Wicked Winterfrost

It’s Snowing Cats and Dogs

Posted in Estonia by talikas on December 15, 2009

Jah, jõuluaeg on vist käes, sest ühel päeval tuli tohutu suur soov Coca-Colat juua. Milline nutikas bränding sel piparkoogijoogil ikka on, kuigi, nagu testimisel selgus, ei maitse kokakoola üldse eriti piparkoogi moodi. Lihtsalt musta värvi magus vesi ja tihedalt gaasiline. Ja nüüd, tere talv! (tere-tere), on Coca-Cola, süttivad jõulutuled, punane värv  ja jõulud minu peas pühalikult elu lõpuni ühendatud. Kavalpead.

Aga jõuluaeg tähendab ka seda, et nädalapäevad tagasi vaatas vastaslauas klaviatuuri klõbistav Liis mulle oma niiskete suurte ilusate kutsikasilmadega otsa ja ütles, et nüüd hakkame head tegema. Kõlas natuke kurjakuulutavalt ja esialgu arvasin, et läheme (tõredatele) kontorikaaslastele vimkasid mängima, aga tegelikult oli hoopis tegu aktsiooniga, mille esimeseks etapiks korte ja kasside varjupaiga külastamine ja kutsikatoidu viimine.

Kihutasime Järvele ja siis veel kuhugi edasi metsa sisse ning vinnasime kaasa kilode kaupa loomadele mõeldud krõbuskeid. Uksest sisse atudes jäime nõutult passima, sest meie saabumist ei märganud õieti keegi. Tädidel oli kiire, telefonid helisesid, koerad haukusid, uksest vooris inimesi koerte-kasside atribuutikaga. Lõpuks meid teretati lühidalt, viibati paremale seina suunas: “Visake asjad sinna” ja kõik. Millegipärast ootasime, et meid, ainulaadseid heasoovlikkusest pakatavaid koeratoidu-kunne!, võetakse vastu lillede ja trummipõrinaga. Aga, vot! Saime hoopis eestlaslikku tõsidust, sõnaahtrust ja umbusklikkust. Ega jah, muidugi, kiired ajad, ei ole aega ega vajagi igat heategijat nunnutada ja kiita.

Varjupaik ise oli ka minu jaoks midagi täiesti uut. Koerad olid jaotatud agressiivsuse, vanuse vms kaupa kollastesse puuridesse. Puuride ustelt võis leida kindla looma kohta käivat infot: nimi, vanus, leiukoht jne ja personaliseeritud (kui nii võib looma kohta öelda) kommentaarid nagu : “Ära jaluta”, “Võib hammustada teisi koeri”, “Ära puuduta”. Koeri oli igasuguseid, suuri, väikeseid, paksusid, kondiseid, ilusaid, rääbakaid, rohkem ja vähem ilastavaid. Kui üritasime ühte neist jalutama viia, pistsid teised niimoodi haukuma, et kõrvad läksid lukku ja hirm tuli peale. Mina ei julgenud täiskasvanud koeri puudutada, sest olin kindel, et mõni neist hammustab, aga Liis müttas nendega nagu vana koerakasvataja. Ühes puuris olid väga lustakad kutsikad, kes olid imearmsad ning janunesid silmanähtavalt tähelepanu ja hoole järele.

Teiseks heateo etapiks on nende nunnude fotode kontoris levitamine, vahetult peale palgapäeva kaastunde tekitamine ning annetuste kogumine. Väga Skandinaavia.

Advertisements