Wicked Winterfrost

And Then There Was Osaka & My Very First 300 Km/h Shinkansen Experience

Posted in Japan by talikas on December 27, 2011

See, kuidas ja miks ma eelmisel nädalal Shinkanseniga (Jaapani kiirkiirkiirrong) 300 km/tunnis Osaka poole kihutasin, on pikem jutt, kuid lühidalt tuleb selle eest tänada eurokriisi ning jeeni absurdset kurssi, mis on mind kirevatele juhutöödele juhatanud. Nimelt olen nüüdseks inglise keele tundide andmise, Jaapani toiduõli reklaamis osalemise ning mitmete tasustavate kirjatööde kõrvalt raha teeninud ka Jaapani suurima farmaatsiatehase Takeda poolt korraldatud äri simuleeriva üliõpilasmängu assisteerimisega. Miks selle tarbeks, et üks (pruunide silmadega) soomeugrilane 12 tundi järjest naeratades pabereid välja jagaks ja üliõpilasi simulatsioonis juhendaks, oli vaja sellel firmal kinni maksta minu 30 000-jeenine Shinkanseni pilet Tokyost Osakasse (u 300 eurot), jääb saladuseks, kuid mina ei kurda, sest sain lisaks teenitud palgale kohtuda ka blondkihar-füüsiku Aleksandriga ning mõnuga Osaka linnadzhunglit avastada.

Osaka on Tokyoga nii sarnane, et kui poleks olnud Aleksandrit ega natuke võõristavalt kostvat kohalikku dialekti, polekski aru saanud, et olen Tokyost 400 km kaugusel. Seetõttu olidki Osaka suurimateks vaatamisväärsusteks minu jaoks Osaka loss (pildid allpool) ja Aleksander ise :)

Muidugi oli ka põnev ohutust kaugusest Takeda korporatsiooni ärikultuuri piidelda. Mõistagi, nägin seda kõike vaid servast ja killukeste kaupa, aga sellegipoolest oli kasulik kõrva taha panna et:

1) kõik äriline suhtlus on tohutult viisakas, tänamiste-tervitamiste-heasoovimistega otsatult palistatud. Hierarhia paneb paika selle, kui sügavale kummardada tuleb, mismoodi vestluspartnerit kõnetada tuleb (kui üldse tohib), milliseid viisakusavaldusi kellegagi kasutama peab. Näiteks juba kunagi alguses pangakontot avades ehmatasin, kuidas pangaametnik (tooli peal istuvatele) üliõpilastele pangakonto tingimusi seletades nende ette vaibale põlvitas;

2) paljudes kontorites tuleb sinna sisenedes jalast võtta kingad ning edasi liikuda sussides või sokkis. Näiteks oli täiesti tavaline, et meie kella 6.40 hommikusöögi-koosolek toimus traditsioonilises Jaapani tatamiruumis, kuhu sisenedes kõik pomod assistentidega võrdselt kingad jalast koorisid ja kogu koosoleku sokkis pidasid (see oli siiski pigem tingitud tatamiruumi kasutamisest mitte koosoleku pidamisest);

3) ametlike ürituste puhul on pildistamised väga tähtsad. Grupipildid, solopildid, duopildid, triopildid;

4) kõiki asju arutatakse ilmatuma kaua, otsusele jõudmine on väga keeruline;

5) õige riietus on väga tähtis. Näiteks on noorel tööotsijal vaja tingimata kanda tööintervjuul tööotsimise-kostüümi, töö saanuna töö-just-saanud-kostüümi, tööl käies aga otse loomulikul tööl-käimise-kostüümi. Ja oh seda õnnetust, kui kümnete ja kümnete  täiesti samasugustena tunduvate pintsakute seast valid vale mudeli, sest siis võid sa tööintervjuule sattuda hoopis pulmapintsakus ja sellega kõiki segadusse ajada;

6) naistel soovitatakse ära ajada käsivartelt kõik pisikesedki karvad. Ei pidavat sobima ärikultuuri.

How I Managed To Avoid Christmas Deperession

Posted in Japan by talikas on December 25, 2011

So how did I managed to avoid Christmas deperession? Very simple: by strong denial. If I have daffodils blooming in a park, flowers on the streets, mandarins (or whatever they are) on the trees… This can’t be Christmas. So no need to be depressed. I dont know why haven’t I thought of this strategy before…

—–

Ehk siis: kui täna siin Tokyos nartsissid õitsevad, puuviljad ilutsevad puudel ja tänavatel puha värvilised potililled, siis ei saa ju ometi olla jõulud. Seega ei tasu ka kurvastada, et ollakse kodust eemal. Lihtne! :)

Muidugi aitab ka see, et jaapanlaste jaoks pole jõulud eriti tähtsad vaid pigem läänest sisse imporditud pühad. Vabasid päevasid selleks puhuks ei anta ja kui üldse midagi jaapanlaste jaoks jõulusid sümboliseerib, siis on selleks — nooh, kas keegi arvab ära? — küpsetatud kana. Nimelt on jõulude ajal kõik supermarketid kanakoibadega üle külvatud ja näib et kui jõulude ajal kana ei söö, siis pole sa jaapanlane. Ja kui kurameeriv noorpaar tahab jõulude ajal midagi eriti romantilist teha, siis lähevad nad Kentucky Fried Chicken kiirtoiduketti sööma. Kuuldavasti peab jõulude ajal sinna isegi eelnevalt laua broneerima… (see ei ole nali!).

Sara ja minu jõululaud allpool pildil. Kana ei söönud.

Meeting Baruto-San And Feeling Small For The First Time in Japan

Posted in Estonia, Japan by talikas on December 22, 2011

Kohalike iidol ja eestlaste silmarõõm sumomaadleja Baruto (aka Kaido Höövelson) on päris elus veel suurem kui pildi pealt paistab, tõdesin eelmisel nädalal Eesti saatkonnas mandariine pugides ja piparkooke vitsutades. Ja tema venelannast naine on ilus ja peenike nagu haldjas! Nimelt kutsus Eesti saatkond kokku Tokyos õppivad Eesti noored (meid oli kokku umbes 6) ning andis Barutole pidulikult üle Eesti Vabariigi aukirja tubli eestluse eest ning väga nunnu piparkoogimajakese. Kohal olid veel kaks kohe Eestisse naasvat ajakirjanikku ning paar eestlasest aktivisti. Õhtu oli soe ja mõnus, kõik inimesed sõbralikud, Baruto muhe naljahammas ja taustaks mängis Raimond Valgre.

Why I Would Like To Have Japanese Menus As My Wallpaper

Posted in Japan by talikas on December 20, 2011

On ju ilus menüü? Selline kribukrabu ja nii kaunis. Nagu manga või eepos või suur saladus. Sellel menüüd on numbrid vähemalt arusaadavad, paljudes menüüdes on ka need konksudeks keeratud.

Ja teine pilt on tavapärane näide Jaapanis laialtlevinud “üleilmsest murtud keelest” (global broken language), mida siin siltidel tihti kohtab. Väga nunnu :)

Tanzawa: Hungry Deer, Fuji-san & Forgot To Bring The Torch (Again)

Posted in Japan by talikas on December 19, 2011

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord Tokyo linnamelust põgenetud ning Nantai ja Kumotori mäetippude kõrval Tanzawa looduspargi järsakutel puhkida. Seekordne sihtmärk ei olnud küll meetritelt nii kõrge (umbes 1400m), kuid pakkus seni kogetust kõige kauneimaid vaateid jaapanlaste poolt kummardatud Fuji-san’ile. Teel tippu saime juba tavapärase kaasmatkajate muretsemise osaliseks (“Kuhu te, tüdrukud, lähete? Kas te teate, mis kell on? Kas teil lamp on?”), sest mõistagi ei alustanud me matkamist kell 6 hommikul nagu kohalikel kombeks vaid mõnusalt umbes kell 1 päeval. Aga meel oli meil hea, ilm jumalik, jalg kerge — nii et kui päevavalgel läbi lume ja muda mäetippu jõudsime, oli tunne ülev. Üleval kohtasime (Sara suureks elevuseks) näljast ja sõbralikku kitse ning hunnituid vaateid.

Aga varsti oli pidu läbi ning hakkas pimenema. Hakkasime kiirel sammul tuldud teed tagasi libistama, pilk murelikult päikeseloojangut piidlemas. Vaatamata kiirele laskumistempole, kobistamise viimase tunni oma 15-kilomeetrisest matkast pimedas, kohmakalt juurikate ja kivide vahel põigeldes ja ainsa valgusallikana mobiiliga valgust näidates. Mingil hetkel sai mul sellest aeglasest ettevaatlikusest aga kõrini ja hakkasin lihtsalt mäest alla jooksma. Pimedas, hüpeldes, silmi kissitades kassi nägemist imiteerides ja kohati suurest adrenaliinist hõisates. Vabaduse, lendamise ja salapärase öö segu. Parim osa matkast. Parem kui kits ja Fuji ja silmapiiritus.

The Whole Truth About Japanese Toilets

Posted in Japan by talikas on December 14, 2011

Peale kolme kuud Jaapanis tunnen viimaks, et olen teinud piisavalt palju uurimustööd, et oma kallitele lugejatele tutvustada ühte Jaapani mitmetest lipulaevadest ehk siis kohalikku wc-kultuuri. Kuigi Jaapanis kutsutakse Euroopas tavapäraseid (keraamilisi istumist võimaldavaid) wc-potte endiselt “läänemaisteks tualettideks” (Western toilet), siis on alates 1980ndatest aastatest siin väga populaarne ja tihti ka prestiižiküsimus omada algselt Jaapani firma Toto poolt tootmisesse paisatud wc-potti, mida tuntakse “Washlet“-i nime all (eesti keeles võiks see olla näiteks “Pesur”). Inglise keeles kutsutakse seda tihti ka supertualetiks (“superpott”?) ning kahtlemata on tegu ühe kogu maailma täiuslikema klosetiga.

Videos Toto reklaam 1980ndatel, millega reklaamitakse esmakordselt turule tulnud pesemisfunktsiooniga tualetti. Päris veenev pildikeel.

Milline näeb siis välja üks korralik Jaapani tualett (jaapani keeles “toire” – トイレ)? Tegelikult paistab ta esialgu olevat täiesti tavaline pott. Alles hoolikamal vaatlemisel selgub, et tegu on kõrgtehnoloogilise instrumendiga, mis on varustatud mitmete funktsioonide, lõhnastamisvõimaluste, muusika ja temperatuurimõõdikutega. Kõiki neid funktsioone saab kontrollida põneva ning alguses lausa ohtlikuna tunduva puldiga, mis on tavaliselt kinnitatud poti küljele või tualeti seinale. Mõistagi, mida vingem pott, seda rohkem võimalusi.

Esimesed selliste tualettide külastamised (restoranides, hotellides, kellegi kodus) on olnud väga meeldejäävad, sest kuulus pult on reeglina jaapani keeles ning seega on iga nupule vajutamisega garanteeritud põnev emotsioonide segu. Emotsioonid algavad uudishimuga, siis järgneb tõsine osa, kus tuleb julgus kokku võtta ja suvalist nuppu vajutada, siis on ehmatus (“isver, niimoodi ongi sihitud?”), siis uskumatult naljakas (sest olukord on absurdne ja kõdi on ka), ja siis tuleb turvaline mõnutunne (“soe vesi on ikkagi päris hea mõte…”).

Esiteks on poti äär, millel istutakse, soojendusega. Kui elektrilist soojendust ei ole, siis pannakse sinna lihtsalt mõnus karvane äär (mul kodus näiteks roosa). Uskumatult mõnus ja ausalt öeldes lausa vajalik Jaapani talvekuudel, kus pea et paberist ehitatud majad on pidevalt undavale soojuspumbale vaatamata lõdisevalt külmad. Ma ei kujuta ette, palju sellise soojuspoliitikaga elektrit kulutatakse ja lihtsalt tühja köetakse.

Teiseks etapiks on pesemise funktsiooni täitvad sooja vee joad, mille trajektoori, tugevust, kestvust ning temperatuuri saab puldi abil juhtida (natuke nagu Angry Birds mäng…:P). Peale pesemisriruaali (mis on tegelikult ikka päris naljakas) saab soovitud piirkonna kuuma õhuga nö “föönitada” ning kogu tualeti olukorrale vastavalt lõhnastada. Vee peale tõmbamine on tavaline (rohkem või vähem vett) kuid mitmel juhul on tualeti veepaak nii ehitatud, et peale vee peale tõmbamist paaki niriseva veega saab kiirelt veel ka käsi pesta.

Lisafunktsiooniga saab tualetis toimetamise ajal nautida massaazhi (pole ise sellist superpotti veel kohanud, aga ei imesta!), kuulata muusikat või kasutada taibukaid audiovõimalusi oma tegevuse häälekuse varjamiseks. Meil koolis näiteks saab vajutada audio-nuppu, mis toob kuuldavale vee solisemise hääle, mis kõik muud solisemised ja sorisemised üle soristab. Jällegi, alguses oli selline heliline täiend minu jaoks naljakas ja tarbetu, aga nüüd on ilma selleta isegi kuidagi ebamugav tunne nagu poleks mu privaatsus piisavalt kaitstud. (Wikipedia selgitab, et selline masinavärk on tehnoloogiline vastus jaapanlannade piinlikustundele, mida nad tualetis käies läbi elasid, kui vältimatu soristamine läbi kabiini seinte kõlas. Et seda varjata, vajutasid jaapanlannad korduvalt vee peale tõmbamise nuppu – nii aga tahtmatult liigset vett kulutades. Kuna kampaaniad sellise käitumise muutmiseks ei töötanud, mõeldi välja solisevad kastid – alumisel pildil).

Triviat:

– 2002. aastal oli superpottide suhtarv Jaapani majapidamistes kõrgem kui personaalarvutite oma;

– Toto tualett on oma funktsioonide rohkusega Guinessi rekordite raamatus;

– Tulemas on ka rääkivad tualetid ning juba katsetatakse selliseid, mis automaatselt näiteks uriiniproovi võtavad ning arstile kontrollimiseks saadavad.

No, ja siis, et ikka kõik tasakaalus oleks, on paljudes kohtades endiselt ka “kükitavad” wc-d.

How To Open A Wine Bottle With A Shoe

Posted in France, Japan by talikas on December 11, 2011

One of the most useful youtube tutorials I have found. After the how-to-cut-a-mullet one. If only I had known this when living in Paris…

Tokyo, Feed Me!

Posted in Japan by talikas on December 7, 2011

Huh, midterm eksamid-esseed-uurimistööd-ettekanded tehtud, on jälle rohkem aega blogi kirjutada. Kirjutada on nii palju ja pilte panna on ka nii palju, aga kool ei anna asu ja jaapani keele grammatika on juba päris keeruliseks läinud, mis tähendab, et igakordseteks testideks tuleb aina kauem ja kauem tuupida. Eile tähistasin ka oma Tokyos viibimise kolmandat kuud ja istusin varajaste hommikutundideni “üksikute südamete klubis” (üks kodukandi baar, kus käivad ainult kohalikud üksildased inimesed) ja kuulasin naljakat Jaapani diskot.

See postitus on aga kolmest kallite mälestustega seotud toidukorrast Tokyos.

1. Chirashizushi ehk eesti keeli kauss riisiga, mis on kaetud toore kalaga. Väga maitsev, lihtne, kiiresti valmistatav ja üllataval kombel ka taskukohane. Näiteks Ueno turult või Waseda kiirtoidukohast saab sellise kausikese soetada 5-6 euro eest ning kalavalik on kirev ning ahvatlev. Minu lemmikuks on saanud see vasakpoolne versioon, kus maitsemeeli kõditab toores tuunikala hakkliha (oi kui pehme! meenutas Beirutis mekitud toorest hakkliharooga). Pilt Ueno avastamise rattaretkelt.

2. Kuidagi olen siin sattunud oma instituudi toredate ja poppide magistriprogrammi üliõpilaste seltskonda (kellest enamusest ma küll vanem olen, aga proovin strateegiliselt vanusest rääkimist vältida), kes on väga  kireva ning aktiivse sotsiaalse kavaga. Küll korraldatakse kolmapäeviti galeriide külastamisi, nädalavahetustel väljasõite ning erinevate rahvuste jaoks olulisi kultuurisündmusi. Näiteks pidasime mõni aeg tagasi ameeriklaste tänupühasid täpselt nii nagu ühe lõunaosariikide poisi kodus seda tehti. Ma küll siiani natuke kahtlen, kas nad tõesti seda kõike tänupühadeks söövad (sest kus see kuulus kalkun siis on?!), aga taldrikule kuhjati vahvlid ning friteeritud kana ja kallati see kooslus mõnuga vahtrasiirupiga üle. Huvitav :)

3. Oo, ja siis muidugi minu silmarõõm kartulisalat! Üliõpilaste korraldatud rahvusvahelisel õhtusöögil esindas Eestit kauss kartulisalatit ning pudel viina (aitäh, Urmas!). Salat tuli lõpuks nii hea välja, et midagi muud süüa ei tahtnudki. Sakslased olid kuskilt leidnud ka natuke tumedama leiva ning õnn oli seega täielik. Nii hea. Kartulid on ikka nii head! :) (Rakvere viinerid olid ainult puudu, ja morss).

When Blurry Beats Clear: Loving Sunny Tokyo Days: Johanna International Number One

Posted in Japan by talikas on December 4, 2011

Tänasel mõnusal soojal ja värvilisel pühapäeval käisime Parco kaubamaja katusel kirbuturul ning Kichijoji pargis (jälle, ikka veel) värvilisi lehti imetlemas. Johannal õnnestus oma blondide kiharatega kaks muusikut natuke hulluks ajada, kellest üks talle peale Jaapani traditsioonilise Okinawalt pärineva sanshin-i õpetamist kordi ja kordi üritas musi teha ja muudkui kilkas, et Johanna on maailma ilusaim naine. Väga meeltliigutav ning naljakas vaatepilt :) Üldse mitte jaapanipärane käitumine :)

Piltide selgituseks, et mõnikord on udune palju parem kui selge.