Wicked Winterfrost

Teaching English To Indonesian Children in Jakarta

Posted in Indonesia by talikas on January 20, 2012

Omapäi linnas ringi jaurates otsustasin suuna võtta Jakarta vanalinnale, mille nimeks on Kota. Jaa, vana oli ta tõepoolest ja räsitud ja tolmune ja tohuvabohu ning keskväljaku külje all selline autodevool, et pidin esmalt 15 minutit julgust koguma, enne kui üle tee sain. (valgufoore ega sebrasid väga tihti siin ei ole, autosid aga seevastu meeletult ja üle tee ei lase neist keegi).

Keskväljakut ääristavad koloniaalstiilis muuseumid, mis on suhteliselt kehvas korras, ja muude väsinud hoonete kõrval ka Batavia kohvik. Viimane kannab Jakarta vana nime ning on mõne tripadvisori foorumi külastaja arvates piirkonna ainuke sobilik kehakinnituspaik. Keha saab seal kinnitada küll, kuid üüratute hindade eest, nii et isegi tass maitsestatud kohvi maksab 5 eurot, mis on Indoneesias ikkagi korralik rahapatakas. Võrdluseks nii palju, et selle raha eest saab tänavalt ostes 5 väga korralikku õhtusööki. Igatahes, sinna kohvikusse võib rahuliku südamega minemata jätta.

Vanalinna lähedal on veel ka sadam ja palju muid põnevaid hooneid, kuid läbivaks omadussõnaks on “väga räsitud” ning Jakarta linnavalitsus võiks tõesti sellele piirkonnale natuke rohkem tähelepanu pöörata, nii et Kotast saaks tõeline linna visiitkaart.

Keskväljakule astudes võtsid mind vastu kilkavad ja siblivad noored, kes, nagu näis, olid siia klassiekskursioonile kupatatud. Oli ka palju suveniirimüüjaid ja muidu kohalikke peresid, aga mis puudu olid, olid turistid. Olin just siia ja sinna kiikamas, et kas tõesti turistivaba tsoon, kui minu juurde maandus kamp sillerdavaid koolinoori. “Vabandage”, kõnetas mind neist kõige julgem inglise keeles, “Kas me võiksime teiega inglise keelt harjutada?” Noo, miks mitte, mõtlesin ma kerge rahuloluga, panustan ka siis tilgakese kohalikku haridusse. Järgnesid küsimused stiilis “Kas teile meeldib Indoneesia?”, “Mis te siin teete?”, “Mis teie nimi on?”, “Kuidas teile meeldivad Indoneesia inimesed?” jne, siis veel umbes viis suure sabistamisega tehtud fotot, ja juba nad jooksidki itsitades edasi.

Vot, kui toredad lapsed, mõtlesin ma, ja liikusin edasi. Kuniks 30 sekundi pärast peatas mind teine inglise keelt harjutada tahtev kooligrupp. Ja siis kolmas. Ja siis neljas. Ja siis tahtis pilti teha üks perekond kahe lapsega. Ja siis kaks keskealist daami. Siis ma enam ei jaksanud… Kõndisin kindlal sammul muuseumi suunas ning olin otsustanud, et ei enam ühtegi pilti. Siis märkasin järsku ühte pikka itaallase välimusega turisti, kes minust möödudes mulle väsinult naeratas, siis äkitselt ümber pööras ja kõikemõistva muigega juttu alustas: “Kas sa õpetad ka lastele inglise keel?” Enne, kui jõudsin Marcole vastata, et jah, viimased 40 minutit olen siin 30-kraadise niiskuse sees endast pilte lasknud klõpsutada, piiras meid ümber järgmine lasteparv…

Advertisements

3 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Limonchita said, on January 23, 2012 at 7:00 am

    Lustakat Draakoni algust!!! :)) musumusi

  2. Madis Katz said, on February 21, 2012 at 1:18 pm

    ma tsiteerin:

    “„Do you want to practice English with me?“

    Sam Neua on kirde provintsi pealinn, umbes nagu Narva Eestis. Üsna kaugel pealinnast ja turistihordidest, aga seda huvitavam. SN jääb kindlasti meelde koolilastega, kes inglise keelt harjutada tahtsid. Alguses olime väga rõõmsad Lauriga, kui üks poiss rolleriga meie juures peatus ja küsis, et kas me oleksime nii lahked ja räägiksime tema ja paari ta sõbraga inglise keeles. Lihtsalt sellepärast, et kuna turiste satub sinna linna harva, siis pole koolilastel eriti võimalust inglise keelt praktiseerida ja nende õpetaja soovitas neil kõigil valgetel sabast kinni haarata. Mõtlesime kohe, et näe kui vahva, saame midagi kasulikku ka teha. Saimegi ta sõpradega kokku ja ligi veerand tundi rääkisime maast ja ilmast. Nii palju, kui nende keeleoskus kannatas. Kõik oli väga vahva, aga kui selgus, et absoluutselt iga koolilpas, kelle silme alla me sattusime tahtis meiega rääkida, siis hakkas see üsna ruttu kurnavaks muutuma. Endal oli halb tunne ka sees, et kuidas sa ütled ära, et ei ma ei taha aidata sul inglise keelt praktiseerida, aga samas, kaua sa jaksad ühte ja sama juttu otsast peale kogu aeg rääkida. Minu tungiv soovitus on, et kui keegi Laosesse satub, siis kindlasti mingu Sam Neuasse ja andku oma panus sealsete laste keeleoskuse parandamisel. Sest see initsiatiiv, mida nad üles näitavad on lihtsalt suurepärane ja ma võiks nende õpetajat lausa kallistada tema soovituse eest. Ja tundub, et see praktiseerimine aitab ikka väga jõudsalt kaasa nende keeleoskuse parandamisel, sest enamik, kes meiega rääkisid, olid inglise keelt õppinud aasta-poolteist, aga rääkisid juba sellisel tasemel nagu oleks nad seda keelt 3-4 aastat õppinud.

    http://igalpoolonparem.blogspot.com/2011/12/onnelikkuse-oppetunnid.html


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: