Wicked Winterfrost

4 x Group Photo: Moke, Sugar Cane, Plantation House & Sam Lord’s Castle

Posted in Barbados by talikas on March 14, 2011

Advertisements

Barbados Wildlife Reserve: Spot the Zebra!

Posted in Barbados by talikas on March 13, 2011

Seaview Hotel

Posted in Barbados by talikas on March 11, 2011

Royal Barbados Cigars

Posted in Barbados by talikas on March 10, 2011

First Time Surfing: Much Trickier Than It Seems

Posted in Barbados by talikas on March 9, 2011

Surfimine on muidugi äge.

Kuna ma ei olnud kunagi rulatanud ega lumelauda sõitnud, siis oli surfilauale püsti saamine korralik katsumus ja kõik sellega seonduv uus ja põnev. Zed’s Surfing Adventures surfitunnid olid meil nagu filmides: Baywatch-tüüpi kuttidega kuiv trenn rannas, koomilised kümneid ja kümneid kordi korratavad püsti-pikali harjutused, kõrvus kajamas pähe õpitav liikumisjärjekord (sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal). Siis pidid oma surfilaua vahatama ja randa tassima (päris rasked on need algajate lauad!), laua oma jala külge siduma ja läbi randa uhavate lainete lainelaual kätega sõudes sellesse õigesse lainete murdumise kohta aerutama.

Mõistagi, saa siis aru, kus see õige koht asub. Alguses tundusid mulle kõik kohad ühesugused ja laineid terve ookean täis. Hiljem selgus, et seal siiski esineb mingi süsteem ja teiste surfarite jälgimine aitab õigesse suunda sõuda. Aga siis – kui oled ennast juba täiesti rihmaks aerutanud ja lõpuks ähkides-puhkides selles õiges kohas loksud – tuleb teine katsumus: mis edasi? Lained tulevad ja lähevad, aga kuidas ma sinna peale nüüd saan?

Sellest saigi kõige keerulisem osa. Väga lihtsustatult ja padu-algaja silmade läbi on teooria selline, et tuleb saavutada lainelaual sõudes piisav kiirus täpselt selleks ajaks kui lainehari sellisel kõrgusel on, et sind kandma hakkab ja veel “murdunud” ei ole. Mulle, kes ma ka Laulasmaa ranna laineid kord hiigelsuurteks olen pidanud, tundus see saavutamatu ülesandena. Esiteks, kuidas ma tean, milline laine läheb piisavalt suureks, et mind kanda, ning teiseks, kuidas ometigi ma peaksin oma käekestega aerutades piisava kiiruse sisse saama? Sest, vehin aerutada, mis ma vehin, aga ikka liigun liiga aeglaselt. Piimhappest ma parem ei räägigi.

Sellepärast kulusidki Zed-i surfikoolis võetud tunnid marjaks ära: otsekui (ma ei väsi kordamast) Baywatchist välja hüpanud regge-rasta-surfitreener Junior tegi kogu eeltöö ära ja lükkas siis täpselt õigel hetkel lauale hoo sisse, nii et mul jäi ainult üle laual püsti tõusta. Mis kuiva trenni tehes tundus ju ometigi nii lihtne… Ainult “sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal” ?!

Tegelikkuses läks aga see mantra kohe meelest ning esimesed katsed lõppesid kohese lainetesse mattumisega. Järgmised korrad õnnestus juba paariks sekundiks püsti jääda, kuid siis tuli jälle lainetesse heita… Kukkuma pidi “lapikult”, sest vesi võis olla suhteliselt madal ja põhi kivine ning sai ainult loota, et kukud õiges suunas, et lainelauaga mitte lähe saada. Peale kukkumist tuli mu teine lemmikosa: ülisoolase vee silmist hõõrumine ja suust välja köhimine, et siis viuh, säuh, plärts! kiirelt uuesti lauale saada ja uuest ründavast lainest läbi uhada.

Minu esimene surfitund koosneski suures osas sellest, kuidas peale ebaõnnestunud surfikatset pidin läbi laineterägastiku tagasi Juniorini sõudma. Iga vastutulev laine viskas muidugi mu laualt minema, laua kuhugi eemale, kukerpallitas mind igatpidi läbi ja võttis nägemise ära. Kui selline möll viis korda järjest näkku tuleb enne kui teiste juurde tagasi jõuad, võtab see surfiisu ära küll. Eriti, kui kogu jandiga kaasneb veel tugev hoovus, mis tähendab, et kui oma lauakesel kiiresti sõuad, siis oled kogu aeg täpselt sama koha peal.

Kuid see kõik pole kuidagi võrreldav selle hetkega, kui ükskord püsti saad ja püsti jääd. Siis on tunne nagu lendaksid, võtad hea õnne korral mitu lainet järjest ja liugled mööda vahtu. Õige surfaja lihtsalt chillib seal laua peal ja juhib muretult oma surfilauda. Igatahes mitte nagu mina all pildil :)

Barbados & No Jack Johnson

Posted in Barbados by talikas on March 7, 2011

Barbados on vähem kui poole Hiiumaa suurune paradiisisaar Kariibimeres, mis vaatamata oma tillukesele territooriumile pakub uudishimulikule seiklejale mõnusat kirevust ja kontraste.

Nii ongi saarekese läänerannik täis pikitud uhkeid hotelle ja vaikne Kariibimeri loksub sulnilt vastu USA ja saksa turistide varbaid. Idapoolset kaljust rannikut uhavad seevastu vahused ja vägevad Atlandi ookeani lained, nii et pole imestada, et sealsetes randades ujumine tihtipeale keelatud on (lained viivad lihtsalt minema) ning et idaosa seetõttu turistidest enamjaolt puutumatuks jääb. Küll aga on idarannik surfisõpradele vastupandamatuks meepotiks ning ühe maailma kuulsaima surfiranna “Soupbowl” koduks. Kõrged kaljud iseloomustavad ka saare põhjaosa, mis on nii elanikest kui turistidest suhteliselt tühi, kuid need kohalikud, keda sealt siiski leida võib, on tohutult abivalmid ja sõbralikud. Barbadose keskosast leiab suhkruroopõldusid, mägesid, koopaid ja üksikuid vihmametsapadrikuid. Igalpool mujal päike, palmid, helehelesinisinine vesi ja muudkui rannad.

Kuigi eluolu tundub Barbadosel suhteliselt kasin, on hinnad laes. Ainukesed kaks artiklit, mis poes oma odavuselt silma jäid, olid suhkur ja rumm. Siiamaani on segane, kuidas inimeselt tänavalt selliste hindadega hakkama saavad. Barbadose põhiline sissetulekuallikas on turism ning viimasel ajal on majandussurutise tõttu ka need numbrid vähenema hakanud, nii et Barbadosel tuleks oma külaliste eest hoolitseda, et need ikka saarele tagasi tuleks.

Üldse oli mul mitmeid eksitavaid illusioone selle saare suhtes. Ühe asjana unistasin näiteks mangode ja melonite tilkuvatest mägedest,  kust siis paari krooni eest endale sobiva valin ja ühe hoobiga pintslisse pistan. Kuna aga sattusime Barbadosele talvel, siis ei olnud ka puuviljade valik väga kiita ning 10-kroonised õunad panid korraks Eestitki igatsema. Paar korda ostsin ja 1-USD-tükk-mandariine, aga millegipärast isu ikka nii suur ei olnud.

Siis ma veel kujutasin ette vägevaid surfikuttide-tsikkide rannapidusid, kus lõkke ääres laulab Jack Johnson ja kõik liiva peal hästi rõõmsalt tantsivad. Või ootasin bongodega rastasid palmide all chillimas. Või randadesse püsti löödud banaanilehtedest hütikesi ja seal pesitsevaid öko-hipisid. Mitte midagi sellist aga ei olnud. Olid tühjad rannad, võimas aina kohisev Atlandi ookean, idaranniku tugev tuul, mahajäetud hotellid, kruiisilaevade naeratavad turistid, sõbralikud, kuid valvsaks tegevad kohalikud, inimesi täis tuubitud minibussid ja inimtühjad auklikud teed suhkruroopõldude vahel.

Oleneb muidugi reisieelistustest, aga üle kahe nädala Barbados mind siiski ei hurmaks – selleks ajaks saab saar ajaks risti põiki läbi käidud ning kaunimad rannad väisatud. Seega annavadki sealsele puhkusele läbiva tooni pigem  rumm, rand, palmid  ning veesport, ja kaua sa ikka seda rummi jood…:)

Estonia vs Barbados Vol 2

Posted in Barbados by talikas on March 2, 2011

Nagu ikka, põhjamaalase õnn on pruun olla ja lõunamaalase õnn on valge olla.