Wicked Winterfrost

Cheung Chau Fishing Village

Posted in Hong Kong by talikas on March 31, 2011

 

Advertisements

Hong Kong Cityscapes: Endless Smog, Skyscapers & Dior

Posted in Hong Kong by talikas on March 30, 2011

Õhu värskuse mõttes on Tallinn Hong Kongi kõrval sanatoorium. Pääskülast rääkimata.

Living My Life Like It’s Golden: First Glimpse of Hong Kong

Posted in Hong Kong by talikas on March 28, 2011

Kuutsemäe: First Time Snowboarding, Possibly the Most Embarrassing Experience Ever

Posted in Estonia by talikas on March 26, 2011

Sellises positsioonis olin julgelt umbes poole ajast. Siiski on lumelaudamine kergem kui surfimine.

Turkey: Ankara. Hello, Piia & Hello, Kebab!

Posted in Turkey by talikas on March 25, 2011

Ankara vanalinna pimedad uulitsad ja välkuvate silmadega mehine rahvamass oli natuke hirmutav, nagu ikka. Lisaks ei saanud ma aru, miks ometi pidin mina endale selga ajama punase mantli linnas, kus 99% inimesi tänavatel kannab musta. Aga kebab oli hea ja Piia jutud iseteadlikest taksojuhtidest, kes mitte mingil tingimusel ei taha tunnistada, et nad ei tea, kus sihtkoht asub ja siis ilmatumasuuri ringe tehes mööda linna tuuritavad, osutusid tõeks juba järgmisel hommikul.

Kapsar

Posted in Barbados by talikas on March 22, 2011

Barbadose viimane postitus on reisi initsiaatorist, kellel selle reisi jooksul uskumatult palju uskumatuid sekeldusi juhtus. Detailidesse ei hakka laskuma, sest need sisaldavad delikaatseid isikuandmeid.

Niipalju võib aga öelda, et härra Korralikkus-Kuubis-Kunagi-Ei-Unusta-Midagi leidis end (korduvalt!) olukordades, kuhu ei tema ega tema sõbrad ei oleks kunagi uskunud, et see noormees satub :)

Mermaids and Thieves at Crane Beach

Posted in Barbados by talikas on March 21, 2011

Imepikkade jalgadega merineitsi foto on minu lemmik kogu reisist ja ühtlasi järjekordne tõestus sellest, miks lainurkobjektiivid vahvad on. Pilt ise on tehtud Barbadose ühes ilusaimas rannas nimega Crane beach, mis peale imesinise vee, vahuste lainete, kaunite kaljude, kuuma liiva ja sooja päikese on minu mällu talletunud kui koht, kust varastati kõik mu dokumendid. Passi olin ma õnneks ööbimiskohta jätnud – vastasel juhul oleks ikka väga tobe olukord olnud. Lugu ise oli lihtne ning loodetavasti mõnele lugejale õpetlik.

Oli järjekordne kaunis +30 C talvepäev ja meie rõõmus seltskond asus tibukollase kabrioletiga (faktiliselt ma ju ei vääna tõde! :P) saart avastama. Crane beach-i olid kiitnud nii eelnevalt kohatud eestlased kui ka reisiraamatud, seega võtsime selle ranna esimesena ette. Randa jõudes jäi paremale poole turistidest kirev nö kommertsrand ning vasakule kaljude vahele peidetud Foul Bay, kus pidavat reisilisi ootama ilus inimtühi laguun. Inimtühi sellepärast, et randa pääsemiseks pidi kaljude vahelt ja läbi ja lainetega võidu märjavõitu takistusraja läbima ning enamike turistide jaoks oli see vist liialt pingutustnõudev. Meie jaoks muidugi mitte ja ohh seda kilkamist, kui lõpuks hingematvalt kaunisse paradiisiranda jõudsime.

Panime tekikese maha, jätsime träni sinnapaika, koorisime end bikiinideni paljaks ja hüppasime lainetesse. Suured, mõnusad, tugevad, jahutavad mürakad lained.

Varsti tuli Egertil mõte minna kommertsranda ja laenutada väike bodyboard, et lainetest maksimumi võtta. Meie geenitehnoloogiaprintsiga otsustasime minna teisele poole kaljude vahele müttama ja maad avastama. Merineitsi viskas end aga mõnuga päevituslinale pikali ja nautis kauaigatsetud D-vitamiini. Siis aga see juhtus: keegi murjam hiilis üliosavalt ja tasakesi (tuletan meelde, et Barbadose idarannikul on tugevad ja mühisevad Atlandi ookeani lained!) meie päevitustekile ligi, ning ilma, et merineitsi oleks midagi aru saanud, haaras mu koti ning pistis ajama. Siis, kui merineitsi koti kadumist märkas, oli aga liiga hilja, sest tüüp oli juba kaljude vahele haihtumas.

Tore lugu küll. Kas see oli siis meiepoolne hooletus, et jätta asjad niimoodi rannale, et keegi täpselt nende kõrval lamab?

Igatahes, kui Egert tagasi jõudis, kutsusime politsei. Poisid käisid troopilises võsas jälgi ajamas, aga ega võõras metsas eriti seeni ei leia. Politseile andsime tunnistuse ja kirjutasime kambapeale kokku pika ja kaunikõlalise seletuskirja. Tuli välja, et selles üksikus rannas on ennegi sarnaseid vargusi toimunud ning et politsei ei oska selle peale muud soovitada, kui piirkond läbi kammida, et äkki on varas pihta pannud asjad võssa visanud. Poisid läksid järjekordsele ringile ja meie veetsime kvaliteetaega Barbadose korrakaitsjatega. Tädi politseinik tunnistas, et viimasel ajal on Barbadosel varguste arv suurenenud ning et isegi tema kodus olla sees käidud ja ehted pihta pandud. Barbados on aga statistika kohaselt Kariibimere kõige turvalisem saar.

Mõne aja pärast tulid kutid ekspeditsioonilt tagasi ja ohh imet, olidki võsast mu koti leidnud. Mu pesu, raamat, snorgeldamisvarustus ega rendiauto võti ei olnud varast paelunud, küll aga läks loosi väike kogus sularaha, mu panga-, parooli- ja krediitkaart, id kaart, juhiload, üliõpilaspiletid ja NoKu kaart (ärge küsige, miks ma selle olin üldse kaasa tassinud!). Samuti oli vargale väga meeldinud Egerti pisike taskulamp.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kõige hullemini ju ei läinud, saime hakkama, aga vihaseks ajavad sellised asjad küll. Arvestades seda, et Barbadose majandus sõltub suurel määral turismist, siis ei peaks kallite külaliste puistamine riigi majanduskasvule kuidagi kaasa aitama.

***

Loo lõpp oli muidugi Eestis kõikide asutuste läbikammimine ning avalduste täitmine, et uusi dokumente saada. Pean nentima, et olin päris üllatunud, kui kiiresti Eestis need asjad ikka käivad. Vana-Euroopa bürokraatiakogemus on mul kõikide dokumentide taotlemise oma valusate järjekordade ja piinarikaste protseduuridega pikaks ajaks mällu söövitunud; Eestis aga piisas paarist telefonikõnest, tööpäeva-pikkusest ametkondlikust linnatuurist, mõnest järjekorrast ning (mitte väga väiksest) riigilõivust, et paberid sisse anda. Dokumendid ise peaks ka lähiajal kätte saama.

Samuti kartsin ma millegipärast, et minuga hakatakse nendes ametkondades kurjutama või, et keegi karm tädi nähvab, et vat kus lollakas, lasi endale väljamaal mütsi pähe tõmmata. Selle asemel aga mulle hoopis naeratati siiralt (Swedbank: 12 punkti), soovitati kiiremaid (Põhja-Prefektuur: 12 punkti) ja odavamaid (ARK: 12 punkti) menetlustoiminguid ning juhtus ka üks täiesti uskumatu seik: passilaua riigilõivu kogumise daam ütles mulle peale vajalike toimingute tegemist vaiksel häälel: “Teil on väga ilus sõrmus”…

Minu meelest on see juba tohutult tore, et Eesti ametnik on klientide vastu viisakas, sõbralik, teeb oma tööd hästi ja kiiresti, aga see, et ta lisaks kõigele võtab vaevaks ning teeb kurvavõitu varguseohvrile komplimendi (!!!), jättis mu küll totaka ilmega tädile otsa vahtima. Pärast oli kogu päev hea tuju :)

Barbados Food

Posted in Barbados by talikas on March 19, 2011

Kokkuhoidlikud nagu me oleme, valmistasime enamuse toidust endale ise. Barbadose kallid hinnad olid mõnda meist eriti ettevaatlikuks teinud ning seetõttu jätkus Eestist kaasa võetud toidust päris pikaks ajaks. Linnapeal tuuritades ja mööda saart kruiisides sõime muidugi kohalikega koos teeäärsetes rummibaarides või kalaturu taga kioskites, kuid Barbadose high class gurmeetoidu jaoks (lobsterid jne) meil kõlisevat ei jätkunud. Küll aga jõudsime kahe nädalaga maitsta päris suurel hulgal kohalikke kalu, millest kõige hinnatumat ja maitsvamat (ja samas üldse mitte kallist) – king fish ehk mahi-mahi (suur kala pildil) – me ka oma aias Eesti iseseisvuspäeva auks grillisime.

Nagu juba enne mainisin, siis Barbados ise suurt midagi ei kasvata ning üldiselt on toit üllatavalt sarnane meie (Läänne/Euroopa) menüüga. Näiteks on üheks Barbadose rahvusroaks ei midagi peenemat kui makaronivorm! Tomatipasta, piima, munade ja mõnusate maitseainetega ning juustuga ülepuistatud makaronivorm oli väga maitsev, seda serveeriti ahjus küpsetatud kanaga. Kartuli asemel kasutavad kohalikud vahelduva eduga jamssi või leivapuuvilja, toit on tavaliselt vürtsisem kui meil ja laualt leiab rohkem kala, kuid midagi väga eksootilist ma rahvuslikust köögist ei avastanud. Mõne erandiga :)

Minu jaoks konkurentsitult põnevaim roog oli ainult laupäeviti pakutav pudding and souse (ülevalt teisel pildil) – mis osaliselt meenutab eestlase jaoks tumepruuni süldilaadset ilma lihata ollust, maitses samal ajal magusalt, tummiselt ja vürtsiselt. Pudding and souse-le sekundeerib imehea kaneeliga hautatud raguu-sarnane maitseteos, mis taldrikutelt õige kiiresti kadus. Seda viimast prooviks koduski.

Barbados Poster Art

Posted in Barbados by talikas on March 16, 2011

Yellow Moke in Barbados = Tourist Trying to Drive on the Left

Posted in Barbados by talikas on March 15, 2011