Wicked Winterfrost

Tokyo Hidden Jazz Scene: The Corner Pocket

Posted in Japan by talikas on September 30, 2011

Tokyo on lihtsalt uskumatu koht. Siin on kõike, absoluutselt kõike, lihtsalt mõtle välja, mida parasjagu tahad ja tee seda, või siis vastupidi, võta suvaline suund, ja mine ning avasta. Ühel õhtul näiteks ajasime Tokyo kõige kitsamatel Kagurazaka tänavatel kohalike jaapanlaste jälgi ja jõudsime ummiktänavasse, mille lõpust oleksime pea et õlgu kehitades tagasi keeranud… Kuid kogemata märkasime sõna “jazz” ja avasime ühe süütu ukse, mille taga avanes… justkui kellegi elutuba. Tuli välja, et vaatamata sellele, et kogu tuba/baar ei mahuta püsti-kilukarbis-meetodil rohkem kui 20 inimest, on tegu juba alates 1982. aastast tegutseva jazzipesaga “Corner Pocket”, mida peab kohalik tohutult sõbralik trompetimängija Matsura-san. Koha sisustus on täpselt selline, nagu oleksime istunud ajamasinasse ning seal ei ole kaheksakümnendate algusest küll mitte midagi muutunud. Möödusid tunnid, ligi 4000-vinüülisest kogust lendasid mängijasse uued lood ning vaatamata minu jaapani keele mitteoskamisele rääkisime omaniku ja paari muusikust kundega kõik jutud ära. Sinna lähen kindlasti tagasi, võibolla laupäeval, kui Matsura-san oma iganädalasi jämmimisi korraldab.

Photos by Jeff Armstroff (Leica Corp)

Discovering Japanese Cuisine: Sukiyaki & Shabu-Shabu

Posted in Japan by talikas on September 29, 2011

Sukiyaki ja shabu-shabu on sarnased, sest mõlemad tähendavad põhimõtteliselt seda, et igaüks keedab ise oma suppi. Täpsemalt öeldes on laua keskel kaks pajakest erineva nö “puljongiga” ja siis sinna sisse paneb näljane sööja keema täpselt seda, mida hing parasjagu ihkab. Suurim erinevus on see, et sukiyaki puhul on see “puljong” tehtud sake ja suhkru baasil ning valmisküpsetatud/-keedetud liha ja juurvilja palakesed pistetakse enne suhu panemist toore muna sisse. Shabu-shabu puljong on seevastu pehmem ja “õhem” ning seal keedetud ampsud lähevad enne suhu maandumist läbi seesami- või muudest kastetest. Puljongisse pistetakse mitut erinevat sorti õhukest liha, hakkliha moodi maitsestatud lihamassi, tofut, salatilehti, juurvilju. Tulemus oivaline! Kogus tollel õhtul: all you can eat!

Pictures by guest photographer Jeff Armstroff (Leica Corp)

Vogue Japan: Yes, Thank You

Posted in Japan by talikas on September 27, 2011

Värske oktoobrikuu number otse postkastis. Näib, et veel üks selle korteri lisaboonusi :) Mmm, must love Japan!

Who Says Summer’s Over? Beach Picnic at Enoshima

Posted in Japan by talikas on September 26, 2011

Jaapanlaste pikniku tarbeks tõmmatakse rannas üles telgid, volditakse lahti toolid ning pistetakse grillile igasugu imeelukaid. Enoshima ranna liiv oli peaagu et musta värvi, rannas vesi juba natuke jahenemas, kuid päikesepaiste endiselt kuuuum. Meie punt oli pooleks: jaapanlased ning välismaalased ning jällegi olin ainuke, kes jaapani keelt ei osanud. Aga mitte muretseda – minu jaapani keele intensiivkursused hakkavad pihta juba homme – kokku 12 tundi nädalas… Kujutan ette, et juba esimesel nädalal on juhe täiesti koos ja paanika majas. Tulevad põnevad ajad :)

Safe Bets in Japanese Cuisine: Ramen & Donburi

Posted in Japan by talikas on September 25, 2011

Jaapani toidust võib rääkima jäädagi, kuid et mitte hakata üle oma varju hüppama või teha nägu, nagu ma juba kõike teaks (sest ma tean Jaapani toidust umbes sama palju kui merebioloogiast), näitan teile lihtsalt kahte head ja odavat rooga, mida ma ise kõige tihedamini siin manustan. Esimene neist on Hiinalt laenatud ramen (u 650 jeeni ehk 6.5 eurot), mis on meie mõistes justkui nuudlisupp. Ainult et leem ise on nii tihe ja kreemjas, et on tavalisest puljongist palju rammusam ning lisaks nuudlitele lisatakse kaussi veel lihalõike, rohelist sibulat, nori lehti (vetikaid!), jne. Tegelikult on rameneid igasuguseid, aga see koht, mida mu kodu lähedal kõige paremaks peetakse, teeb just sellist pruunikat ja tihket leent. Ja kuigi kauss ei paista väga suur, ei ole ma veel kordagi suutnud kogu portsu ära lürpida.

Jah, just nimelt see “lürpimine” on ka oluline osa rameni söömisest. Mõnikord naljatatakse, et lürpimise hääle järgi rameni kohad üles leiabki… Rameni söömine näeb välja nii, et kõik näljased istuvad pika laua taga ja vihuvad nuudleid süüa, ise sõnagi lausumata ja kogu aeg mõmisevalt suppi luristades, sest seda luristamist peetakse siin vaat et viisakusekski. Rameni kokad on kõik peapaeltega ja segavad hiigelkulpidega oma hiigelpadades supikest ja hõikavad kogu aeg midagi jaapani keeles. Selles meie ramenikohas tuleb sisenedes masinasse raha libistada ning siis saadud piletike kokkadele anda, kes siis u 2.5 minutiga su nina alla aurava kausikese lükkavad. Väga toitev värk ja kogu aeg on mul tunne, et tuleb süüa isegi veel kiiremini kui Staabi- ja Sidepataljoni sööklas.

Teine toit, mida ma pea et ülepäeviti söön, on juba eelpool mainitud donburi (400-500 jeeni ehk 4-5 eurot), mis on lihtsalt nii hea, et mul ei saa sellest küllalt. Jällegi on siin variatsioone mitmeid, kuid reeglina on tegu riisikausikesega, mille peale on kuhjatud õhukesed liharibad, mis on pannil praetud sibula või sarnasega. Ma ei tea, millega nad seda maitsestavad või kuidas valmistavad, aga see liha on nii mahlane ja magus ja mõnus, et kuigi ports on suur, ei jää mul selle kausikese põhja küll kunagi ühtegi riisitera. Kirsina tordil on jaapanlase jaoks üks toores muna, mis siis enne pulkade sisse löömist selle lihamäe otsa lahti lüüakse.  (Jaapanlastele üldse meeldib seda toorest muna igale poole lisada – peaks neile koogelmoogelit tutvustama?) Igatahes maitseb see muna seal liha peal paremini, kui kõlab.

Big White Man & Little Japanese: Neutralnation Music Festival 2011

Posted in Japan by talikas on September 23, 2011

Suur Jaapani fänn ja muidu hea sõber Kaspar on nüüd juba mõnda aega Tokyot väisamas ning tassib mind väsimatult oma lemmikkohtades ringi. Oleme tema ja ta sõpradega käinud juba mitu korda kell viis hommikul donburi söömas (mis tähendab siis, et oleme öö läbi klubides tantsinud ja võtame enne kojuminekut väikese riisikausikese), kohalikel eestlastel külas, 21_21 disainimuuseumis Irving Penni ja Issey Miyake näitusel, niisama linna peal tiirutamas ja ka ühel väga ägedal kohalikul vabaõhu muusikafesivalil, kus pea et ainukeste valgetena ohjeldamatult tantsisime ja kohalikku loomingut nautisime. Festival ise meenutas oma urbanistliku paigutusega Primaverat Barcelonas ning hellitas meid sarnaselt kireva muusikavalikuga. Uuteks lemmikuteks koheselt Architecture in Helsinki ja Arcade Fire rütmides Shugo Tokumaru, elektrit täis Nisennenmondai ja rahvamassidehullutaja Zazen Boys.

Vahelduseks on tore eesti keelt rääkida ja kohalike seast on hea lihtne Kasparit silmata :P

EDIT: kusjuures, tundub, et ühele alumisele pildile on sattunud bändi Zazen Boys kitarrist – ta on oma “Weekend” videos samade prillidega … Video ise allpool.

My New Sweet Home

Posted in Japan by talikas on September 22, 2011

Tähelepanelikul lugejal on kindlasti kripeldama jäänud minu salapärane vihje hallituse ning oma uue elukoha seosele. Nimelt on Tokyos (küllap ka mujal Jaapanis) tavaline see, et suvel, siis kui ilmad eriti niisked ja kuumad, tekib paljudes kodudes hallituse probleem. Kui kuum niiske õhk ei liigu, hakkab hallitus tekkima kõige niiskematesse kohtadesse, näiteks vannituppa, samuti ka riietele ning vettinud jalanõudele. Selle vastu aitavad igasugu imevahendid, õhuniiskuse vähendajad (ma ei tea õiget terminit), konditsioneer ja õhutamine.

Igatahes, minul juhtus nii, et see tüdruk, kes pidi siin korteris (minu praegust) tuba aasta aega üürima, sattus hallitusega pahuksisse ja ütles toa üles. Mis omakorda tähendab, et mina sain endale hea hinna ja superasukohaga toa kohe ülikooli kõrval. Pole paha :)

Aga lugu ise oli selline: et vannituba olevat olnud koledat hallitust täis ja tüdruk pani sinna peale spetsiaalset mürki, et sellest lahti saada. Ise mõtles samal ajal, et lippab kiirelt ka dushi alt läbi, sest temperatuur oli kenasti üle 30 kogu aeg. Dushi all käies aga kiilus vannitoa uks õnnetult kinni ja tüdruk ei saanud enam kuidagi välja. Selle peale sattus ta korralikku paanikasse, sest kartis hallituse-mürgi-aurudest minestada ja sinna umbsesse vannituppa jäädagi… Viimase jõuga ning osavate jalahoopidega lõi ta siis sisse vannitoa ukse ja põgenes mürgiste aurude käest. Kogemus oli tema jaoks aga niivõrd kohutav, et ta ei tahtnud enam siia korterisse jääda. Ja nii leidsin mina endale aastaks ajaks kodu :) Hmmm, olgu igaks juhuks ka öeldud, et vannituppa pihustatud mürk vist aitas, sest mina pole mingit hallitust siin veel kohanud. Aga jutud olid ehmatavad küll :)

Üleval pildil on mu uus kodu. Esimesel korrusel asub vana nuudlirestoran (ramen shop), mina elan neljandal korrusel ja maksan üüri nuudliperekonnale. Korterit jagan ühe toreda Malaisia tüdrukuga, kes on Waseda ülikoolis minuga samas instituudis (Graduate School of Asia Pacific Studies) kohe oma doktorikraadi lõpetamas. Maja vastas diagonaalselt üle tee (alumisel pildil) asub üks väga naljakas Gaudit, juugendit ja jaapani stiili imiteeriv maja, mida siin kutsutakse nimedega Waseda El Dorado või Rythms of Vision. Selle on ehitanud 1983. aastal Jaapani arhitekt Von Jour Caux ja ta on teiste selle piirkonna majadest väga selgesti eristatav. Ma pole tegelikult ühtegi teist sarnast maja veel Jaapanis näinud.

Minu enda maja on kauni kontranstina vana ja kulunud, trepikotta sisenedes tervitamas mõnusad nuudliaurud. Korterid on siin mõistagi väiksed ja kokkusurutud, nii et seda suurem oli mu üllatus, kui mu tuba osutus suureks, avaraks ja valgeks. Tubade suurust arvestatakse Jaapanis tatami mattide järgi. Üks tatami matt on umbes 90 cm x 180 cm suur ning tehtud traditsiooniliselt riisiõlgedest (rice straws?) või puidusarnasest minu jaoks pilliroogu meenutavast materjalist. Minu tuba on lausa 6 tatamimatti suur – number, mis kinnisvarakuulutusi lugedes tavalise üliõpilase eelarvesse kuidagi mahtuma ei peaks. Tuba eraldavad köögist lükanduksed ning ka kapi ees on traditsioonilised õhukesed lükanduksed. Seinad on krobelisest kivisest materjalist (betoonist? ma tõesti ei tea?) ning kogu üldmulje on nii ägedalt jaapanipärane, et sellist tuba ma küll endale ette kujutada ei julgenud. Rõdu on ka ja kõik toidupoed-postkontorid-pangad-restod-ülikool-metroopeatus kohe käe-jala juures. Tuba ise lõhnab pilliroo järele, või ma ei tea mille järele, aga sellega harjub ehk ära :)

Allpool ka Google Street View minu tänava ristmikust. Vanaemale selgitus: kui Sa hiire nuppu all hoiad ning siis hiirega selle alumise pildi peal liigud (justkui hiire nuppu all hoides pilti paremalt vasakule tirid), siis saad minu kodu ukse ees virtuaalselt “ringi vaadata”. Proovi ja anna teada, kas nägid midagi! :)

First Typhoon / Esimene Taifuun

Posted in Japan by talikas on September 21, 2011

Nagu arvata oligi, ei ole Jaapanis eriti palju vaba aega, et seda veeta blogisse sõnu ritta seades. Aga kui väljas möllab taifuun Roke ja jaapani sõbrad on sõnad peale lugenud, et kodust ei ole soovitatav välja minna, siis on aeg jälle blogi täiendada. Kõigepealt siis taifuunist: see on mu esimene. Tugev mürisev tuul, troopilised õhumassid painutamas puid ja nõrgemaid poste, pidev horisontaali kiskuv vihm, tänavatel asjad lendavad, kõrgemad majad värisevad. Tuul on hetkel täpselt nii tugev, et tõmbab vihmavarjud sekundiga tagurpidi ning ka tänaval käia on raske, aga tegelikult midagi väga hullu ei ole. Muidugi, kui ainult vihmavarjuga varustatult kuhugi jalutama minna, siis on tulemus paari minutiga läbimärjaks saamine. Hetkel pole taifuuni kese ka veel täielikult Tokyo peale jõudnud vaid hoopis kaugeneb/nõrgeneb maismaa suunas, nii et eks näis, mis saab. Kõige rohkem muretsetakse ikka selle pärast, et taifuun peale Tokyo külastamist edasi  juba niigi räsitud Fukushima suunas põrutab… Lõuna pool Nagoyas anti igatahes ligi miljonile inimesele evakueerimishoiatus, teadsid rääkida uudised ning Eesti saatkonna esindaja, kellega eile lauamängu mängisin :)

Kuigi kõik muretsevad taifuuni pärast, siis mulle kipuvad pähe hoopis egoistlikumad mõtted sellest, kuidas lõpuks ometi on tuul ja vihm ja natukenegi jahedam ja ma saan äkki normaalselt magada. Seda lõbu pole siiski kauaks, sest nädala lõpuks tuleb jälle 30-kraadiline kuumus tagasi.

Pildid eile õhtusest vihmasajust, kus ma 20 minutit ligunesin ja kummikutes unistasin (Iie-Mall, Sul oli õigus!). Esimesel pildil on inimest imiteeriv robotnukk, kes liiklust reguleerib.

Daytrip from Tokyo to Kamakura: Heat, Buddha & Surfing

Posted in Japan by talikas on September 15, 2011

Kui lubate, siis alustaksin tagasihoidliku eluolulise kurtmisega. Siin on niiiiiiiiiiiiiii palav !!! Jah, ma tean, et suvekuudel oli siin palju hullem (inimesed tänaval minestamas jne), kuid karge põhjamaise suve sülest siia lennanuna on konstantsed 28-32 soojakraadi lagipähe sirava päikesega ning 80-89%-lise niiskusega ikka väga karmid. Öösel kukub minimaalselt 24-26 kraadi peale, aga see niiskus tekitab sellise tunde, et hingata ei saa ja et riided olid juba hommikul selga pannes märjad. See, mis mu nahal toimub, ei olegi enam higistamine, vaid lihtsalt tilkumine ja nirisemine ja veepudel on kogu aeg suul. No ja siis on see tavaline häda: väljas tulikuum, poes jääkülm, toas undab konditsioneer ja puhub täpselt nii palju, et kurk oleks kähe ja nina hakkaks tilkuma. Ma ei tea, ma loodan, et ma oskan sellega kohaneda kuidagi… Hetkel pole veel sobivat moodust leidnud.

Igatahes, et sellest kuumusest pääseda, põrutasime oma Jaapani-Austraalia-Kanada-Ameerika-Shveitsi-seltskonnaga rongiga tund aega lõunasse ning jõudsime mõnusasse iidsesse asulasse nimega Kamakura, mis aastatel 1185-1333 oli Jaapani pealinnaks ja on nüüd turistide üks lemmiksihtkohtadest. Meie peamine tähelepanu oli siiski suunatud heale toidule, rannale, surfimisele ja ujumisele, kuigi lõpuks jõudsime ka Daubutsu Buddha juurde. Vesi ja rand olid suhteliselt räpased (mmmh, Jaapani puhul on prügi rannas kuidagi üllatav), aga õhk ja olemine palju mõnusam kui linnas. Surfilained olid küll väikesed, aga algajatele just head :) Päev oli nii mõnus, et magasime isegi selle lausa Eesti meedias kõlapinda leidnud maavärina täiesti maha…

Innocent Female Entertainment in Tokyo

Posted in Japan by talikas on September 13, 2011

Ega ma siin käed rüppes ei istu. Olen endale juba leidnud nunnud jaapani sõbrannad, kes mulle näitavad, kuidas Tokyos kvaliteetselt aega veeta. Üks kõige populaarsem tegevus noorte seas on mängukeskustes käimine (jaapani aktsendiga tuleb öelda “geimsentaaa”), kus siis peamiselt noormeestest mänguhuvilised naelutatult mänguautomaatide taga istuvad ja virtuaalsete vaenlastega kaklevad, muusikarütmis nuppe taovad, mängikitarri põristavad või täpsuse ja kiiruse peale tantsivad. Väga huvitav vaatepilt.

Neidude seas on aga kõige levinum fotoautomaatides enda pildistamine ning siis hiljem nende piltide tuunimine. Näiteks saad pildistamiseks laenutada riideid (jaapanlaste lühikese seelikuga koolivorm!), saad valida automaadi, mis automaatselt silub ja sirendab su jalakesi ja suurendab silmi (piltidel) ja siis pildikestele lisada karumõmmisid/südameid/tähekesi ja kõike muud, mis kvalifitseerub noorte neidude jaoks ühe suure ja tähtsa sõna alla: kawaii ehk nunnu/armas. Ideaalsed tulemused on siis sellised manga-nukkude moodi fotod, mis tavaliselt kohe oma FB profiilipildiks pannakse. Minu puhul tulemus väga kawaii ei ole, pigem suhteliselt tulnukalik (pean siiski pigem silmas silmi mitte jalgu :P).

No ja siis on peamine ajaviitmine muidugi shoppamine, aga sinna ma pole veel jõudnud.