Wicked Winterfrost

Belgium Proverb (After 6 Days in Brussels)

Posted in Belgium by talikas on November 22, 2009

Brussels and Vana Tallinn belong together like Rompuy and Ashton.

Advertisements

Estonian Modern Opera

Posted in Estonia by talikas on November 15, 2009

Paar päeva tagasi käisime Estonias vaatamas Erkki-Sven Tüüri moodsat ooperit Wallenberg. Esimene vaatus oli mingil määral konservatiivne ja traditsiooniliselt lahendatud, aga teine vaatus pööras minu eelarvamused ooperist mitmekordse vindiga pea peale. Ma tahaksin kirjeldada, mis laval toimus, aga siis rikuksin ära Teie unenäolise üllatusmomendi. Alates hetkest, kui püünele ilmus Wallenbergi vaimuna kergelt ülekaaluline Elvis Presley (!), muutus kogu ooper: tegelaskujud, värvid, emotsioon, suund, liikumine. Korraga oli kõik lihtsalt nii absurdne, et ei jäänud midagi muud üle kui kõva häälega naerda. Nagu nentis väga tabavalt Alvar Loog Postimehes: “See on täieliku maitsetuse ning ülima geniaalsuse hapral piiril balansseeriv lavastuslik leid“.

Ooperit mängitakse vaid loetud korrad aastas ja soovitan kõigile!

Home: Wasp Party

Posted in Estonia by talikas on November 11, 2009

talv_tuli

Kodu, kus ma Tallinnas koos kahe elukaaslasega elan, ei ole lihtsalt maja vaid hoopis justkui inimene (pensionär) või olend (kummitus) või lõputu lugu (kana ja muna dilemma). Siin olles on alati turvaline mõnulev tunne, muust maailmast isoleeritud vaba olek ning prõgisev kamin vuristab aja liikuma kiiremini kui tarvis oleks. Kuid meie maja on nagu elusolend mitte ainult sellepärast, et tal on pikk ajalugu ja intrigeerivad eelmised elanikud ning nendega seotud kappidest välja turritavad kaootilised mälestusejupid vaid pigem seetõttu, et see maja… ei maga!  Kogu aeg mingi pull käib.

Kõigepealt turtsus veepump iga kolme minuti tagant nagu solvunud bronhiidis tiiger, siis juba iga kolmekümne sekundi järel, ja, et natukegi rahu saada, keerasime kokkuhoidlikult pumba kinni, kui just vett väga vaja polnud. Sellise käitumise peale võttis kuumaveeboiler kopsud õhku täis ja lõhkes suure vilinaga, jättes meid üleüldse veeta. Nädal aega tühjalt puhisevate kraanidega (hambaid pesime vihmaveetünnis) motiveeris poisse lahendama kanalisatsioonimüsteeriumi ning kraavi kaevama ja… ausalt öeldes, ma ei tea, mis nad seal täpselt tegid, aga läks palju liiva, aega ja kuivasid särke, ja vesi tuli lõpuks tagasi.

Nüüd on meie vanakesel majal uus mure: õues on aina jahedam ja akende vahelt puhub muudkui külma õhku. Kütad ja kütad (sisseajavast ahjust ma ei räägi), puudki varsti otsas, aga ikka tunned varvastel jahedat talvetuulekest (Karl: “Mis külm? Mul on teine tekk veel”). Aga! Otsekui märgiks, et me ikkagi mõnikord kütame, ärkasid rahulikust talveunest mitte nii rahulikud pööningul pesitsevad herilased, kes nüüd sala-aukude kaudu meie elamispinda ründavad. Bzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. kajab me kõrvus ja Karl poriseb omaette, kui neid vaeseid poolunes, kuid siiski võitlusvalmis, linnukesi mitmekaupa voodist, vannitoa põrandal hängimast, riiete seest jne avastab. Õnnetud herilased on tuppa jõudes suhteliselt uimased ning segaduses, aga väga motiveeritud!, ja nii tekibki mitu korda päevas väike herilas-huumorihetk: Bzzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzz….. Bzzzzzzzzzzz…. ja siis põnts! vastu seina.