Wicked Winterfrost

“Howl’s Cafe & Shop: Life Style with Dog”

Posted in Japan by talikas on November 26, 2011

“Howl’s Cafe & Shop: Life Style with Dog” – täpselt selline on minu kodu lähedal asuva koerakohviku nimi. Et mis asi see “koerakohvik” on? Seal käinud olles olen ma imestunud, et ma Eestis selliseid asju kohanud ei ole, kuid esimesel hetkel sisseastudes oli küll naljakas.

Idee on siis selles, et Jaapanis on palju inimesi, kellele lemmikloomad meeldivad, kuid kellel nende jaoks aega või ruumi pole (raha pole küsimus;)). Sellest ongi vaid üks loogiline samm edasi: koerakohvik. Tahad koerakestega mängida või nendega niisama hängida, tuled sinna kohvikusse, istud maha, jood tassi kohvi, vaatad kohvikus chillivaid koeri, lappad koerapilte ja saad osta koeravidinaid. Kui Sul endal on juhtumisi koer, võtad ta kohvikusse kaasa (sest enamus kohvikuid Tokyos ei luba koeri sisse) ja ajad teiste koerasõpradega juttu. Ning nagu aimata võite, on koera-, kassi-, küülikukohvikud igasuguste hobide ja kirgede kategoorias vaid need kõige süütumad…

Järgmine peatus minu jaoks (peale küülikukohvikut) on “maid cafe‘” (eesti keeles ehk “teenijanna kohvik”), kus rikkad Jaapani onud (ja miks mitte ka tädid, kuigi naised on seal haruldased) maksavad kauni summa (u 40 eurot), et kohvikus istudes end kostümeeritud “teenijannal” teenindada lasta. Idee on siis selles, et kohvikukülastajat koheldakse konkreetselt kuningana  (“Yes, Master; No, Master”) ja teenindajad matkivad püüdlikult ammuste isiklike teenijannade ametit. Lisatasu eest saab tellida käemassaazhi või kõrvade puhastamist (sic!). Samuti on see ühiskonnas vajalik keskkond neile arglikele jaapanlastele, kes muidu naisterahvastega rääkida ei julge. Ma natuke kogun veel raha ja siis lähen.

Advertisements

Tokiko-san’s Birthday – Sweet 93!

Posted in Japan by talikas on November 24, 2011

Pühapäev oli nii ilus päev, sest siis kutsus minu jaapani sõbranna Sara mind enda vanaema Tokiko sünnipäevale. Vanaema Tokiko sai nimelt 93-aastaseks ja selleks tähtsaks sündmuseks olid kõik sugulased kokku kutsutud. Nagu Eestiski, istuti pika laua taha, söödi head-paremat, lauldi sünnipäevalaulu, puhuti küünlaid, tehti perepilti ja jagati kingitusi. Söögiks oli traditsiooniline laual pliidikesel podisev soba-soba (potis keedad kiirelt imeõhukest liha, nuudlikesi, juurvilju ja tofut), unagi riisiga (väga maitsev angerjas!) ja sushi, igat sorti pelmeeni-sarnased ampsud, marineeritud suutäied ning väikesed salatid. Joogiks õlu ja vein ja lastele jäätee. Taustaks müdistasid teleris sumomaadlejad ning otsekui tellitult sai ühe osava võidu ka Baruto-san.

Väga mõnus oli istuda selles perekonna virrvarris ja üritada aru saada, kes kellega sugulane on ning oma olematus jaapani keeles ennast tutvustada. Kõik olid minu vastu hästi sõbralikud, ja kordasid muudkui: “Oi kui armas. Ja, oi, kui pikk!” :) Majaperemees käis kogu aeg vaatamas, kas mu taldrikul piisavalt toitu on (aaaa, mu kõht oli nii täis!) ja Sara sugulane, kes ülikoolis prantsuse kirjandust õppis, aga nüüd suuri kruvisid müüb, tegi minuga koos pilti, sest oleme mõlemad ometigi Waseda ülikooli kasvandikud.

Kodu ise oli suhteliselt suur ning mahutas mitut põlvkonda. Ei puudunud ka tatamiruum puhkamiseks ega teetseremoonianurgake. Sugulaste asjatamist kõrvalt vaadates tekkis mul palju küsimusi ja Sara üritas neile püüdlikult vastata. Näiteks selgus, et kui perekonnale sugulased külla tulevad, siis on köögis alati ohjes perekonda “abiellunud” naine/naised. Teised istuvad laua taga ja ajavad juttu, samal ajal kui siis nemad köögis toimetavad. Kui kõik valmis, siis kutsutakse mitte-veresugulased viimasel hetkel lauda. Aga ega keegi ei virise ega tee pikka nägu, nii on lihtsalt kombeks.

Lahkudes pisteti mulle kaasa viis suurt õuna, ja uhkelt öeldi, et need on looduslikud õunad ning nende kasvatamisel ei ole mingisuguseid keemilisi aineid kasutatud. Minu esimesed Jaapanis söödud õunad!

Priceless Sightseeing

Posted in Japan by talikas on November 23, 2011

:)

Tori No Ichi Festival 2011

Posted in Japan by talikas on November 21, 2011

Vot sellise festivali otsa sattusin kogemata Meji doril Shinjuku Hanazono Jinja juures, kui ühel õhtul rattaga koju väntasin. Tegu oli otsetõlkes “Kuke festivaliga” (Rooster day), kus kohalikud käivad palvetamas hea tervise, hea äri ja õnne nimel. Festivali tähistatakse igal aastal novembris 12 päeva tagant (ehk siis mitu korda novembris) ning festivali keskuseks on Asakusa linnaosa, kuid ka väiksemad pühapaigad kogu linnas panevad õigetel päevadel oma telgid püsti.

Kui mina seal rahvamassis omapäi kondasin, ei teadnud ma festivalist taustast muidugi midagi ja vahtisin lihtsalt suu ammuli kuidas inimesed ülikaunilt dekoreeritud bambusekepi otsas olevaid kaunistusi ostsid ning siis igale ostule traditsiooniline rituaal järgnes (video allpool). Mida suurema kaunistatud kepikese ostad, seda rohkem õnne peaks tulema. Kõlab täiesti loogiliselt :) No ja siis oli muidugi niisama festivalimöll ja festivalitoit. Tokyo ei maga kunagi!

Faux Gaudi & Tequila

Posted in Japan by talikas on November 20, 2011

Yevgeny likes Tokyo and Tokyo likes it crazy.

Estonians in Tokyo

Posted in Estonia, Japan by talikas on November 19, 2011

Ma ei väsi imestamast, et kuidas need eestlased küll igale poole jõuavad. See, et kunagi Brüsselis elades seal Tõnis Mägi laulmas käis, ei olnud kuigi üllatav, kuid kui Maarja Liis Ilus Tokyo Shinjuku kultuurimajas “Eesti muld ja Eesti süda” laulis ning saalitäis jaapanlasi talle tulistelt plaksutasid, siis mul jooksis küll korraks juhe kokku. Lisaks olin juba täiesti unustanud kui ilus on eesti keel… Hiljem, kui üks Jaapani härrasmees end Eesti-Jaapani sõprusseltsi asepresidendina tutvustas või üks 25-aastane Jaapani noormees mulle puhtas eesti keeles rääkis, kuidas talle ikka Tartus meeldis, või kui üks teine Jaapani kutt minuga eesti keelt harjutada tahtis, oli ainult natuke imelik. Vestlustest teiste eestlastega selgus, et Tokyos on käimas Baltimaade nädal ning et Jaapani memmede Eesti rahvatantsu etteaste olin just maha maganud.

(Järgmisel õhtul perekond Saluveeride juures õhtustamas käies ja tundide kaupa AINULT eesti keeles rääkides ei saanud ma korraks üldse enam aru, mis riigis ma viibin).

Meeting the Noodle Family

Posted in Japan by talikas on November 18, 2011

Hullupööra sõbralik ja muidu ka kergelt hull Eesti fanaatik, kunstiteadlane ja fotograaf Hiro kutsus meid (Johanna, Analine ja mina) eelmisel nädalal oma vanematekoju Kiryusse (Tokyost umbes 3 tundi rongiga sõita), et koos sügisvärvides loodust imetleda, mägede vahel ringi rallida, vanu bonsaiaedadega Jaapani külasid uudistada, kuulsas Kusatsu onsenis vedeleda, mahajäetud majades kolada ning kohalikke maiustusi ja toitusid proovida.

Jaapanis on sügisvärvides puud otsekui kultuse objektiks ning momidzi (もみじ – kohalik vaher ning tema punased lehed) aeg siin vaat et sama hinnatud kui kevadine kirsiõite pidu. Tokyos on tänavatele üles riputatud plastmassist punased vahtralehed, kõik reklaamid ilmuvad linnaruumi nüüd just punavahtraliste taustadega ning kõige hinnatumad siseturismisihtkohad on ikka seal, kus palju vahtraid. Kiryu linnast näiteks väljub 3 tunni pikkune tuur, mis mägede vahel turiste täistuubitud rongikese aina kirevamasse loodusesse tuututab. Nunnud jaapanlased muudkui hüüavad ooo ja aaa, ning klõpsutavad pilte teha sama tihedalt kui Tallinna vanalinna tänavatel.

See kõik on väga ilus, kahtlemata, aga meil Eestis on ju ka vahtrad! Ja mulle tundub, et isegi värvilisemad! Ja lehed on suuremad! Selle asemel aga, et oma värvilist loodust turistidele (jaapanlased !!!) magnetina serveerida, on minul vähemalt sügiseti esimene mõte seotud tüütu lehekoristusega. Ehk siis – Eesti suured värvilised vahtralehed ei jää väikestele Jaapani omadele kuidagi alla, kuid miks meie Eestis vahtrate auks rahvapidu ei korralda?

Minu jaoks väljasõidu suurim elamus oli ikkagi päris Jaapani kodus elamine ning koduste toitude mekkimine. Iga õhtu ja hommik valmistas Hiro heasüdamlik ema (üleval pildil) meile mitme-setme-käigulise söögi, Hiro ise tutvustas Jaapani kombeid ja elu ning kui Hiro isa kella 22 ajal nuudlitehasest töölt koju naases, saime triviateadmisi ka nuudlivalmistamise köögipoolelt.

Jaapani kodud on avarad, seal on palju valgust, traditsioonilised toonid on tatamikarva beezh ning pruunikas puit. Lükanduste kohal võib märgata kauneid puidust nikerdatud detaile, ning toad ise on jahedad, sest kõik seinad ja uksed on suviste niiskuse- ja kuumalainete tõttu eriti õhukesed. Peaegu nagu minu Tokyo tuba :P

Flying Japanese Before the Swedish Pornstar

Posted in Japan by talikas on November 15, 2011

When keeping a serious face was impossible,

When we called to Ukraine, and

When one of us though he’s a Superman :)

Non-Traditional Email

Posted in Estonia, Japan by talikas on November 13, 2011

Sõbrad on toredad :)

Text on the paper: Maria, please send me your postal address.

Friends are wonderful!

Satoko Special: Like An Adorable Panda Caught in a Typhoon

Posted in Japan by talikas on November 9, 2011

This blog post is dedicated to the craziest and to one of the most friendly Japanese girls I’ve met in Tokyo :)