Wicked Winterfrost

Midnight to Midnight Birthday with Karaoke, Onsen, Sushi and Tokyo by Bike

Posted in Japan by talikas on October 5, 2011

Mõnepäevase hilinemisega kiire ülevaade minu sünnipäevast, mis oli ühest küljest imeline, lõbus ja mõnus, aga teisest küljest saatis seda päeva õrn, kuid selgesti tajutav olen-oma-sõpradest-ja-kallitest-nii-kaugel melanhoolia. Aga ärgem melanhooliast rääkigem, vaid hoopis sellest, kus ma olin siis, kui kell lõi südaööd ning kätte jõudis 2. oktoober, mil algas Siim Kallase (ja juhuslikult ka minu) tagasihoidlik sünnipäev Tokyos.

Siis ma olin just tulnud oma kauni Kanada sõbranna Taliaga Hiina restoranist (esimene pilt), kus ma sõin nii palju gyoza-sid (Hiina päritolu imemaitsvad praetud pelmeenikesed, mis eelmise PÖFFi vitamiinilaksu filmis Toilet/Toiretto suurt osa mängisid) ja dim sum tüüpi aurutatud pelmeene, et kõht oli korraks väga täis, aga ma teadsin, et viie minuti pärast suudaksin ma veel neid umbes viis tükki ära süüa. Talia oli mulle just õpetanud paar jaapanikeelset laulukest, aga kõik sõnad olid mul juba meelest läinud.

Ja natuke enne südaööd saime Takadanobabas (jess, ma oskan seda juba kiiresti öelda!) kokku meie Tokyo sõpradega, et minna karaokesse. Mina pole kunagi oma elus karaokes käinud, osalt võibolla sellepärast, et lapsest peale on mulle alati räägitud, et ma ei peaks teiste inimeste ees laulma (sest minu vend laulab minust niiiii palju paremini! :) ) ning seetõttu ma konkreetselt kardan laulda teiste kuuldes, ja teisalt seetõttu, et ma olen alati kuidagi võõristanud ideed sellest, kuidas 15 inimest kitsas ruumis koos ekraani vahivad, aina kõvemini ja halvemini laulma hakkavad ja siis tundide kaupa õnnest rõkkavad. AGA – siis ma tuletasin endale meelde seda, et keegi ütles, et selleks, et olla õnnelik, peaksime tegema iga päev midagi, mida me kardame – ja siis ma kutsusin kõik karaokesse, et oleks rohkem piinlik, ja lõpuks, nagu selgus – rohkem lõbus.

No ja muidugi on karaoke ka osa Jaapanis elamise 100-asja-mis-ma-pean-tegema-nimekirjast ja üldse popkultuurist, sest jaapanlased (nagu ka mitmed nende naabrid) on karaoke järele lihtsalt hullud. Meie karaoke-loss oli umbes 10-korruseline, igal korrusel 5 tuba ning ilma ette reserveerimata oleksime jäänud pika ninaga. Kogu diil oli lihtne: maksa 3000 jeeni (30 eurot) ning laula kella viieni hommikul ja joo nii palju õlut ja kokteile kui sisse mahub. Esimene mõte oli meil kõigil muidugi: “Mis? Viis tundi laulda järjest? Jah, kindlasti…”, kuid kui kell sai imeväel ja imeruttu viis hommikul, ei tahtnud keegi koju minna. Sest kogu see karaoke asi on lihtsalt nii hull, veider, pingetest vabastav, tantsima (ja räppima) kiskuv, sõprust kinnistav ja tore.

Õhtu toredaimad hetked: siis kui selgus, et Jack laulab paremini kui Robbie Williams ja Alex räpib nagu punapäine Eminem; siis kui kogu tuba laulis ja tantsis; ja siis kui me Moritzaga ühte jaapanlaste seltskonda kontvõõraks läksime ning tamburiini ja Wonderwall-iga esinesime. Õhtu piinlikuimad hetked: siis kui alguses keegi laulda ei julgenud (jaapani sõber Kanzo kommenteeris: “Kas teil on kõik korras ikka? Kui jaapanlased karaokesse lähevad, on juba enne tuppa sisseastumist tihe rebimine, kes esimesena mikrofoni saab…”); siis kui ainuke laul, mida ma harjutanud olin, tuli ekraanile täiesti valede sõnade ja veidra viisiga (ouch?!). Aga… what happens in karaoke, stays in karaoke…

Peale karaoket magasin mõned tunnid ja siis kihutasin paari vapraga ühte super-hüper-spa-paradiis onsen-isse (jaapani avalik saun – kuumad kivid, kuumad toad, kuumaveeallikad), millest ma teen tulevikus kindlasti oma postituse, aga mille kohta võin hetkel öelda ainult: aaaaaagggghhhhhh kui mõnus. Siis tõttasin vanematega skaipima ja pärast kärutasin kuhugi äärelinna, et endale soetada kasutatud jalgratas (korvikesega, kellakesega ja kuue käiguga), millega siis umbes tund aega öises Tokyos ekslesin, et lõpuks jõuda hunt-näljasena Shinjuku tulede saginasse. Seal tervitas mind Fabrizio, kes viis mu seni Tokyos kogetud parimasse sushirestorani, kus me tellisime nii palju sushit ja sashimit ja misot, et ettekandja küsis meie tellimuse 5 korda üle suutmata uskuda, et kaks inimest nii palju süüa suudavad. Õhtu lõppes itaalia jäätisega ja vaikse Waseda suunas väntamisega, mil ma mõtlesin, et miks see sünnipäev juba läbi sai ning pidin tee peal taaskord mitu korda imestama, milline imelik-imeline koht see Tokyo on.

Advertisements

4 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. Mait Joorits said, on October 5, 2011 at 2:40 pm

    Ma laigin…

    • gustav said, on October 5, 2011 at 5:55 pm

      laigin laiki!

  2. talikas said, on October 6, 2011 at 12:43 am

    oi, gustavile meeldiks väga karaoke :)

  3. Limonchita said, on October 16, 2011 at 8:45 am

    Ma sain Berliinis ka oma esimesed karaoke ristsed….arvasin, et sellise jamaga ka end kunagi ei seo aga ma tean, millest räägid (karaoke boothis ei olnud küll kokteilid hinna sees aga jaapanlastele vist palju ei anna sisse kallata ka).


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: