Wicked Winterfrost

Tokyo Kõige Hullem Pidu (Nagu Ikka, Kogemata)

Posted in Japan by talikas on February 24, 2012

Esimese poolaasta lõpp on Tokyos olnud nii kiire ja lõputu, et peale raamatukogus istumise ja esseede vorpimise polegi midagi teha jõudnud. Kui eksamid ametlikult läbi said, ja tähtaegu jahtivate unetute ööde magamatus tasa tehtud, otsustasime oma zemi tsikkidega (Wasedas moodustavad kõik ühe sama professori käe all olijad ühe seminari – ehk siis zemi – kes kord nädalas koos professoriga oma uurimisteemasid arutavad) koos välja minna. Plaan oli lihtne: õhtusöök ja baarid ja tantsupõrand kuskil Shinjukus või Shibuyas. Olin kuulnud, et ööklubi nimega Trump Room on päris hea ja taskukohane (odavam kui tavapärased 25-eurosed klubilunastused) ja googeldades leidsin, et tol õhtul toimub teemapidu nimega “Dominatrix”. Peo alateema oli naiste võim ja flaieri peal ilutses piitsa ja latekskostüümiga varustatud kaunis jaapanlanna. Voh, mõtlesin ma, Jaapani naised lateksis ja nahas, seda polegi enne näinud ja üldse on Jaapan üle keskmise macho-ühiskond, nii et väike women empowerment pidu oleks justkui asjakohane, eriti mu zemi tsikkidele, kellest enamus on tagasihoidlikud, arglike pilkudega ja pehmete liigutustega Jaapani kaunitarid. Kujutasin vaimusilmas ette pidu a la Privé + mõnel julgel nahkpüksid jalas. Paras ergutus minu vaoshoitud Jaapani sõbrannadele.

Aga siis, kui jõudis kätte peopäev, hüppasid kõik zemi tsikid alt ära. Kellel oli töö, kellel teised asjad, kellel sessi-järgne väsimus. Olin just vaagimas, kas minna jälle üksi klubisse (üksi klubis võib olla äge, aga võib tabada ka melanhoolne üksindusehoog) ning arutasin plaane oma Jaapani sõbra K juures õhtust süües. K, kes on iseloomult tavapärane vaoshoitud ja korralik japs, keskmiselt macho ja väga sõbralik ning tänu välismaal elamise kogemusele natuke avatuma  mõtlemisega ja tolerantsem, lahendas kiirelt olukorra ja ütles, et ta pole ka seal Trump Roomis käinud ja hea meelega vaataks üle. Ainuke tingimus on, et kell kolm öösel peab ta koju tulema, sest peab pühapäeval tööle minema. Diil, lähme.

Gustavi poolt saadetud Herbert põuetaskus, punased tantsukingad jalas, otsisime Shibuya kitsastelt tänavatelt õiget ust. Ühtegi silti pole, kuskilt muusikat ei kosta. Jaapanis on kõiksuguse müra tegemine üldse väga delikaatne asi, nii et tihti on ööklubid meeletult ära isoleeritud ning uste ees suured vaikima keelitavad sildid. Kuulsasse ööklubisse Air minemisel pidi näiteks ööklubi järjekorras seisma paar tänavablokki eemal, et klubi ukse ees ometi lärmi poleks. Igatahes, selgus, et meie pidu on hoopis Trump Roomi sõsarklubis ja koha leidsime lõpuks selle järgi, et suurte mustade kardinate tagant kostis itsitamist, kontsade klobinat, välkusid kellegi saledad võrksukkades jalad ja kardinate ees seisis uduse pilguga pikkade juustega mees, kes küsis, mida me otsime. Me tulime peole, vastasime naeratades. Mis peole, uuris mees kivisel ilmel. Noh, ee, peole. Mees vaikis ning oli sellise näoga, et ta ei tea ühestki peost mitte midagi ja meid kardinate taha piiluma ei lase. Olime segaduses. Mees ei liigutanudki ja vahtis meid tõsisel ilmel, millest võis välja lugeda: hakake astuma, tatikad. Siis proovis K ettevaatlikult: “Dominatrix peole?” Mees mõtles hetke, noogutas aeglaselt ja avas kardina, et meid sisse lasta. Häh, head ülbikud, mõtlesin ma, mida nad siin peidavad siis… Little did I know.

Ronisime kitsukest treppi pidi alla ning leidsime ukse tagant meie mõlema jaoks elu esimese… sado-maso peo. Ei, see ei olnud tavaline klubiöö, kus mõnel pidulisel nalja pärast lateksist seelik seljas. See oli hard core pidu, kus ligi kahesaja nautleja hulgas olime peaaegu ainukesed ilma kostüümita ja mina pea at ainuke välismaalane. Teiste kostüümid olid punasest ja mustast nahast või lateksist, naistel väga paljastavad, tihti vaid võrksukkade peale tõmmatud nahast püksikud ja topp, meestel lihtsamad riided, mõnel nahast maskid näos, teistel kaelarihmad kaelas, nöörid seotud käte ja keha külge, tihti seljas lihtsad valged pluusid, ühel ka valged beebit meenutavad sitsipüksid. Kõik inimesed olid rahulikud, fokusseeritud, jälgivad, justkui omas maailmas.

Me proovisime mitte väga totakatena näida ning pidime üksteisel pidevalt lahti vajuvat suud kinni lükkama. Meie ümber käis keerukas ja kindlate reeglitega näitemäng. Peamised rollid, mida endi ümber mängimas nägime, olid: mistress (võimukas kaunis eriti hullu kostüümiga naine, kes väljavalituid piitsutas), ori (beebinäoga noor poiss, kellega võis kõike teha, näiteks kõrvakiilusid anda ilma et ta liigutakski), koer (koerarihmaga järelveetav mees), nööritav (inimene, kelle keha ümber seoti nööre ja kellele see ilmselgelt meeldis), niisama allaheitlik mees (kel püksid maha tõmmati ja kõigi ees laksutati), allaheitlik naine (keda poodiumil piitsutati ja kes rõõmust kiljus ja naeratades hüüdis “Uih! Ära tee!” või kes tuimalt lasi endaga kõike teha), transvestiidid (niisama ilusad), passiivsed pealtvaatajad (vaikivad jälgivad jaapani paarid või üksikud) ja boss (üks prantsuse mees, kes käske jagas ja olukorda kontrollis). Kindlasti oli rolle veel, aga kuna meie mõlema jaoks oli see kõik esmakordne, siis ei suutnud me esimese hooga rohkem kategooriaid välja noppida.

Nii, mis seal peol siis tehti? Seal tehti kõike ja tegelikult ma ei tahagi täpselt teada, mida ja kuidas. Pildid mu silmade ees on siiani väga kirevad… Peamine tegevus oli piitsutamine ja laksamine (piitsad erinevad lihtsatest pehmetest narmendavatest piitsakestest kuni pikkade kõvade ja valusate piitsadeni), alandamine (nt näkku löömisega või täiskasvanud inimese nagu lapse põlvedele tõmbamine ja tagumiku kuumaks tegemine või orjaks müümise oksjon), valu tekitamine (nt kuuma küünlavaha tilgutamine, järelvedamine…), lämmatamine (teadlikult ja kontrollitult teiselt inimesel õhu ära võtmine), nöörimine (inimese nööridesse punumine), näkku istumine, igasugu väga hullude mänguasjadega (nt kontsakingad, mille kontsadeks olid dildod) “mängimine”… Suur element kogu selle asja juures näis olevat eksibitsionism ehk siis kõigi teiste ees alanduse saamine või tekitamine. Poodiumil enda poolt valitud mistressi poolt piitsutamine maksis näiteks 5 eurot, hiljem kui sõbraks said, sai niisama.

Jah, ma tean, et jaapanlased ongi väga huvitava seksuaalsusega ja neile meeldivad erinevad asjad alates maid café-dest kuni kasutatud aluspesuni, kuid sellel peol nähtu ületas mu ettekujutused. Ja vaene K, kes kindlasti hiljem kirus, et minuga igasugustele veidratele pidudele tuleb, sest peo lõpu poole, kui ta oli piisavalt julgust kogunud, valis ta välja kõige võimukama ja kõige kaunima kuninganna ja tellis temalt ühe piitsutamise sessiooni, mis aga lõppes väikese fiaskoga, sest K machohing ei pidanud vastu olukorrale, kus naine – ükskõik kui kena – talle piitsa annab. Hehee.

Peost pilte ei ole, sest pildistamine oli mõistagi keelatud. K järgmisel päeval tööle ei jõudnud.

Let’s Clean Up Indonesia!

Posted in Indonesia by talikas on February 15, 2012

Ka Indoneesia vaevleb prügi käes ning eriti teravalt hakkab see silma paradiisisaartel nagu Gili (esimene pilt) ning Bali (teine pilt). Kuna osa reisist veetsime koos Beriti ja Mariega, kes “Teeme ära” ülemaailmset kampaaniat Indoneesias Yogyartas ajavad, oli prügi probleem tihti meie jututeemaks ning minu lugupidamine Lets do it Yogya ja teiste sarnaste vabatahtlike ettevõtmiste vastu aina kasvas.

Beriti sõnade kohaselt on kõige keerulisem muuta inimeste mõtlemist, näiteks, et lehmi *ei peaks* kasutama esmase prügist lahti saamise meediumina. Kuigi Indoneesias oli märgata mõistlikke taaskasutamise juhtumeid (alumistel piltidel), oli keskmine suhtumine endiselt umbes sama nagu Indias: avame rongiakna, et sealt välja visata kogu rongisõidu jooksul tekkinud prügi.

Näiteks olid Bali armastatud kuurordi Kuta rand ja vesi nii räpased, et ujuma ei meelitanud mind miski. Ka lihtsalt paljajalu rannas käies õnnestus mul talla alla istudada üks kihelev mustuses elav parasiit-uss, mille väljaravimine hiljem Tokyos tekitas elevust ja suuri silmi viietestkümnel (sic!) kohalikul arstil.

11 x Indonesian Food aka How I Gained Two Kilos in Indonesia

Posted in Indonesia by talikas on February 10, 2012

Ehk siis 11 põhjust kahekilosele kaalutõusule Indoneesias.

1. Chicken blood soup in Bali / Kanaveresupp Balil –> mootorrattaseiklusel vihmavarju otsides pakkus kohalik tädike meile just sellist soojendavat rooga. Kanaveri on siis need pruunikad klibmid.

2. Grilled duck in Ubud, Bali / Grillitud part Ubudis, Balil –> Tegelikult on suitsetatud ja täidetud part Bali suurim peoroog, kuid selleks polnud meil raha, nii et leppisime grillitud versiooniga. Maitses hea küll, eriti vürtsikate kastmete ja puuviljadega.

3. Avocado-chocolate juice & grilled chicken skewers with spicy peanut sauce in Kuta, Bali / Avokaado-shokolaadimahl ja grillitud kanavardad vürtsises pähklikastmes –> minu reisi täielik lemmik. Oo, avokaadomahl, kuidas ma pole sind küll varem avastanud? Nii kreemine ja pehme ja maitsev! Ja see pählkikaste, njämm! Mõlemad küllap ka peasüüdlased minu kaalutõusus.

4. Frensh mangoes / Värsked mangod –> Gili saarel põhiline toit. Poole euro eest (mõistagi turistihind!) kooritakse üks mehine mango sulle ära, lõigatakse mugavalt tükkideks ja pistetakse näppu. Hommikusöögiks sõin neid umbes neli, lisaks banaanipannkookidele muidugi.

5. Fried noodles near Jakarta / praetud nuudlid Jakarta lähedal –> Mie goreng on Indoneesia üks levinumaid toite. Praetud nuudlid, muide, on tegelikult tihtipeale Eesti üliõpilastele liigagi tuttavad kiirnuudlid. Millegipärast kohalikud jumaldavad seda rooga.

6. Rice with extras / Riis lisanditega / nasi campur –> Kui miski on nüüdseks minu jaoks Indoneesia visiitkaart-toit, siis on see tänavatel müüdav ning imemaitsev nasi campur. Tegu on kas banaanilehte või jõupaberisarnasesse mähitud tänavatoiduga, mille baasiks on riis ning maitsemeelte kõdistajaiks suur valik erinevaid lisandeid. Mis need lisandid täpselt olid, ei oska ma siiani öelda, aga nad olid kõik tohutult maitsvad :) Igatahes oli seal tofut ja juurvilju ja kana ja liha ja kala ja mingisuguseid pähkli moodi asju ja mida kõike veel. Kirsiks tordil aga mõnus vürtsine kaste sambal.

Nasi campurit sõime mõnel päeval lausa kolm korda, sest sellest ei saanud lihtsalt küllalt, ja mõistagi on see väga odav toit. Nasi campuri on mingis mõttes nagu rootsi lauas söömine, sest iga tädikese klaasakendega kärukesest saad valida erinevad lisandid ja ka sambal maitseb erineva müüja juures ja erinevas linnas omamoodi. Süüakse lusikakese või kätega ja maksad nii palju kui sööd, keskmiselt mehise portsu eest ühe euro kanti. Pildil reisi parim nasi campur Bali saarelt.

8. Ox tail in Jakarta / härjasaba Jakartas –> Tõele au andes ei olegi ma väga kindel, kas see ikka oli härjasaba, mida ma tol kuumal pärastlõunal Jakarta vanalinnas vitsutasin (liiga palju liha! aga äkki härjasabad ongi lihaselised!?). Aga nii väitis minu indoneesia sõber, nii et milleks kahelda? Maitses magusasse kastmessse pistetult igatahes jumalikult.

9. “Melting Wok” noodles in Ubud /  “Melting Wok” nuudlid Ubudis –> Jaa, sõbrad, need ei ole lihtsalt nuudlid. Need on parimad nuudlid, mida ma olen oma elus söönud, sest nad on valmistatud rohelise kookoskarri kastmes, ohtrate Laose vürtsidega, prantslase retsepti ning käekestega. Pärit on nad ühest pisikesest restoranist nimega “Melting Wok” Ubudis, kuhu me kõrvaltänavaid pidi jalutades kogemata jõudsime. Jumalik! Lihtsalt jumalik!

10. Cheese-chocolate cake on Gili T island / Juustu-shokolaadikook Gili T saarel –> Ma ei tea, mis selle koogi indoneesiakeelne nimi on, aga võin teile kinnitada, et ta on magus, rasvane, tilkuv, väga maitsev ning otsekui rusikaks silmaauku magistoiduks Gili ööturul söödud õhtusöögi lõpetamiseks. Või alustasime me sellega õhtusööki? Kes  seda enam täpselt mäletab, sest oli kesköö kanti, öö must ja soe, turg sumisemas ümberringi ning Toomase malepartnerit polnud veel tulnud.

11. Deep fried everything / Friteeritud kõik –> Ei tea jah, miks see friteerimine ja õlisse uputamine sealkandis nii populaarne on. Aga ei kurda: läbimärjana ja näljasena maitseb frineeritud tofu või kapsapallike väga hea. Ja Sara sai jälle uue sõbra :)

Endless Balinese Rituals

Posted in Indonesia by talikas on February 4, 2012

Bali valdavaks usundiks on isevärki hinduism, mida märkad enda ümber kümneid ja kümneid kordi päevas. Kõigepealt näed religiooni tähtsust pühakodade rohkuses, mida peab isegi igas tillukeses külas olema vähemalt üks, ja suuremates linnades muidugi rohkem. Kõik nelinurkse põhiplaaniga pühapaigad on uskumatute nikerdustega ning väga kaunid ja neisse sisenetakse tavaliselt paljajalu ning sarongiga. Kuid on ka lihtsamaid monumente nagu Gunung Kawi (üleval piltidel), avaldades muljet oma džunglisse peidetud kaljumürakatega, mida on uudistamas rohkem kohalikke kui turiste. Ja see, et kuskil seisab kogu tossav liiklus, sest mööda tänavat liigub kirev ja pühalik tseremoonia, on sama igapäevane nagu kimonos naised Kagurazaka tänavatel.

Kuid kõige rohkem märkad balilaste uskumisi igapäevastes väikestes hetkedes. Näiteks kaunistavad enamusi maju õnnetoov piklik puidust kujukeste paar (mida ma eelmise postituse pildil värvida üritan). Samuti õnnistati igal hommikul banaanilehetükikese peale pistetud riisiterakestega sisse meie mootorratas, elumajake ja väravake; ja seda kõike jumalate rõõmuks, mitte niiväga meie õnneks ega silmailuks. Ühel hommikul said kauni peretütre vilunud rituaalide osaliseks kõik aia puud: neisse tehti täke, mida kõigepealt raviti magusa mett meenutava möksiga ning kuhu siis kleebiti õnnetoovad kaunistused. Kõik puud aias! Ja aed oli meil suur. Tänaval tatsates tuleb olla ettevaatlik, et kodude ja äride uste ette asetatud püha-banaanilehe-nikerdusele peale ei astuks. Igal pool istuvad naeratavad kohalikud naised, kes aina uusi kaunidusi meisterdavad, et nendega kohe või järgmisel hommikul taaskord kogu ümbruskond üle külvata.

Ubud & Around: Discovering Rice Fields, Ancient Monuments, Volcanoes And More

Posted in Indonesia by talikas on February 3, 2012

Gililt sõudsime tagasi Bali saarele, kus meie baasiks sai imekaunis Ubudi linn kesk mägesid, rohelust, riisipõldusid ja kaunist kohalikku arhitektuuri. Üleval pildil vaade meie Ubudi kodumajutusest (soovitan: Swan Inn kohe kesklinnas Monkey Roadist läänes), kus peale rohelusest rõkkava aia ja kaunilt nikerdatud majakeste sai igapäevaselt jälgida ka seda, kuidas pererahvas jumalustele õnne toovaid kingitusi tegi, omavahel lõkerdas ja toitu valmistas.

Vaatamata turistirohkusele on Ubud tõeliselt ilus ja rikkumatu ning kohalikud on vaeva näinud, et alles hoida traditsioonilist arhitektuuri ja kultuuri. Piisab ainult (suhteliselt lärmakast ja  tüütust) peatänavast natuke kõrvale hoida ja jalutuskäigud viivad aina kaunimate pühapaikade ning kodude juurde, saatjaks kohalike naeratused ja tänavatel jõlkuvad koerad.

Naljakas on see, kuidas riisipõldudest on saanud turismimagnet. Nii ongi keset linna suvaliselt alles jäetud riisipõldusid meenutavad rohelised lapikesed, nii et hotell saaks end reklaamida “Vaade riisipõllule” sildikesega ning turist terrassil kohvi juues endale õlale patsutada, et nüüd on siis riisipõllu vaatega voodikeses magatud. Tegelikult on need linnasisesed riisipõllud “katki” (“broken” rice fields) ja riisi seal ei kasvatata, nii et riisiga on neil põldudel sama palju pistmist kui näiteks arbuuside või kapsapeadega. Küll aga idanes mul oma aknast katkist riisipõldu imetledes (no muidugi me tahtsime ka ikka riisipõllu vaatega tuba) järjekordne Eesti nokia idee. Et siis viinasokkide ja sügisvärvilise looduse kõrval võiksid Eesti visiitkaardiks olla ka rukki- ja nisupõllud. Nii nagu siin on igal pool sildid “Rice field view” võiksid ka Eesti ööbimiskohad end reklaamida lööklausetega nagu “Akna taga rukkiväli”, “Uinu nisukohinas” või “Hüppa või rukkisse”. Jah, võibolla oleks vaja seda kontseptsiooni tugevdada Eat, Pray, Love sarnase turundusmasinaga, kuid minu meelest täiesti tehtav plaan.

Ubudis on mõnus kliima, sest tänu mägedele on temperatuur jahedam kui mujal. Kas siis nensesamade mägede tõttu või lihtsalt tänu vihmahooajale saime Ubudis ka korralikult vihma, nii et meie päevased seiklused mootorrattal lõppesid alati läbimärgadena. Puht kogemata tuli välja, et minu jaapani sõbranna Sara on vana mootorrattaguru ja nii me siis avastasimegi Ubudist põhja pool asuvaid väikeseid külasid, käsitöö- ja kunstitöökodasid, templeid, vulkaane, apelsiniistandusi ja teeäärseid toidulette kaherattalisel ringi kimades. Kuna vihm oli soe, siis polnud ka läbimärg olla teab mis ebamugav ja kohalikud said alati kõhutäie naerda, kui me ilma vihmakaitseteta kangekaelselt läbi paduvihma oma sihtmärgi poole vurasime.

Estonians & Estonian Food On A Small Indonesian Island?!

Posted in Indonesia by talikas on February 2, 2012

Jah, täpselt nii juhtuski, Jakartas alanud eestlaste kohtamine jätkub Gili T saarel. Kõigepealt kohtan ma Gili saare rannas tee peal suvaliselt kahte eestlast. Ajame juttu ja imestame, et sellele imetillukesele Indoneesia saarele mitu eestlast samal ajal juhtunud on. Siis, päev hiljem ehk, vaatan ma laiseldes oma rannamajakese uksest välja välja ja saan peaaegu südamerabanduse, kui Toomas mööda teed patseerides mu ukseavast möödub. Toomas? Mida sa siin teed? Ja siis, veel natuke hiljem, vahin ma ahnete ja näljaste silmadega, kuidas Berit veel paari eestlase silme all lõikab Katrinile Eestist kaasa toodud suitsuvorsti ning valmistab hoolikalt merevaiku (mustale!) levale määrides suitsuvorstivõileibu. Ahh? Suitsuvorstivõileivad Indoneesia paradiisisaarel? Kuna polnud seda kraami juba pea et pool aastat mekkinud, pean tunnistama, et maitsesid mulle paremini kui miski muu… Hoidke endale oma krevetid ja mangod ja kalmaarid! Andke mulle suitsuvorsti ja merevaiku!

Noh, ja siis samal päeval, jalutasime Saraga saare põhjatippu ja jõudsime ööbimiskohta nimega Karma Kayak, mille mänedžerideks on kaks eestlast Argo ja Eneli. Täitsa lõpp.

Gili Trawangan: Full Time Vacation

Posted in Indonesia by talikas on February 1, 2012

Päevad Gili saarel sulandusid ühte suurde päikesepaistelisse kokteili, mis oli kokku segatud rannaliivast, ookeanimühast, merest saja meetri kaugusel olevast bungalow-s põõnamistest, banaanipannkookidest, snorgeldamisest, reggaest, sukeldumisest (esimene kord elus 12 m vee all!), rannapidudest, lõkkeõhtutest, kaunitest päikeseloojangutest, maitsvast toidust, mangodest ja mangodest ja mangodest, toredatest inimestest, Marie lauludest, Beriti lõkerdavast naerust ja Sara armsusest.

Gili imetillukesed saared, mis asuvad Lombokist loodes, on kasvavalt populaarne sihtkoht, kuhu Lonely Planeti juhatusel vast et juba liigagi palju turiste maabub. Saared on nii populaarsed, sest seal on kaunid rannad, selge vesi, puhas õhk, vaba õhkkond (loe: reggebaaris rohelust nautivad rastad + bikiinidega rannas sulistamise tolereerimine), piisavalt toimetamist (veesport, jalutuskäigud, paadisõidud) ja suhteliselt vaikne. Lisaks on saared mootorsõidukivabad, nii et üürgavatest ja tossutavatest suurkuurortitest (nagu nt Kuta Balil) või ükskõik millisest suurest linnast (oh, eriti Jakartast…) on Gili saartele jõudmine tohutult mõnus vaheldus.

Aga nagu ikka, on Lonely Planet ka väike needus, sest väikesed armsad saared muutuvad tänu sellele peatselt ülerahvastatuks, täisehitatuks ja liig lärmakaks. Usun et juba näiteks aasta pärast on Gili nii täis ehitatud, et seda kohta ei tunne enam äragi. Kahju. Aga õnneks on Indoneesias 17 000 saart, nii et…