või kõrrelised lombid ning sinise taeva asemel saime esimestel päevadel matkata taaskord pilvemasside vahel ja udu sees. Nimelt olime koheselt mootorrataste tahaistmele pakituna lahkunud Sapa turistlusest ning oma baasiks teinud põhjapool asuvate mägede vahele peidetud vaese põlluharijate küla, kus ööbisime ühe kohaliku perekonna juures, kes lisaks maaharimisele giiditööga elamist teenib.

Meie võõrustaja (ja giid) Dat oli vahva sell, kes avas meile oma kodu ukse ning kelle pereliikmeteks me järgmised päevad olime. Järgnevatel päevadel sai meil ümbruskonnas kokku matkatud 30-40 kilomeetrit ning selle aja jooksul saime palju targemaks selle piirkonna eluolu kohta. Dat on sündinud mitmelapselises riisikasvatajate peres ning inglise keele Sapas restoranides ja hotellides töötades ära õppinud. Nüüd on ta loonud pere (naisevõtt on siin ka omaette teadus – traditsiooniliselt valitakse naine kindlatel kuupäevadel toimuvalt turult: tavaline turg muutub mingil hetkel “armastuse turuks” (Love Market) ning mängib edukalt erinevatest küladest pärit noorte kosjakontori rolli), võtnud riigilt laenu maja ehitamiseks ning unistab rikkaks saamisest ja oma giidiäri edukusest. Dat rääkis sellest, kuidas enamus külarahvast ei oska paremast elust unistada vaid on rahul sellega, kuidas on elanud nende esivanemad enne neid. Milleks parandada katust, kui sissetilkuv vesi väga ei sega? Milleks paigata seintes olevaid auke, kui varsti läheb niikuinii soojaks? Aga talle nii ei istu ja tema plaanid vaikselt juba teise maja ehitamist ning turistide meelitamist oma kodukülla. Nishitootena pakub ta selliseid matku, mis viivad turistide poolt veel sissekäimata radadele ning lasevad rännulisel näha piirkonda võimalikult ehtsalt ja ilma turistidele mõeldud kilakolata. Just sellise matka me ka saime – kummikutega mudamülgaste vahel laveerides, kivimürakatel tasakaalu hoides ning üle ojakeste kalpsates ronisime kord mädege tippu, kord mägedesse ehitatud kohalike algkoolide hoovidesse või vantsisime veepühvlitega võidu kitsastel külateedel.

Tagantjärele võib öelda, et hea orienteerumisvõime ning korraliku kaardiga rändajad saaksid sellise matkaga ka ise hakkama, kuid kohalik giid on ümbritseva eluolu lahtiseletamises ikkagi asendamatu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: