Wicked Winterfrost

First Time Surfing: Much Trickier Than It Seems

Posted in Barbados by talikas on March 9, 2011

Surfimine on muidugi äge.

Kuna ma ei olnud kunagi rulatanud ega lumelauda sõitnud, siis oli surfilauale püsti saamine korralik katsumus ja kõik sellega seonduv uus ja põnev. Zed’s Surfing Adventures surfitunnid olid meil nagu filmides: Baywatch-tüüpi kuttidega kuiv trenn rannas, koomilised kümneid ja kümneid kordi korratavad püsti-pikali harjutused, kõrvus kajamas pähe õpitav liikumisjärjekord (sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal). Siis pidid oma surfilaua vahatama ja randa tassima (päris rasked on need algajate lauad!), laua oma jala külge siduma ja läbi randa uhavate lainete lainelaual kätega sõudes sellesse õigesse lainete murdumise kohta aerutama.

Mõistagi, saa siis aru, kus see õige koht asub. Alguses tundusid mulle kõik kohad ühesugused ja laineid terve ookean täis. Hiljem selgus, et seal siiski esineb mingi süsteem ja teiste surfarite jälgimine aitab õigesse suunda sõuda. Aga siis – kui oled ennast juba täiesti rihmaks aerutanud ja lõpuks ähkides-puhkides selles õiges kohas loksud – tuleb teine katsumus: mis edasi? Lained tulevad ja lähevad, aga kuidas ma sinna peale nüüd saan?

Sellest saigi kõige keerulisem osa. Väga lihtsustatult ja padu-algaja silmade läbi on teooria selline, et tuleb saavutada lainelaual sõudes piisav kiirus täpselt selleks ajaks kui lainehari sellisel kõrgusel on, et sind kandma hakkab ja veel “murdunud” ei ole. Mulle, kes ma ka Laulasmaa ranna laineid kord hiigelsuurteks olen pidanud, tundus see saavutamatu ülesandena. Esiteks, kuidas ma tean, milline laine läheb piisavalt suureks, et mind kanda, ning teiseks, kuidas ometigi ma peaksin oma käekestega aerutades piisava kiiruse sisse saama? Sest, vehin aerutada, mis ma vehin, aga ikka liigun liiga aeglaselt. Piimhappest ma parem ei räägigi.

Sellepärast kulusidki Zed-i surfikoolis võetud tunnid marjaks ära: otsekui (ma ei väsi kordamast) Baywatchist välja hüpanud regge-rasta-surfitreener Junior tegi kogu eeltöö ära ja lükkas siis täpselt õigel hetkel lauale hoo sisse, nii et mul jäi ainult üle laual püsti tõusta. Mis kuiva trenni tehes tundus ju ometigi nii lihtne… Ainult “sõua-sõua-cobra-põlvedele-sõrmedele-üks-jalg-ette-püsti-tasakaal” ?!

Tegelikkuses läks aga see mantra kohe meelest ning esimesed katsed lõppesid kohese lainetesse mattumisega. Järgmised korrad õnnestus juba paariks sekundiks püsti jääda, kuid siis tuli jälle lainetesse heita… Kukkuma pidi “lapikult”, sest vesi võis olla suhteliselt madal ja põhi kivine ning sai ainult loota, et kukud õiges suunas, et lainelauaga mitte lähe saada. Peale kukkumist tuli mu teine lemmikosa: ülisoolase vee silmist hõõrumine ja suust välja köhimine, et siis viuh, säuh, plärts! kiirelt uuesti lauale saada ja uuest ründavast lainest läbi uhada.

Minu esimene surfitund koosneski suures osas sellest, kuidas peale ebaõnnestunud surfikatset pidin läbi laineterägastiku tagasi Juniorini sõudma. Iga vastutulev laine viskas muidugi mu laualt minema, laua kuhugi eemale, kukerpallitas mind igatpidi läbi ja võttis nägemise ära. Kui selline möll viis korda järjest näkku tuleb enne kui teiste juurde tagasi jõuad, võtab see surfiisu ära küll. Eriti, kui kogu jandiga kaasneb veel tugev hoovus, mis tähendab, et kui oma lauakesel kiiresti sõuad, siis oled kogu aeg täpselt sama koha peal.

Kuid see kõik pole kuidagi võrreldav selle hetkega, kui ükskord püsti saad ja püsti jääd. Siis on tunne nagu lendaksid, võtad hea õnne korral mitu lainet järjest ja liugled mööda vahtu. Õige surfaja lihtsalt chillib seal laua peal ja juhib muretult oma surfilauda. Igatahes mitte nagu mina all pildil :)

Advertisements