Wicked Winterfrost

Extreme Canoeing (Without Water)

Posted in Estonia by talikas on August 18, 2009

kanuumatk

Mu kursavend Rait korraldab nüüd juba kolmandat korda omanimelisi suvepäevi, mille eesmärgiks on head sõbrad kokku kutsuda ning neid salapärase muhelemise saatel sportlikusse seiklusesse visata. Seekord öeldi meile, et võtke kaasa vahetusjalanõud ja hea tuju, kuid miski ei lubanud meil kahtlustada, et peaksime valmistuma u 15-kilomeetriseks ning  u 5-tunniseks kanuumatkaks tõsiselt soises, meeldivalt mudases ja Eesti kõige suurejoonelisemas Kooraste aheljärvestikus.

Kanuumatkad on minu mälupildis ikka olnud sellised vaiksed liuglemised suurtel jõgedel, kus eriti sõudma ei peagi, sest vool kannab märkamatult ise lõpp-punkti. Aga, siililegi selge, Raidu jaoks oleks see olnud piinlikult igav lahendus ja nii tuligi meie 20-pealisel kambal hakata sumpama pahkluuni ulatuva sogase veega pilliroovõsas, kus mõla puudutas vett samal ajal kui põhja ning kanuuga “sõitmine” asendus õige pea kanuu “vedamisega”.  Muda- ja liivamadalikud vaheldusid  veeteele langenud palkide-puude-võsa ja osavalt ehitatud teravaservaliste kopratammidega. Ühel hetkel, kui ma meie kanuud üle ühe järjekordse kopratammi vedada üritasin, ja jalgupidi mudasse täielikult kinni jäin, kujutasin elavalt ette, kuidas vihased koprad nüüd mind vee alt järama kukuvad… Kopraid õnneks ei tulnud, küll aga rebenesid kanuusse tagasi ronides mu mudakihi ja vetikatega kaunistatud püksid (teadagi kust) ja kanuu osav-ohtlikul kõigutamisel ligunesid kõik vähegi kuivad riided.

Kuigi, peab ütlema, et kui parasjagu kanuud madalikust lahti rebima ei pidanud, oli matk väga kaunis – vesiroosinupud päikesega võidu sillerdamas ja augustikuu harv soojus meie märga varustust paitamas, pilliroorägastikus ekslemise vaikne üksindus… Aga ega aega nautimiseks tegelikult ei jäänud, sest kogu aeg tahtis meist mööda kihutada “Tivoli”-ks tituleeritud sport-kanuu, kus Siim ja Argo oma kraaklemisega kaas-matkajatele koomilist meelelahutust pakkusid ja võistlusvaimu tuhinal kõigist ette üritasid jõuda. Lõpetuseks võib öelda, et meil vähemalt ei läinud kanuu ümber.

Ahjaa, ja peale sellist ekstreem-matka veeti meid veel Otepää seiklusparki, kus oimetud pidulised katapuldiga 20 meetri kõrgusele visati ja siis vabalangema jäeti, aga õigupoolest olin ma sellest hetkeks juba nii väsinud, et see pool-benji ei tundunudki nii õudne.

Advertisements

6 Responses

Subscribe to comments with RSS.

  1. kopraonu said, on August 23, 2009 at 10:01 am

    kallis maria!

    Oleme küll Eesti suurimad närilised aga sinu varbaid me ei himusta. Eelistame süüa hoopis vesikuppu, pilliroogu ja võhumõõka.

    tervitused,

    kooraste koprad

    • maria said, on August 25, 2009 at 6:55 am

      tere kooraste koprad,

      suur tänu kirja eest. kas te vesiroose ka sööte? ja kas te kala ei söö? ja kas te pole kunagi inimesi hammustanud? või kogemata vesikupu pähe ikka? :P

      uudishimulik,

      maria

      • kopraonu said, on August 25, 2009 at 3:25 pm

        armas maria

        vesiroose ikka sööme. teatavasti on valgel vesiroosil hallutsinogeenne toime… sinul seda aga süüa ei soovita.

        wikipedia ütleb: “…Vesiroosiseemned aitasid väidetavalt munkadel ja nunnadel kasinustõotust pidada. Kloostrites ja vaimulikes õppeasutustes kasutati seda vanasti leotise kujul. Ka ühe prantsuse kõnekäänu järgi on impotentne mees joonud vesiroosivett. Ka tänapäeval kasutatakse valget vesiroosi nümfomaania ja haiglase erektsiooni vastu.”

        vot.

        kena suve,

        kopraonu.

  2. Tanel said, on August 24, 2009 at 5:01 pm

    Heh. Käisin just hiljuti Kunda jõel. Teema sama. Seal oli vett siiski veidi rohkem. Isegi kaks väga tagasihoidlikku kärestikku, kus ühes õnnestus ka põhja kinni jääda ning teisest sai oskamatute navigatsioonivõtete tõttu selg ees alla. Kopraid pold. Üks teine paatkond proovis ka allveekanuutamise ära.

  3. maria said, on August 25, 2009 at 6:56 am

    hehehe, need suvised eesti kärestikud on vist päris ekstreemsed… :)

  4. madis said, on September 28, 2009 at 1:47 pm

    tere, maria

    tore teada, et sa minu kummalisele maakodule taas liginesid, seekord siis veepealt:) vesiroose mul ei ole, ausalt.

    head,
    madis


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: