Wicked Winterfrost

Yes, It Happened: I Wore a Kimono

Posted in Japan by talikas on October 31, 2011

Tänu sellele, et üks hästi nunnu Eesti tüdruk Johanna, kes siin samuti vahetusüliõpilasena möllab, omab laialdasi tutvusi piirkonna vanaemadega, sattusin ma eelmisel nädalal kimono meistriklassi.

See tähendab siis seda, et kohale oli kutsutud spets kimono sensei (õpetaja) – sest ega kimono selga sättimine pole lihtne töö! – ning mõned kimonohuvilised, kelleks olid paar naeratavat jaapani vanaema ja meie. Kõik muidugi jälle jaapani keeles, vanaemad ülielevil kapist uusi paelu ja riidetükke ja värke välja toomas ja peegli ees kõike detailsuseni lahti seletamas. Ja ohh neid erinevaid ribakesi, paelakesi, mustrikesi, sõlmekesi, nurgakesi! Kimonod nagu ka kalligraafia ja teetseremooniad ja muud pühad tegevused on siin väga keerulised ja õigete voltimiste ja liigutuste selgeksõppimiseks peab eraldi kursused läbi tegema.

Ka meie saime endale kimonod üll – ja mõned neist olid täiesti tutikad – ning siis kamandas põhi-vanaema (kellest ma varsti eraldi juttu teen) meid kõiki õue. Sest, mis sellest kimonost kasu on, kui keegi teine seda ei näe! Meie hiigeljalgadele prooviti suruda traditsionaalsed jaapani jalanõud ja siis läksime oma minisammudega (sest kimono on kitsas, mõelge geishade peale!) tänavatele jalutama. Kõik kohalikud muidugi olid shokis (Jaapani mõistes tähendab see, et nad jälgisid meid vaikides), kui me oma värisevate sammudega väikestel tänavatel ringi kolistasime ning üksteise kohmakuse üle naeru lagistasime.

Yokohama: Art & Gyoza

Posted in Japan by talikas on October 27, 2011

Ühel õhtul põrutasime Urmase ja Fabrizioga Yokohamasse –  Tokyost lõunas asuvasse linna, mis on peale Tokyot Jaapanis suuruselt teine asula ning  kuulus oma hunnitute vaadete, laiade bulevardide, arvukate kunstinäituste ning hiinalinna poolest. Nimelt väidetakse, et just Yokohamas on maailma suurim hiinalinn. Seega oli meie ajakava lihtne: Satoru Eguchi, Kazue Taguchi, Midori Harima “Everyday life / Hidden reasons” näituse avamine ja siis hiinalinna parima ning odavaima buffee külastamine. Mõlemad üritused õnnestusid täielikult :)

Ja kunstinäitusest olin ka suht sillas, sest kohese seosena kargas mulle pähe nääride tähistamine ning vanakooli hõbedased kuuse ehtimiseks mõeldud karrad. Üritasin seda seost ka autorile (Kazue Taguchi) selgitada, ja ta naeratas viisakalt, ja ütles, et see on tõepoolest üks viis, kuidas asju näha.

Drinking Collagen

Posted in Japan by talikas on October 26, 2011

Tokyos on hästi palju pisikesi konbini poekesi, mis meie mõistes on nagu R-kioskid. Peamiselt on need Lawsonid või Familymardid, aga on ka väikesmaid. Nad on alati lahti ning sealt saab kõike vajalikku alates sukkpükstest kuni riisipallideni. Hinnad tsipa kallimad kui supermarketis, aga ligipääsetavus ja mugavus maksab. Ühe põnevaima asjana on nendes poodides alati üks imepudelite riiul, kust võib leida võlujooke. Väga populaarsed on väikesed energiajoogid, vitamiinikonsentraadid, pohmeluse-vastu-aitavad-imerohud ning hiljuti leidsin ka ekstra naistele mõeldud tinktuurid. Keeleoskamatu nagu ma olen, ei saa ma siiani täpselt aru, mille jaoks need on ning ka minu jaapani sõbranna jäi seletamisega kimpu, aga igatahes toodavad kosmeetikafirmad nagu Shisheido siin kollageenijooke (variatsioonis erinevate maitsete ja marjadega), mis pidavat naised ilusamaks tegema. Ju siis ka siledamaks ja pehmemaks! Ja tervemaks ja võibolla isegi rõõmsamaks :) (Ühe pudeli jõin ära, kohest effekti ei täheldanud.)

Hiking in Nikko, Sleeping at Shrine Gates & Meeting a Scary Monk

Posted in Japan by talikas on October 24, 2011

Tokyo linnadzhungel on tore, aga veelgi toredam on magamiskott kaasa pakkida ja rongiga Tokyost välja sõita — sinna kus on mäed ja metsad ja järved ning kus sügise saabumisest annavad märku punaste-kollaste-oranzhide lehtedega puud. Meie sihtkohaks sai jaapanlaste üks armastatuimaid pühapaiku Nikko ning eesmärgiks lisaks ohtratele templitele ka Nantai mäe otsa ronida.

Kuna Tokyost lahkumine oli hiline ning odavaim võimalik rong aeglane, siis jõudsime Nikkosse alles hämaruses ning pidime leidma sobiva öömaja. Urmas soovis järjekindlalt hakata mäkke ronima juba öösel, nii et saaks magada ühes mitmest tee peal olevatest mägimajakestest (emergency hut – Jaapanis matkaradadel olevad väikesed majakesed, mis pole midagi muud kui neli seina ja katus, tihti muldpõrandaga). Et aga matkarada pühale mäele algas Futarasan templist ning tempel oli selleks ajaks juba suletud, pidime matkaraja leidmiseks hiilima läbi templi hoovi ning suures pimeduses vaid ühe taskulambi valguses kättpidi õiget teed otsima. See aga ei läinud väga ladusalt, sest tee sai õige varsti otsa ning leidsime endid peatselt nõutuna seismas kõrges märjas rohus ümbritsetuna suurtest puudest ja, mis seal salata, salapärastest häältest. Teate ju küll neid öise metsa hääli, väike kääks, krõps ja krabin ja juba on tunne, et kohe kohtume karudega või samuraidega või inimsööjatega. Urmas muidugi ei kartnud üldse.

Peale tuliseid läbirääkimisi otsustasime naasta templi väravasse, et veeta öö seal ning hommikul varakult ronima asuda. Magamiskotiga kivipõrandal magamine pole küll just parim viis veeta niigi juba rõske öö, kuid õnneks polnud me ainukesed hullukesed ning samal ajal pakkisid oma matkatavaari lahti ka viis noort jaapanlast. Argliku tutvumise tulemusena saime endale hõbedase alusmati ning kaks isesoojenevat kotikest, mida öösel külmudes saab nö “tööle panna”. Vahepeal käis taskulambiga  oma valdusi üle vaatamas ka üks hirmuäratav munk (või preester? või öövalvur?), kelle karmid jaapanikeelsed käsklused ning tõsine olek mul terveks ööseks kummitama jäid.

Öö oli rahutu ja kella viiene äratus mitte just kõige mõnusam, aga suhteliselt järsk mäkke ronimine ja aina kaunimaks minevad vaated peletasid une ruttu. Kui alustasime, oli igal pool udune ja pilves ja natuke hämar, aga kui peale 3-4 tundi puhkimist (ma teoreetiliselt poleks vist pidanud nii palju puhkima, sest Urmas kandis mu kotti!) lõpuks tippi jõudsime, oli ilm pilvitu, vaated hunnitud ning kaugusest paistis isegi tillukene Fujisan. Tõesti väga ilusad vaated ning kogu seda higistamist väärt.

Tipus oli matkajaid päris palju ja osadel kaasas isegi gaasipriimused, millega kuuma kohvi podistati. Jaapani matkajad on väga viisakad ja natuke naljakad ka, sest nad võtavad kõike väga tõsiselt. Mina matkasin tossudes ja suvalistes retuusides, neil kõigil aga viimase peal matkavarustus koos kõikvõimalike lisanditega – joogipudelihoidjad, karabiinid, kellukesed (!), matkakepid, spets riided… Ma isegi ei tea, kuidas neid asju nimetada kõiki. Meil oli Urmasega kahepeale ainult üks katkine vihmavari kaasas.

Ning seal mäe otsas kõõludes sain ka aru, et ega see minu viimaseks matkaks Jaapanis ei jää :)

Ja siis tulime tiburadapidi mäest alla ja suplesime Chuzenji järves (ohh, vaesed jaapanlased, kes pidi meie pärast piinlikust tundma, sest tegelikult on ju ammugi sügis ja vesi on külm…) ja tuuritasime imekaunites Nikko pühapaikades. Väga tore väljasõit oli :)

Dancing on Tokyo Rainbows

Posted in Japan by talikas on October 23, 2011

Geipiirkond Tokyos laiutab Shinjuku sanchome rongijaama lähedal ning koosneb peamiselt pisikestest baaridest ning mõnest ööklubist. Geipiirkonna ankruks on ööklubi Arty-Farty ning selle sõsar-lokaal Annex, kuhu nüüd juba mitmeid kordi sattunud oleme. Klubi ise on pisike, aga mõnus ja turvaline, nii et kui piduline baarileti tagant püsti tõuseb, et toaletti minna, siis jätab ta oma nutitelefoni baariletile justkui kohahoidjaks. Siin on selline käitumine nii tavaline, et keegi isegi ei imesta. Ja võõrast telefoni tasku pista ei tule kellelgi lihtsalt pähegi.

Nii nagu ikka, on geiklubid parimad tantsupõrandad ning asendmatud vaatemängulised ajaveetmiskohad, kus kirev seltskond ning sõbralikust liberaalsusest pakatav õhkkond ununematuid hetki pakuvad. Eelmine kord näiteks kohtus Urmas ühte umbes 2-meetri pikkust poissi, kes hakkas evevusest üles alla hüppama, kui kuulis, et Hiinas saab raha eest pandasid kallistada. Ja sellest, kuidas USA sõjaväebaasi tursked kutid tantsivad, ma parem ei räägigi.

Urmas in Tokyo

Posted in Japan by talikas on October 20, 2011

Urmas tuli kümneks päevaks Jaapanisse.

Esimesel pildil koos Waseda teetöölisega kell 12 öösel (enne karaoket).

Teisel pildil koos ühe nunnu jäätisemüüjaga (enne matkamist).

Kolmandal ühes Tokyo geibaaris (enne tantsimist).

When I Finally Met My Fellow Students at GSAPS

Posted in Japan by talikas on October 19, 2011

Eelmisel nädalal toimus muuhulgas minu instituudi uute üliõpilaste tervituspidu, mis peale viisakat krõpsusöömist GSAPS-i (Graduate School of Asia-Pacific Studies) maja kaheksandal korrusel kolis kolinal Takadanobabasse izakaya-sse (jaapani stiilis pubi) nomihoudai formaati (esimene pilt). Nomihoudai on tabehoudai noorem ulakas vend, mis tähendab eesti keeli seda, et maksad umbes 300 krooni ning võid juua nii palju alkoholi kui kahe tunni jooksul jaksad. Tabehoudai on siis nö buffee, kus kindla rahasumma eest piiramatult pugida saad.

Mõlemad formaadid on suhteliselt ohtlikud, sest piiratud aja jooksul peab üks korralik üliõpilane väga tempokalt sööma-jooma ning jaapanlastel on tempokuse tõstmiseks välja mõeldud väga palju joomismänge (mõned päris naljakad). Jaapani üliõpilased alustavad oma nomihoudai-ga tavaliselt kell 7 ja siis on kella üheksaks/kümneks nii purjakil, et katavad Takadanobaba rongijaamaesise inimvaibana ja peale väikest und või lällamist (kellele kuidas) lähevad viisakalt viimase rongiga koju. Viimane rong, muide, lõhnab alati nagu magamistuba peale paari korraliku peo järgset lühikest tundi und.

Kokkuvõtvalt oli tore tutvumisõhtu, päris põnevad inimesed õpivad selles koolis. Eriti suurteks sõpradeks sain seekord millegipärast mongoollastega :) Karaoke hiljem (ma tean, jälle!) oli vist natuke piinlik, sest üritasime Urmasega kõigest hingest Jaak Joalat laulda, aga kahjuks ei ole youtube-s ühtegi Joala karaoke versiooni. Ainukesena alternatiivina leidsime Koit Toome Merelapsed, aga seal läks viis väga sassi. Urmasest ja tema Tokyo väisamisest aga juba järgmises postituses.

Tokyo Tempo: Sample 24 Hours

Posted in Japan by talikas on October 18, 2011

Tokyo tempo on silmiseletamatu ja kõrvupimestav ja sõnullukustav. Kuuel päeval nädalas kool, mis võtab nii suure tüki ajast, et ise ka imestan, ja sinna otsa sotsiaalne sfäär, mis aina tihedamaks kisub. Kuna koolipäevad on nii mahukad, siis enamik üritusi kukub koolipäevade öösse (millest on tingitud alatine magamatus) või nädalavahtusele ning eriti just viimase puhul võivad tulemuseks  olla 24-tunnised maratonid, mille jooksul jõuab kõike. Näitena siinkohal minu eelmise nädala laupäev.

Algas kell 9 hommikul jaapani keele tunniga, peale seda (kronoloogilises järjekorras), salsaklubi piknik Yoyogi pargis, Jaapani ühe lõunasaare festival koos etteastete ja põneva söögiga, rattaga kimamine tagasi Takadanobabasse, siis Johanna ja Katriniga linna teises otsas ilutulestikufestival (50 minutit särinat!), peale seda korterinaabri ja tema sõpradega Uenos umeshu (jumalik ploomiliköör) buffee, sinna otsa karaoke, ja siis viimase rongiga Shibuyasse, kus lemmikklubis The Room äge tantsulka ja super live acid jazz kontsert, mis päädis improviseeritud räpi ja breiktantsuga. Edasi raalisime Uus-Meremaa/Jaapani juhututtavate ärgitusel klubisse 11, kus möllasid mehised transvestiidid. Lõpuks kell 8 hommikul rongiga koju. Just another day in Tokyo.

(ja ikka on tunne, et on nii palju asju, mida teha, aga aega jääb väheks)

Harajuku Okonomiyaki: Trying to Avoid Eating Rice

Posted in Japan by talikas on October 12, 2011

Ma ei saa toidust üle ega ümber, ja varsti ei saa ma enam endale Eestist kaasa toodud riideid selga, sest see 3 korda päevas riisi söömine ja kesköö paiku uutest toidukohtadest vaimustumine ei lõppe muudmoodi kui ülekilodega. Mis teha — toit on siin lihtsalt nii hea, ja mis kõige huvitavam, riis on lihtsalt nii maitsev, et sellest ei saa küllalt. Aga kui googeldada “can too much rice be bad for you” on vastus väga selge jah, nii et tuleb leida alternatiive.

Üks eriti mõnus võimalus mitte riisi süüa on minna okonomiyaki restorani, kus vabal valikul koostisaineid valides ning sinna muna sisse lüües saab endale imeliselt maitsva pannkoogi kokku keerata. Okonomiyaki tähendab jaapani keeles “küpseta, mida tahad” ning kakuke küpseb su oma nina all täpselt nii pruuniks kui parasjagu ihkad. Võid ise valida, kas näiteks looma- või sealihaga, kalmaariga, teiste mereandidega, juurviljadega… Peale veel kastmeid ja maitseaineid…. Ahhhh… Jumalik!

Pildid ühes eriti popis ja noortepärases Harajuku söögikohas Sakuratei.

When Mom’s Sweater Turned Into A Fashion Item

Posted in Japan by talikas on October 10, 2011

Fotod: Mori-san