Wicked Winterfrost

It’s Getting Dark In Here – Help!

Posted in Estonia by talikas on December 9, 2009

Märkamatult on kätte jõudnud aeg, kui hommikul tööle minnes on hämar ja töölt tulles juba ammugi pime. Tundub, et elu möödubki voodis, rongis, trammis, kontoris ja ahju küttes. Suhteliselt veider, et kuigi selline pimedus jõuab meieni iga talv, olen tumeda detsembri saabudes ikkagi sügavalt üllatunud ja kergelt löödudki, justkui näeks sellist ilma esimene kord. Õnneks aitab pimeduse vastu glögi, kamin (mmm… märjad lepahalud…), strateegilised lauamängud (pildil!), sport ja sõbrad. No ja muidugi PÖFF!

Kunagi neljapäeval (tundub juba nii ammu…) käisime PÖFFi avamisel. Kõigepealt üritas mu imekaunis suure musta kübaraga ehitud ema oma põiki kaenla alla surutud vihmavarjuga jõuliselt vehkides haavata vähemalt kolme süütut kinokülastajat. Paar etteheitvat pilku ja rodu vabandusi hiljem proovisin meid kiirelt oma kohtadele tüürida. Sebimist ja suminat oli palju, sest tseremoonia oli kohe algamas ja rahvast kui murdu. Ema aga ei soovinud mingi hinna eest märkamatuks jääda — ridade vahel ukerdades proovis ta järgmisena oma kõrgete kontsadega puruks talluda Portugali suursaadikule usaldatud PÖFFi sümbolit – suures klaasist vaasis kükitavat küünalt. Portugali suursaadik kiljatas, ema sädistas, et “Mis siin põrandal niimoodi kliriseb?” ja sahmis veel paar korda oma külmrelvalikult terava vihmavarjuotsaga neljas ilmakaares.  Suursaadik jäi näost kergelt kaamena istuma, küünal sai vaid kergelt raputada ja meie prantsatasime pehmetele punastele kinotoolidele.

Ja siis algas ametlik avamine. Tiina Lokk liugles ilusas sädelevas kleidis, välgud-prozhektorid särisesid, rahvas oli elevil. Meeleolu oli küll pidulik, aga ka kuidagi kodune ja sõbralik, sest küll ei läinud tööle üks lamp, küll kukkus kõminal põrandale Tiina mikrofon. Kõik väikesed viperused silutud, hakkas Tiina tutvustama selle-aastast festivali… Ja järsku! Käis kõmm! Pauk! Karmauhh! Ja kogu saal langes kottpimedusse.

Kuskil ukse juures, vist juhtpuldi juurest sähvis sädemeid ja tundus, et mingi lühise tõttu oli elekter kadunud. Puupüsti täis saal vakatas korra pikases pimeduses ja … Hakkas siis suure aplausi saatel juubeldama. Korraldajad olid paanikas, koperdati abitult, keegi leidis taskulambi, hull sagimine, teadmatus. Mõne minuti pärast avanes saali uks, oli näha sisenemas kahte kuju ja kuulda mingit kolinat. Siis prahvatas üks sisenejatest: “Kus t*ra see elektrikapp on?” Korraks plinkis taskulambi valgusviirg ja publik nägi, et sisse olid marssinud tunkedes ja tööriistakastidega elektrimehed, süütamata sigaretid suunurgas tolknemas. “Mis kurat siin üldse toimub?” torises teine elektrik ja hakkas elektrikappi näppima. Auditoorium oli korralikus segaduses, kes naeris, kes ahhetas, kes vangutas elutargalt pead: “Liiga suur koormus jah. Juhtuvad neil ka alati igasugused äpardused. Eesti kinod ei ole enam üldse turvalised…” Elektrikapp pildus veel paar korda sädemeid, sadas vandesõnu ja paanikahüüdeid ning elekter tuli tagasi. Tiina vabandas kõigi ees, avaldas lootust, et kõik äpardused jäävad sellesse õhtusse ja jätkas avamisüritusega.

Ilmselgelt ei saanud aga üle poolte külalistest täpselt aru, mis toimus. Seda kõike sellepärast, et nad ei ole käinud vaatamas noorte lavakate viimaseid etendusi, vastasel juhul oleksid nad eksimatult ära tundnud noore Hendrik Toompere ja tema kolleegi ülinaljaka sketshi  koomilistelt saamatutest elektrikutest. Mart Kolditsa välja nuputatud avamisüritus oli nii veenev, et Tiina pidi veel ka PÖFFi lõpetamisel (mis oli ka väga äge) üle kordama, et avatseremoonia oli lavastatud.

Tühja see pimedus, peaasi, et kino saab.