Wicked Winterfrost

New York

Posted in USA by talikas on September 16, 2008

New York on suur. Imeline. Värviline. Kõrge. Sagiv. Kiirustav. New York on vist kõik, mida ühelt linnalt oodata. Siin linnas peaks elama, mitte 4 päeva turistina ringi tuurima… Kui me laupäeva õhtul lennujaamas hõbelinnult maha tulime, oli keha mugavalt lennuistmekujuline. Istusime kolisevasse metroosse, sealt kollasesse plinkivasse taksosse ja olimegi varsti — New Yorgi Eesti majas.

Raske oli aduda, kus me siis tegelikult viibisime. Tulime ju nagu New Yorki, aga korraga olid meie ümber eestlased, laual Kalevi kommid, must leib ja kalavõileivad, kõlaritest kajamas Koit Toome, Kerli, Tõnis Mägi ja Meie Mees segamini ja baarileti taga särava naeratuse ja oi-kui-kangete kokteilidega baaridaam Urve. Kogu õhtu kogusin vaprust, et Neeme Rauaga juttu ajama minna, oli teine nii igavleva näoga vahepeal, aga arglikest pilkudest mahehäälse staari poole asi kaugemale ei läinud. Ja siis, kui Urve oli mind juba piisavalt julgustanud, oli Neeme kadunud. 

Peole keerati vint peale umbes ühe ajal öösel (meie jaoks Eesti aja järgi kell 8 hommikul), kui Urve pani masinvärgis kajama isamaalised laulud ja kapi tagant kraamiti välja Eesti lipud. Korraga unustasid kõik diplomaadid-pankurid-asjamehed on lipsud ja kleidikesed ja käest kinni hoides ja lippude lehvides lauldi sellest, et pole üksi ükski maa, ja et eestlane olla on uhke ja hää. Ja laulsid kõik, noored ja vanad, mustad ja valged, omad ja võõrad, kes tõsiselt, kes naljaga. Minu magamata peas hüplesid vaheldumisi dejavuud Öölaulupeost ja Zavoodi lõpuhümnist. Sellist pidu ma ei olnud oodanud.

Advertisements