Wicked Winterfrost

Safe Bets in Japanese Cuisine: Ramen & Donburi

Posted in Japan by talikas on September 25, 2011

Jaapani toidust võib rääkima jäädagi, kuid et mitte hakata üle oma varju hüppama või teha nägu, nagu ma juba kõike teaks (sest ma tean Jaapani toidust umbes sama palju kui merebioloogiast), näitan teile lihtsalt kahte head ja odavat rooga, mida ma ise kõige tihedamini siin manustan. Esimene neist on Hiinalt laenatud ramen (u 650 jeeni ehk 6.5 eurot), mis on meie mõistes justkui nuudlisupp. Ainult et leem ise on nii tihe ja kreemjas, et on tavalisest puljongist palju rammusam ning lisaks nuudlitele lisatakse kaussi veel lihalõike, rohelist sibulat, nori lehti (vetikaid!), jne. Tegelikult on rameneid igasuguseid, aga see koht, mida mu kodu lähedal kõige paremaks peetakse, teeb just sellist pruunikat ja tihket leent. Ja kuigi kauss ei paista väga suur, ei ole ma veel kordagi suutnud kogu portsu ära lürpida.

Jah, just nimelt see “lürpimine” on ka oluline osa rameni söömisest. Mõnikord naljatatakse, et lürpimise hääle järgi rameni kohad üles leiabki… Rameni söömine näeb välja nii, et kõik näljased istuvad pika laua taga ja vihuvad nuudleid süüa, ise sõnagi lausumata ja kogu aeg mõmisevalt suppi luristades, sest seda luristamist peetakse siin vaat et viisakusekski. Rameni kokad on kõik peapaeltega ja segavad hiigelkulpidega oma hiigelpadades supikest ja hõikavad kogu aeg midagi jaapani keeles. Selles meie ramenikohas tuleb sisenedes masinasse raha libistada ning siis saadud piletike kokkadele anda, kes siis u 2.5 minutiga su nina alla aurava kausikese lükkavad. Väga toitev värk ja kogu aeg on mul tunne, et tuleb süüa isegi veel kiiremini kui Staabi- ja Sidepataljoni sööklas.

Teine toit, mida ma pea et ülepäeviti söön, on juba eelpool mainitud donburi (400-500 jeeni ehk 4-5 eurot), mis on lihtsalt nii hea, et mul ei saa sellest küllalt. Jällegi on siin variatsioone mitmeid, kuid reeglina on tegu riisikausikesega, mille peale on kuhjatud õhukesed liharibad, mis on pannil praetud sibula või sarnasega. Ma ei tea, millega nad seda maitsestavad või kuidas valmistavad, aga see liha on nii mahlane ja magus ja mõnus, et kuigi ports on suur, ei jää mul selle kausikese põhja küll kunagi ühtegi riisitera. Kirsina tordil on jaapanlase jaoks üks toores muna, mis siis enne pulkade sisse löömist selle lihamäe otsa lahti lüüakse.  (Jaapanlastele üldse meeldib seda toorest muna igale poole lisada – peaks neile koogelmoogelit tutvustama?) Igatahes maitseb see muna seal liha peal paremini, kui kõlab.

Advertisements

One Response

Subscribe to comments with RSS.

  1. isa said, on September 26, 2011 at 8:23 am

    su ilus eesti keel on tagasi …. nii kui vahuse jõe lained.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: