Wicked Winterfrost

Hello Vietnam! Trekking in Sapa Mountain Villages (And Discovering That Ho Chi Mihn Liked To Work Out)

Posted in Vietnam by talikas on March 31, 2012

Peale Lao Cai / Hekou piiripunktis Vietnami hümni kuulamist ja lipuheiskamist marssisime põnevusega üle Vietnamit Hiinast eraldava silla ja sisenesime viperuste ja raha välja pommimisteta paljukiidetud sotsialistlikku vabariiki.

Minibussiga mägede vahel vingerdades Põhja-Vietnami keskusesse Sapasse jõudes kohutas meid esialgu valgete turistide hulk, kelle olemasolu me Hiinas olime juba vaat et unustanud. Sapa on turistide seas nii populaarne, sest Hanoist vaid ühe öö kaugusel olev piirkond on värvikirev, mitmekülgne ning tossusele suurlinnale meeldivaks vastandiks. Eriti on Sapa tuntud oma hunnitute vaadete ning hoolikalt erinevatele tasapindadele paigutatud riisipõldude poolest, mis mägise maastiku tõttu moodustavad imekauneid sügavrohelisi veesilmadega pinnavorme. Riisipõldude pidajaiks on mägikülades elavad erinevad Vietnami hõimud, kes järjekindlalt oma kultuuri elus hoiavad ning ositi rahvariideid isegi põllul töötades kannavad.

Kuna meie reis oli siiski otsapidi Vietnami talves, ei õnnestunud meil neid hunnituid vaateid täisvõimsusel näha, sest riisipõllud polnud veel säravad rohelised lapikesed vaid hoopis hallid mudamülkad või kõrrelised lombid ning sinise taeva asemel saime esimestel päevadel matkata taaskord pilvemasside vahel ja udu sees. Nimelt olime koheselt mootorrataste tahaistmele pakituna lahkunud Sapa turistlusest ning oma baasiks teinud põhjapool asuvate mägede vahele peidetud vaese põlluharijate küla, kus ööbisime ühe kohaliku perekonna juures, kes lisaks maaharimisele giiditööga elamist teenib.

Meie võõrustaja (ja giid) Dat oli vahva sell, kes avas meile oma kodu ukse ning kelle pereliikmeteks me järgmised päevad olime. Järgnevatel päevadel sai meil ümbruskonnas kokku matkatud 30-40 kilomeetrit ning selle aja jooksul saime palju targemaks selle piirkonna eluolu kohta. Dat on sündinud mitmelapselises riisikasvatajate peres ning inglise keele Sapas restoranides ja hotellides töötades ära õppinud. Nüüd on ta loonud pere (naisevõtt on siin ka omaette teadus – traditsiooniliselt valitakse naine kindlatel kuupäevadel toimuvalt turult: tavaline turg muutub mingil hetkel “armastuse turuks” (Love Market) ning mängib edukalt erinevatest küladest pärit noorte kosjakontori rolli), võtnud riigilt laenu maja ehitamiseks ning unistab rikkaks saamisest ja oma giidiäri edukusest. Dat rääkis sellest, kuidas enamus külarahvast ei oska paremast elust unistada vaid on rahul sellega, kuidas on elanud nende esivanemad enne neid. Milleks parandada katust, kui sissetilkuv vesi väga ei sega? Milleks paigata seintes olevaid auke, kui varsti läheb niikuinii soojaks? Aga talle nii ei istu ja tema plaanid vaikselt juba teise maja ehitamist ning turistide meelitamist oma kodukülla. Nishitootena pakub ta selliseid matku, mis viivad turistide poolt veel sissekäimata radadele ning lasevad rännulisel näha piirkonda võimalikult ehtsalt ja ilma turistidele mõeldud kilakolata. Just sellise matka me ka saime – kummikutega mudamülgaste vahel laveerides, kivimürakatel tasakaalu hoides ning üle ojakeste kalpsates ronisime kord mädege tippu, kord mägedesse ehitatud kohalike algkoolide hoovidesse või vantsisime veepühvlitega võidu kitsastel külateedel.

Tagantjärele võib öelda, et hea orienteerumisvõime ning korraliku kaardiga rändajad saaksid sellise matkaga ka ise hakkama, kuid kohalik giid on ümbritseva eluolu lahtiseletamises ikkagi asendamatu.

Watch Out For Nightbuses Without Toilets

Posted in China by talikas on March 30, 2012

Kuna oma strateegiaga öösiti suuri vahemaid katta olime Hiinas läbinud olulise hulga kilomeetreid, jätkasime sama lähenemist ka Vietnami suundudes. Ööbuss Kunmingist Lao Cai-sse on minu reiside jooksul senini kõige raskem ühistranspordis veedetud öö üldse, sest ilmselt suitsiidikalduvustega bussijuht tulistas mööda kitsaid pimedaid külavaheteid nii karmi tempoga, et vaatamata sellele, et meil oli igal ühel “oma voodi” (loe: kolmekordsed kitsukesed ja lühikesed ritkülikukujulised madalad piirdega ääristatud hotisontaalsed pinnad, kus kuidagipidi end sirgeks ajada ei saanud), oli teede olukord nii auklik, et selle suure kurvitamise, äkiliste pidurduste, üles-alla-vappumise, hüplemise ja tõmblemise saatel oli võimatu uinuda. Lisaks veel kohustuslik piibutamine – ükskõik millest möödudes, millele lähenedes või niisama tervitades oli vaja ju kellaajast olenemata korralikult signaali lasta. Ja see ei olnud selline arglik rollerimeeste törtsutamine ega isegi autojuhtide natuke tugevam piip, see oli ikka üks korralik parimais aastais bussi kõrvulukustav pasundamine. Jälle, ja jälle ja jälle, sest Hiinas on arvukalt nii teisi sõidukeid, inimesi kui ka sõiduteel  jalutavaid loomi. No ja siis muidugi ka bussijuhi suhtumine, mille võtab kokku järgmine dialoog, mille pidasin maha umbes 6 tundi peale sõidu alustamist, oma palvest arusaamise kindlustamiseks pikituna rohke kehakeelega:

M: “Sorry, when will we have a stop? I need to go to the toilet”

Busdriver: “No”

M: “Sorry, I really need to go to the toilet”

Busdriver: “No”

M: “Toilet?! Please?”

Busdriver: “No”

* * *

Agggghhhhhhh, läksin tagasi oma konkusse, aladatud viha täis ja ei osanud midagi ette võtta. Buss muudkui vappus ja vappus ja mängisin peas läbi juba erinevaid strateegiaid edasiseks käitumiseks (Kilekott? Põrand? Tagumised pingid?), ise salamisi lootes, et bussijuht nüüd ikkagi härdub ja peatub. Aga ei miskit. Möödus 20 minutit, pool tundi, tund… Käsikäes kasvasid paanika ja põis. Kuni lõpuks, lõpuks!, just enne plahvatust krigisesid pidurid ja ma tormasin esimesena bussist välja, teadmatus suunas pimedusse.

Enjoying Eternal Spring in Kunming: Yes, It’s Getting Warmer

Posted in China by talikas on March 29, 2012

Pärast külmatunde leevendamiseks piparmündi-, puuvilja-, kakao- ning niisama naturaalsetes kuumaveeallikates ligunemist jättis pilvede vahel kõlkuv Emeishan meiega hüvasti hiigelsuure kaisukaruga lehvitades ning peale õndsas unes veedetud öörongi maabusime juba Yunnani pealinnas Kunmingis. Kunming – linn, kus kohalike arvates on igikestev kevad – oli jälle meeldiv üllatus oma toreda arhitektuuri, (Hiina standardite kohaselt) rohelise linnamaastiku, rohkete turgude ning armsate tänavatega.

Üldse tundub mulle, et Hiina suurlinnades tuleb eemale hoide lärmakast, vilkuvast ja ülesvuhvitud kesklinnast ning baseeruda rahulikemas rajoonides (meie olime näiteks imemõnusas Cloudland hostelis) ning nii ei teki seda suurlinna klaustrofoobiat või rahvamassiallergiat. Pildil üks tüüpiline näide Hiina suurlinnade liiklusest – tavaline ristmik Chengdus – mis peaks piltlikult seletama, miks Hiina suurlinnad võivad Põhjamaa metsadest tulnud rändureile veidi võõristavad tunduda.

Kunmingis sattusime jälle kohalike vanema generatsiooni ooperisõprade päevadele, mis nägi välja nii, et pisikeses pargis oli umbes tuhat inimest, kes olid omakorda kogunenud gruppidesse, kus a) keegi tädike laulis mikrofoniga ja onuke mängis pilli või tuli taustamuusika maki pealt  (alati volüüm põhjas) või b) publik vahtis ainuüksi tillukese dvd-mängija ekraani, kus täisvõimsusel üürgas ooperietendus. Sellised grupid olid hästi tihedalt üksteise kõrval, nii et veidi eemalt kostus vaid arusaamatut kõrgete nootidega lärm. Siis veel mingid tädid tantsisid, toimus rohkearvuline mahjongi turniir ja ühe põõsa all tehti hädalistele kupuravi, teise põõsa all müüdi raamatuid, kummikorke, lõikelaudu, nuudleid või kasutatud proteese (pildil). Väga tore Hiina penskarite pidu ja neile, tundus, ka väga meeldis.

Kontrastiks siia Chengdus nähtud “professionaalne” (küll 101% turistikas) Hiina ooperi näidis:

Climbing Emeishan (3077m) in The Snow & Sleeping in an Ice Cold Monastery

Posted in China by talikas on March 27, 2012

This slideshow requires JavaScript.

Peale maailma suurima buddhaga tutvumist Leshanis ja tõdemust, et olen umbes sama pikk kui kümnendik tema kõrvalestast, kärutasime oma varustusega Emeishani mäe jalamile (öömajasoovitus: C hostel!), et sealt järgmisel päeval alustada mitmepäevast ligi 30-kilomeetrist matka ühe Hiina kõige pühama mäe tippu ning tagasi. Kuna parasjagu oli käimas Hiina talv, siis teadsime juba ette, et mäetipus ootab meid vaid suur pilvemass ning kaunid vaated tuleb endale ise ette kujutada.

Mida me aga ei teadnud, oli, et: 1) Emeishani mäetipp on sama lumine kui Eesti kesktalv, 2) mäetippu tõusmiseks ja sealt allatulemiseks on vaja muretseda endale “kassid” ehk siis ronimiskirkad või pisikesed sakilised metallkonstruktsioonid, mis tuleb saabaste külge siduda, vastasel juhul oled nagu kits libedal mäel, (piltilt nähtav minu esmaklassiline varustus: lumesaapad 2 EUR Guilini turult, punaste paeltega metallkonksud  2 EUR sealtsamast mäelt); 3) vaatamata madalhooajale liigub Emeishani radadel mitmeid pühendunuid sh ka värvilistes hõlstides munkasid, 4) pahaaimamatuid rändajaid võivad rünnata näljased lumeahvid, kes on turistide poolt nii ära hellitatud, et arvavad, et iga seljakoti sees või taskus võib olla küpsis või banaan. Aga kõik selle saime me varsti teada ning peale bussi, köisraudtee ja kondirammu abiga tippu jõudmist ning ahvide kommetega tutvumist hakkasime end ettevaatlikult pühast mäest alla libistama. Ahvidega kohtudes, muide, tuleb neile näidata tühjasid pihkusid ning neist rahulikult mööduda ning eriti ettevaatlik olla suurte pomode isa-ahvide ning beebisid kõhul kandvate ema-ahvidega. Igaks juhuks soovitatakse enese kaistmiseks siiski kanda kaasas bambusest matkakeppi.

See matk oli minu jaks kogu Hiina reisi eredaim kogemus, sest peale suuri linnu ning rahvamasse oli ütlemata mõnus täielikus vaikuses mööda talvist imedemaad sumbata, pilvede ja udu vahelt teed otsida ning kõditavas teadmatuses loota, et enne pimeduse saabumist öömajani jõuame. Öömajaks oli meil Xixiangchi klooster, mis mitte just väga väikese summa eest reisilistele keedetud kapsast ning riisi ja (jääkülma) öömaja pakkus. Pistsime näljaselt riisi, vahetasime munkadega viisakusavaldusi ning suure kergendusohkega avastasime oma miinuskraadidega toast elektrilina.

Järgmine hommik algas juba kell 6, kui läbi tiheda udu ja lumesaju järgmiste kloostriteni rändasime, mis olid enamasti inimtühjad või mõne üksiku valvuriga, kes kõik meile teed pakkusid ning järgmise teeotsani juhatasid. Mida allapoole laskusime (minisuuskadega oleks kogu retk olnud kordi mõistlikum), seda lörtsisemaks muutus ilm ning peale paari tundi hakkas sulama kõik: teerada, mäeseljad, meie saapad ja riided. Vihmast ja ronimisest läbimärgade ja lõdisevatena leidsime Wanniangi templi juurest kuusemetsa seest väikese restoran-hüti, kus pisike sõbralik mammi küpsetas meile mäeandidest (mingid erilised juured või seened) kogu meie Hiina reisi kõige maitsvama söögi. Mis see täpselt oli, ei tea siiani, aga pani korrakski unustama oma märjad riided ja külmetavad varbad.

Panda Diplomacy

Posted in China by talikas on March 26, 2012

Oi, pandad. Jaapanlased on erilised pandahullud ning see, et keegi ööklubis (taustaks kõlamas techno) sulle niiskete silmadega jutustab, kuidas tema eluunistus on pandasid elusalt näha, ei tohiks kedagi üllatada. Seetõttu polnud ma ka eriliselt pahviks löödud kui Hiina pandapealinnas Chengdu-s rohkelt jaapanikeelseid silte leidus, hostelis ja pandakeskuses kõik jaapani keeles oli ning otselennud Jaapaniga väga populaarsed.

Pean tunnistama, et mina olin pandade suhtes ükskõikne: on jah sellised pehmed karukesed ja muudkui magavad päev otsa, aga mis siis? Nagu koaalad ju või miks mitte nagu kassipojad või miks mitte sama nunnud kui mu vend, kui ta otsustab päev otsa voodist mitte lahkuda. Chengdu pandakeskuses pandasid päris elus nägemine ei vaimustanud mind ka esialgu eriti, kuid kui ma lugesin ja uurisin ja kuulsin, kuidas nad vaesekesed on ellu jäänud, et neid vabas looduses ainult umbes 2000 alles on ja milline veider elukorraldus neil on, siis mu respekt kasvas, või peaks ehk pigem ütlema, et mul hakkas neist kahju.

Kõlab uskumatult, kuid tegelikult on panda üks vanimaid siiani elus olev imetajateliike ning siin maamuna vastu pidanud juba miljoneid aastat. Looduses elavad nad vaid loetud mägedes Hiinas, peamiselt sealsamas Chengdu-d ümbritsevad Sichuani provintsis. Muutuvate elutingimustes ellujäämiseks on panda pidanud ühest servast teise kohanema, näiteks oma algselt karnivoori imagolt üle minema 99% taimetoidu dieedile. Nimelt peab üks keskmine panda oma energiavaru saamiseks päevas läbi hekseldama umbes 20 kg värsket bambust. Bambuseks kõlbab neile ainult parim, nii et pandakeskusesse tuuakse iga päeva varahommikul kuskilt põhjapoolt mägedest koormate kaupa rohelust. Kuna bambus on nii toiteainetevaene, siis panda veedabki enamuse oma ärkvelolekuajast närides ja tselluloosirikast seedimata jäänud massi kehast väljutades (vaid u 20% söödud bambusest seeditakse ära). Kokku peab paksuke panda toaletis käima päevas umbes 12 korda! Ning ülejäänud aja, et mitte seda vähestki energiat kulutada, panda magab. Suured pandad tukuvad niisama, kus juhtub, pisikesed pambud mängivad peale söömist natuke (näiteks ronivad osavalt puude otsa) ja siis keeravad end jalgpalliks puude otsa. Ainuke aeg, kui saab pandakeskuses pandat liikumas näha, ongi seetõttu kell 9 hommikul, kui neid söötmisaeg on. Muul ajal võid vaid põõsaste vahelt põõnavaid karvapalle kokku lugeda.

Väikeste pandade sündimine ja ellujäämine on ka puhta teadus, sest vastsündinud pandakene (kes näeb välja nagu pisike karvadeta roosa rotipoeg) võib kaaluda nii vähe kui 51 grammi ehk siis ligi 1000 korda vähem kui tema ema! Nii enneaegselt ilmale tulnud ja ilmselgelt alakaalulised pojukesed aga ei suuda alati ellu jääda ning panda-emagi on tihti segaduses, mis sündinud vääksudega tuleb ette võtta ja seetõttu kasvavad paljud pandakeskuses sündinud pisikesed pandad inkubaatoris. Chengdu pandakeskus oli äärmiselt uhke veel ka selle üle, et nad olid arendanud uue efektiivse pandade viljastamise meetodi, milleks on elektro-massaazh.

White Man Doing Tai Chi: Not Bad For A Beginner

Posted in China by talikas on March 25, 2012

Vahepeal ka väike video sellest, kuidas Egert Guilinis kell 6 hommikul kohalike võimlejatega sooja tegi. Kogu jõeäärne promenaad oli erinevaid tervisesportlasi täis: kes võimles, kes tantsis, kes hüppas niisama. Pensioniealistele spordisõprade armeele vastukaaluks möllasid kõrvaltänaval lipsustatud noored, kes  suvalises kohas tümpsu saatel sarnast pulli tegid, ainult et moodsamas ja tempokamas võtmes.

Loving China: Guangzhou to Guilin to Chongqing

Posted in China by talikas on March 24, 2012

Hiina, Hiina, Hiina. Isegi peale kolmandat reisi sinna üüratusse riiki ei ole mul Hiinast ilmselgelt küllalt saanud. Seekordne retk viis meid kaheks nädalaks avastama Lääne-Hiinat ning tänu aukartustäratavate vahemaade (ca 3000 km) läbimisele ning tuhandete meetrite kõrgusele (3 077 m) ronimisele kõõlusime kord t-särgi kevades, kord suusajope talves.

Guangzhou jättis üllatavalt meeldiva mulje – võibolla sellepärast, et esimest korda ööbisin hotellis, kus vannituba oli maast laeni klaasist ning seega sai privaatsus koheselt uue mõõtme. Võibolla sellepärast, et avaraid ja puhtaid tänavaid täitsid Hiina uue aasta pidustused ning draakonid vehkisid tantsida nii kallites ärirajoonides kui ka maja taga lainetavates slummides ning et avastasime maja tagant Kantoni ooperi päevad. Võibolla hoopis sellepärast, et muidu Hiina suurlinnades lokkava saastatusega võitlemiseks on Guangzhou keelanud mootorrattad ja rollerid ning tulemuseks on väga meeldiv linnakeskkond. Aga eeskätt siiski seetõttu, et Han dünastia kuningas Nanyue matmispaika avastades saime tuttavaks Hiina noortega, kes meid väsimatult kättpidi mööda linna vedasid ja oma kodukohta tutvustasid, parimaid palasid suhu toppisid ning kogu aeg suurest elevusest pakatasid.

Järgmised peatused Guilin ning Yangshou jäid juba põhja poole ning vaja oli selga panna jope. Imelist karstidega kaunistatud maastikku sai piiluda nii öömaja aknast kui paadireisilt, kuid Yangshou turistilikkus ületas meiegi tolerantsuse ning vaatamata ainulaadsele loodusele olime peatselt rõõmsalt jätkamas oma teed Hiina suuruselt kolmanda linna Chongqingi suunas. Sellelt reisijupilt pärineb ka tarkusetera: kui vähegi võimalik, ära reisi Hiinas öörongis hard seat piletitega. Kuna peale uue aasta algust toimus Hiinas üleüldine rahvaste rändamine (uude linna tööle, puhkuselt koju, jne), siis olid kõik rongid puupüsti täis nii inimesi kui nende hiigelsuuri pampusid ning need venivad 14 tundi kitsukesel puupingil, taustaks lõppematu üleüldine lärm, korralik rögastamine ja häälekas sülitamine, jäid valusalt meelde. (Üldiselt mulle Hiina väga meeldis, aga jah, see rögastamine ja sülitamine oli ikka omette tase. Igal pool, igas olukorras võisid kuulda, kuidas keegi rögises.)

Sichuani pealinnas Chongqingis ööbisime jaapani keele kursuselt saadud sõbranna juures ning saime tunda tõelist Hiina külalislahkust: küll käisime ülivürtsikat hotpot-i söömas Lulu vanavanematega ja emaga, hängisime vanaisaga, tuuritasime mööda öist linna Lulu isa autos ja maitsesime kohaliku kiirtoidu parimaid palu (jälle kanavere ja pardivere supp!) ning veetsime päeva Ciqikou vanalinnas ja kohvikutes tuuritades Lulu parimate sõpradega. Linn ise on hiiglaslik, otsast lõpuni sudu ja udu täis, ehitatud mitmete küngaste peale ja vahele ning väga hiinalikult üle puistatud kõikvõimalike tulede ja tulukestega, nii et öösiti muutusid peatänavad taamal kõrguvate hallide paneelmajade taustal vilkuvateks popurriideks. Hiina linnad ise, vähemalt need, mida me nägime, olid  rõkkava majanduskasvu musternäidised: igal nurgal arendused ning ehitamised, kerkimas uued sillad ning rongi- ja metrooliinid.

Päevad Chongqingis möödusid linnutiivul, ja enne kui jõudsime toibuda piirkonna piprast ja vürtsist, olime juba teel uue sihtmärgi suunas, milleks olid… Pandad! :)