Wicked Winterfrost

Lumikonn

Posted in Estonia by talikas on December 30, 2005

jaanika

Kõtt, linnast minema!

Minge sinna, kus on nii palju lund, et silmadel hakkab valus. Ja sinna, kus on nii palju piparkooke, et enam süüa ei jõua. Ja värsket lund uurides on abiks Lugemiskursus lumel (et kas põder või metssiga).

piparkooke peaks tegelikult aasta läbi tegema

Advertisements

Tagasi Kodus

Posted in Estonia by talikas on December 19, 2005

s6nad meie yhikatoa seinal ei valeta

Kurb?

Ei, ma ei ole eriti kurb. Minuga tulid Voronezhist kaasa minu kõige kallimad sõbrad (üks põgenik nohiseb praegugi veel diivanil), vastu võttis mind sõbralik ja puhas ja lumine Eestimaa kõigi kallite inimestega ja kondetspiimaga küpsised pole ka veel otsas. Üldse, Eesti on nii äge: lumi on ilus, kodu on soe, sõbrad on kaisus, ettekandjad on ilusad ja sõbralikud ja „Kaheksas“ on ikka linna parimad kokteilid. Ja imelik küll, inimesed räägivad eesti keeles ja raadiost ei tule ainult vene muusika (noh, vahet pole, niikuinii panen kohe Zemfira peale).

Viimane?

Posted in Russia: Voronezh by talikas on December 17, 2005

masha kuldkingakesest väike lonks

(10 kg makrasalatit + mustade meeste kõlarid + parimad sõpsid)* tuba nr 43 ehk meie eilne farewell party.

Ma ei oskagi midagi öelda. Viimane pidu. Viimased toostid ja igavese sõpruse terviseks joomised, viimased kallistused ja küllakutsed, maladaja mama, kuldkingakesest joomine, lollitamised ja tantsud, viimast korda pandi üles telk, viimane aknast-sisse-ränne…

Mis viimased, ptüi, see on alles algus. Ma ütlen, me veel kohtume!

mul siiamaani naba ymber see kaunistus

masha sulamas zakaria 6ndsus ja oi kui kaval age

Kõik Mis Oli

Posted in Russia: Voronezh by talikas on December 16, 2005

mehed saunas

Ma jään igatsema neid inimesi, neid veider-hullumeelseid pidusid, koridoris laulvaid vietnamlasi, hommikul enne tundi glagoolide tegemist, iraaklaste maiustusi, Saadi vesipiipu, Sheriini sheikimist ja curryt, Lembi elutarkust ja Age sönadeta möistmist, Maria itsitamist ja kunstimeelt, Villu jalalihaseid ja pause enne sönade väljaütlemist, Marki südamlikku supermani lihtsameelsust, Kerstini hullumeelsust, Davidi ilmakindlat huumorit, Misha suurt nina, Zakaria moosinägu, Lena kondentspiima, Vadimi nalju ja „varjatud“ kiilaspead, vietnamlaste ilgelt kala löhna köögist, Ashoti altruismi, Mike&Listicku räppimist, meie telki, oma kodutänavat, araabia diskot hiina restoranis, Rodrigot eeslirollis, linnasauna ja eriti neid kardinatega pisikesi liinibusse…

Kolm Tilka Verd

Posted in Muusika, Russia: Voronezh by talikas on December 15, 2005

prospekt revoluutsii ja venelaste jeltsiniheldimus

Kinourokkidest hakkan küll puudust tundma. Iga nädal oleme vaadanud mingit vene klassikat alates Pushkini Metel’ist kuni Shagaaju po Moskve ja 90ndate Bratini välja. Aga see ei ole niisama teleka vahtimine: kergelt vananev marilinmonroelik Raissa seletab meile uued sönad lahti, täpsustab segaseks jäänud kohti, küsib meie arvamust, räägib sekka vene kino ajalugu… Väga pönev igatahes.

Ja tüüpilised vene action-geroid on alati kuidagi ühesugused: sellised jöhkrad jömmid, kel tegelikult padrunivöö all tuksumas öilis armastusest pakatav süda; mehemürakad, kellele vaataja andestab köik purjutamised, lollused, vägivaldsuse ja kümnete inimeste tapmise, sest et… ta ju tegelikult tahtis head. Selline ongi vist meedia kaudu levitatav arusaam vene hingest: suur, tahumatu, heasüdamlik ja alati napsitav.

Liiga Palju Riisi

Posted in Muusika, Russia: Voronezh by talikas on December 14, 2005

see ongi siska

Eilsest söögiorgiast ma parem ei räägi. Seda oli liiga palju. Aga nii hakkabki olema kuni nädala löpuni, sest iga päev, mis meil veel siin jäänud on, on tihedalt täidetud erinevate istumistega, pidude ja hüvastijättudega. Ütleme nii, et jöulupugimine algas sel aastal varakult. Eile olid pelmeenid ja ploff ja Srilanka special, homme Hispaania jöulud täies hiilguses ja reedel mürtsuv-kärtsuv lahkumispidu. Aga kurb ma küll eriti ei ole, tulevad ju köik suuremad söbrad minuga koos rongi peale ja kaugel see Tshehhi vöi Saksamaa ikka on… Ja pealegi, tahaks juba koju, kus köetakse, ja elekter ei lähe ära ja sooja vett on alati ja ema teeb süüa ja korralik lumi on maas ja süda on kerge.

Ja lubage mul esitleda meie Voronezhi hümni “Solntse”: laulab V. Sjutkin.

The Mummy Doesn’t Return

Posted in Muusika, Russia: Voronezh by talikas on December 13, 2005

Et kus need kadunud Tartu varad ikka on, küsitakse mu käest kogu aeg. Köik on kontrolli all, ma ütlen, varad on olemas ja kopitavad öndsalt arhiivides; paar vingemat eksemplari on ka Kramskoi muuseumisse üles pandud (nt muumia) ja köik teavad, et need on tegelikult Tartust pärit. Igal aastal käib Tartu delegatsioon olukorda kontrollimas ja mingit kataloogi koostamas, kahe linna (ja ülikooli) vahelised suhted on köike muud kui vaenulikud. Nii et, chill, paanikaks pole pöhjust.

Ja maiusmuusikaks on hekel Venemaal eriti söiduvees olev grupp Delphin oma lauluga “Serebro”

Auh Auh njämm njämm

Posted in Russia: Voronezh by talikas on December 12, 2005

david ja kardinatega buss

Ruslan kutsus meid lahkumise puhul koeraliha sööma. Korea restorani. Tösiselt.

Vene Tango

Posted in Russia: Voronezh by talikas on December 12, 2005

kirglik triip

Kui keegi veel ei tea, siis triibuline on Venemaal moes. Kuigi kuldne, kilisev, lyhike, sädelev, nahkne, lateks, kiiskav ja kriiskav on siiski tunduvalt populaarsemad.

Age sai 13 !

Posted in Russia: Voronezh by talikas on December 11, 2005

age ja shura vana tallinna kyysis

tere vana kere ehk privet ramon

Ütlemata hea päev banaanikala püügiks, sest üle kuu aja paistab meil jälle päike ja taevas on sinine. Sellist imeilma on loomulikult ainult päeva jagu ja siis vajub köik jälle üleüldisesse nohusesse hallusesse. Ja täiesti kogemata (ning üldse mitte teenimatult) on sellel haruldasel päikesepaistelisel päeval Age sünnipäev; ja kogu meie üliöpilasaktiiv pörutas Ramoni-nimelisse linnakesse seda tähistama. Miinuskraadide seljatamiseks völuti kuskilt välja Vana Tallinn ja Eesti shokoaadikommid ja Shura koduvein, Kerstini vaieldamatuks lemmikuks oli muidugi pipra-mee-viin ja nuudel-juust. Jalutasime linnas ja külavaheteedel, luusisime kummituslossi salapärases aias (legendi kohaselt elas seal lapseverejanuline koll!), piknikutasime Voronezhi jöe sillal, lükkasime önnetu shigulli mudavallist tagasi libedale teele ja lollitasime niisama. Mu sörmed pole vist kunagi nii külmunud olnud kui tol öhtul öhtuhämaruses bussi oodates.

Ja Villu on üks igvene babnik :)

suhkrutehast ymbritsevast okastraadist punnitab v2lja v2ike k6rkjas