Ülikool vs Geto
Pariisi VIII ülikool, kus ma nüüdsest käima hakkan, on suur modernne kolakas, mis asub Pariisis mõistes täielikus getos. Õnneks saab metroo lõpp-peatusest kohe üle tee ülikooli joosta, nii et kohalike gängidega tutvumine pole igal hommikul kohustuslik. Tavaliselt ükski pariislane seda ülikooli ei tea või hakkab minu sealsetest juuraõpingu-plaanidest kuuldes kõva häälega naerma. Isegi Lagle, kes on juba Saint-Denis’ ühe semestri õppinud, soovitas mul võtta kõiki aineid peale õigusteaduse. Selle vastu pole mul iseenesest ju mitte midagi… Aga mida siis?
Socking Scandal
Kohtusin esimest korda noormehega, kes kunagi oma sokke ei pese. Kui mustaks lähevad, ostab lihtsalt uue paari, vanad sokid hoiab igaks juhuks alles. Mmm… Ja mina pean sellise tüübiga koos elama.
Keset Ööd Ja Libe Oli
Pariislased on alati olnud nutikad. Vähe sellest, et suvehooajal, lootuses suurlinna lõksu jäänud pariislasi kuumarabandusest päästa, pakib linn Seine’i kaldale lahti magamistoolid ja sillutab kaldapealsed liivaga (Paris Plage), toob andekas Pariis oma lumenäljas elanikele otse kätte ka kelgumäed ja uisuväljad… Ja ei kuhugi mujale kui otse linna keskmesse Hotel de Ville’i (à la Raekoda) ette.
Väga sümpaatne :)
Siin Ma Siis Olen
Nojah, ühikatuba, kus ma elan, ongi veel väiksem, kui ma kartsin. Ei mahu siin tantsima ega telki üles panema… Aga vähemalt on toanaaber väga asjalik ja sümpaatne :)
Ühikas ise asub kuskil Pariisi äärelinnas Montrouge’s, nii et faktiliselt elan lausa Pariisist väljas. Aga hullu pole midagi, kesklinna on metrooga 15 minutit, ja nii ongi siin on hea ja vaikne. Mitte just muidugi NII vaikne, kui loota võiks, sest pidevalt harjutab keegi kuskil flööti ja pühapäeviti koguneb ühika alla värvilistesse hõlstidesse riietatud isehakanud puhkpilliorkester, kes enne marssima hakkamist siin hääled sisse ajavad. Head kopsud on neil.
Ja teate?! Ma peaaegu näeksin oma tillukese rõduga toakesest Eiffeli torni! Aga mingid majad on ees… ;)
Berliin
Berliin on otsast lõpuni täis graffiteid, niisama soditud seinu, ehitustööd, modernset arhitektuuri, currywurste ning lahedaid inimesi. Möllavasse lörtsisesse Berliini rajas mulle teed Herr Von Horn isiklikult ja ema võileibade vastu vahetasin põhjaliku linnaekskursiooni (poole ajast istusime muidugi kallianibaaris ja jutustasime). Kahjuks Kerstini sünnipäevale ei jõudnud vaid istusin kohe õhtul lennuki peale, et Pariisi jõuda.
Pilvede ja tähtede vahel lennates jõudsin läbida mitu suuremat ja väiksemat paanikahoogu teemal “appi-mis-minust-nüüd-saab-need-viis-kuud”, aga lennukist välja hüpates ja lõpuks Pariisi soojade (öösel +6!) tuttavate tänavate vahele jõudes sain aru, et Pariisi ja minu vastastikune sõprus ja ühtehoidmine pole kuhugi kadunud. Kõik oli nii tuttav, nii turvaline, kodune… Pariis, mu arm.
Pelmeen ruudus
Mis seal ikka. Hullud said jälle kokku. Oli palju pelmeene (hommikuks loomulikult otsas) ja palju veini. Hendrik keetis muudkui hõõgveini ja Andy voltis pelmeene (mitte liiga edukalt), Heleri valmistas rummipomme (õnnelik Marko!) ja Evekas limpsis muudkui oma juba niigi veinipunaseid huuli. Pole midagi öelda, tore on näha sõpru.
Juhuks, kui kellelgi tekkis pelmeeniisu (protsess pikk ja aeganõudev, tulemus suussulav):
Pelmeenid a la Voronezhi ühikas nr 4 Vahtjorka:
Kõik ained loomulikult silma järgi :)
Taigen:
vett
jahu
muna (kausitäie pelmeenide kohta 2 muna)
Kõik need segada ühtlaseks massiks, tulemuseks peab olema taigen, mis ei hakka kätele külge ja on samas selline pehmekene. Lasta räti all 10 minutit seista ja siis rullida õhukeseks-õhukeseks. Vormi sealt välja ümmargused lapikesed, pista täidis sisse ja pane keevasse vette. NB! vette pane ka soola.
Täidis on puhas fantaasia: klassika muidugi hakkliha sibula ja soola-pipraga (kusjuures hakkliha pole vaja eelnevalt praadida).
“Travel is glamorous only in retrospect”
Rebaseonu võtab kätte ja kihutab üksi dzhiibiga läbi Aafrika. Vot kus lops. Tubli mees! Huvilised saavad teekonda lausa online jälgida!
3 comments