Wicked Winterfrost

Tokyo, Feed Me!

Posted in Japan by talikas on December 7, 2011

Huh, midterm eksamid-esseed-uurimistööd-ettekanded tehtud, on jälle rohkem aega blogi kirjutada. Kirjutada on nii palju ja pilte panna on ka nii palju, aga kool ei anna asu ja jaapani keele grammatika on juba päris keeruliseks läinud, mis tähendab, et igakordseteks testideks tuleb aina kauem ja kauem tuupida. Eile tähistasin ka oma Tokyos viibimise kolmandat kuud ja istusin varajaste hommikutundideni “üksikute südamete klubis” (üks kodukandi baar, kus käivad ainult kohalikud üksildased inimesed) ja kuulasin naljakat Jaapani diskot.

See postitus on aga kolmest kallite mälestustega seotud toidukorrast Tokyos.

1. Chirashizushi ehk eesti keeli kauss riisiga, mis on kaetud toore kalaga. Väga maitsev, lihtne, kiiresti valmistatav ja üllataval kombel ka taskukohane. Näiteks Ueno turult või Waseda kiirtoidukohast saab sellise kausikese soetada 5-6 euro eest ning kalavalik on kirev ning ahvatlev. Minu lemmikuks on saanud see vasakpoolne versioon, kus maitsemeeli kõditab toores tuunikala hakkliha (oi kui pehme! meenutas Beirutis mekitud toorest hakkliharooga). Pilt Ueno avastamise rattaretkelt.

2. Kuidagi olen siin sattunud oma instituudi toredate ja poppide magistriprogrammi üliõpilaste seltskonda (kellest enamusest ma küll vanem olen, aga proovin strateegiliselt vanusest rääkimist vältida), kes on väga  kireva ning aktiivse sotsiaalse kavaga. Küll korraldatakse kolmapäeviti galeriide külastamisi, nädalavahetustel väljasõite ning erinevate rahvuste jaoks olulisi kultuurisündmusi. Näiteks pidasime mõni aeg tagasi ameeriklaste tänupühasid täpselt nii nagu ühe lõunaosariikide poisi kodus seda tehti. Ma küll siiani natuke kahtlen, kas nad tõesti seda kõike tänupühadeks söövad (sest kus see kuulus kalkun siis on?!), aga taldrikule kuhjati vahvlid ning friteeritud kana ja kallati see kooslus mõnuga vahtrasiirupiga üle. Huvitav :)

3. Oo, ja siis muidugi minu silmarõõm kartulisalat! Üliõpilaste korraldatud rahvusvahelisel õhtusöögil esindas Eestit kauss kartulisalatit ning pudel viina (aitäh, Urmas!). Salat tuli lõpuks nii hea välja, et midagi muud süüa ei tahtnudki. Sakslased olid kuskilt leidnud ka natuke tumedama leiva ning õnn oli seega täielik. Nii hea. Kartulid on ikka nii head! :) (Rakvere viinerid olid ainult puudu, ja morss).

Advertisements

6 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. iie said, on December 7, 2011 at 2:27 pm

    See Ueno koht oli ka mu suur lemmik. Odav ja hea! (Kuigi üks kord sinna minnes ütles sealt parasjagu väljuv jaapani vanahärra まずい ja lehvitas käega nina juures nagu haiseks)

  2. isa said, on December 7, 2011 at 2:55 pm

    tuunikala hakkliha! värske! millise tuuni, ega sa ei saa järgi küsida?
    Tegelikult, ka kartulisalat! sakslaste musta leivaga! on sama kõva, ainult jpnlased ei tea seda tahta. Õnneks.

    • talikas said, on December 8, 2011 at 12:27 am

      hinda arvestades on see mõni odav tuunikala… võin proovida küsida järgmine kord :)

      • talikas said, on December 8, 2011 at 12:27 am

        muide, üks filipiini poiss armus salatisse nii ära, et ütles et tahab kindlasti seda oma sünnipäeval pakkuda :)

  3. Kristjan said, on December 8, 2011 at 7:01 pm

    Kartulisalati oluliseks koostisosaks on ka laanepüü lõigud ja muu taoline. Isegi 40 minutiga ära kirjeldada ei jõua. http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1594891


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: