Wicked Winterfrost

Detskii Sad

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 30, 2005

mark ja tanjushka

Et ikka kõigile oleks arusaadav, millega meie 12-liikmeline õppeseltskond (keskmine vanus 24) koolitundides tegeleb, korraldas kateeder meile nö “hüvastijätu õhtu”, kus esinejateks… olime loomulikult meie. Küllap on asi meie kehvas keeleoskuses, küllap ka meie enda lapsemeelsuses ja õppejõudude suhtumises, aga igatahes koosnevad meie praktika retshi tunnid enamjaolt muinasjuttudest ja valmidest – ja loomulikult peegeldus see ka meie etteastetes. Mina mängisin nukulavastuses “Kuritsa Rjaaba” vanaema, David ja Kerstin esitasid imelise dueti Krõlovi valmiga “Vares ja rebane”, Mark räppis Pushkinit, Rodrigo deklameeris “Doktor Aiboliti” jne. Palagan missugune! Siis istusime lauda, jõime shampust ja sõime küpsiseid ja mängisime katkist telefoni ja kuulasime hiinlaste laulmist. Olgu, mis ta oli, aga meil endal oli lõbus ja selline lapsik veiderdamine ja enese piinlikku olukorda panemine õppejõudude ja hiinlastest kaasõpilaste ees ainult tugevdas meie kamba omavahelisi sidemeid.

meie kamp

Teatrielamus

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 27, 2005

Eilne Kamernõi teater oli… Liigutav, naljakas, koomiline, traagiline, pisaratest läbi imbunud, segane, selge – väga hea. See ongi see, et kui näitlejad on head, siis ei ole tähtis, kui palju sa keelest aru saad, emotsiooni ja idee haarad ilma tekstidetaile tabamatagi. “Oblom Off” teemaks on elufilosoofia: laiskus vs tegusus, armastus vs mugavus, illusioon ja tegelikkus, üksindus, üksindus, üksindus. Ka selles lavastuses (nagu ka “Shuraavlis”) oli lavakujundus väga hea: minimalistlik ja multifunktsionaalne. Kõik oli paigas, midagi polnud üleliigset või puudu.

Viimases stseenis oli laval vana põskhabemega mees, kes nuttis. Ja saal nuttis.

Õunapuuõied.

moskva metroo

Narodnaja kultura

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 25, 2005

Unustage ballet! Unustage rumba ja disko ja line dance! Kõige õigem asi on ikkagi vene folk. Balleti- ja ooperimajas toimuval rahvaste sõprust ülistaval bulgaaria-vene-prantsuse ühisfestivalil nägime sellist vene tralli, mis eesti rahvatantsule tugevalt silmad ette teeb.

Eesti aeglase punta-änta asemel sooritasid professionaalsed tantsijad selliseid hüppeid-keerdeid-keerutusi, et isegi vaatajatel hakkas pea ringi käima. Laval olid korraga ligi 15-liikmeline tõsine bassihäälne meeskoor, sama suur oli ka balalaikade ja muude imepillidega varustatud ansambel; ligi 20-pealine võimas naiskoor oli riietatud sädelevatesse maani ulatuvatesse kleitidesse ning erinevalt energilistest ja kilkavatest tantsijatest liikusid need daamid laval nagu matrjoshkad, nukud, väga sujuvalt, peaaegu nagu oleks neil rattad all. Tantsijad vanuses 5-35 veiderdasid, möllasid, lendasid ja keerlesid: tulemuseks oli detailideni välja töötatud sünkroonne kaos; vaatajal ei jäänud muud üle kui ahhetada ja kogu mängu jälgida. Väga muljetavaldav.

Vaheajal mängis Vene sõjaväelane koridoris elektrikitarril igihaljast rokki, kamraadid-laigulised nõkutasid heakskiitvalt päid. Vaatepilt oli koomiline ja kuidagi veider. Kui festival läbi sai, pandi armee-kitarristi asemel üles diskopult ja ooperiteatri lühtrite all algas kogu Venemaa vallutanud gipgop-tantsulka. Mind ei üllata enam mitte miski.

karm reaalsus

Pildil hetk Voronezhi igapäevast: 2 kodutut soojendavad end “igavese tule” paistel Võiduväljakul.

Ha ha ha

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 24, 2005

Poiss ja tüdruk tantsivad.
“Miks see lugu nii aeglane on? Kas see on aeglane valss?”, küsib tüdruk.
Poiss vastab: “Ei, see on eesti räpp”

/väljalõige kohalikust ajalehest/

Prrrrrr…

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 23, 2005

Olgem ausad, ilgelt külm on kogu aeg. Kui meil ei oleks seda kiviaegset soojapuhurit (mis tujutsedes töötab ja ähvardab liigsel kasutamisel kärssama minna), siis oleksime kõik külmast sinised. Samas on akende vahelt puhuv külm tuul ka kasulik, sest nii on meil kahe aknaklaasi vahel külmkapp :) Õnneks pandi nüüd taas keskküte tööle, aga kui ikka liiga külmaks läheb, siis tuleb lihtsalt palju külalisi kutsuda, kes oma kohalolekuga toa soojaks kütakasid. Ja külaliste probleemi meil ju ei ole, sest tuba nr 43 on nagu turvakodu, kuhu kõik tegevust otsivad pärdikud kogunevad, siin söövad, tantsivad, joovad, mängivad, loevad, laulavad, chillivad, lollitavad… ja, noh, l6puks jäävad (osad neist) magama (telkidesse, magamiskottidesse, põrandale, kuhjakesi voodisse) ja lähevad hommikul kooli. Ja õhtul on jälle platsis. Ja see seltskond, kes siin hängib, läheb kogu aeg aina suuremaks, nii et viimane kord ma ei jõudnud enam nii palju pannkooke teha, et kõik söönuks saaksid. Oeh, tore, minu unistus elust kommuunis on täitunud.

Ahjaa, täna hommikul ärkasime kell 8. Miks? Ikka sellepärast, et miilits käis jälle oma kontrolltuuri tegemas ja otsustas kõikide uste peale prõmmides kogu ühika magusast unest äratada. Kontrollreidid on tavalised ja enamasti selleks, et siin illegaalselt ööbijaid vahele võtta. Ja loll on see, kes vahele jääb, sest ka väike laps teab, et miilitsale ei tehta ust lahti vaid magatakse edasi.
Kui näed tänaval miilitsat, siis ära vaata talle otsa, mine edasi – nii õpetati meile esimesel päeval, kui me Voronezhi jõudsime. Inimesed suhtuvad miilitsasse väga halvasti ning hoiavad neist parema meelega eemale. Ja miilits ise on muidugi altkäemaksumaias jorss, kes oma maine parandamiseks loomulikult midagi ette ei võta. Ja tulemus ongi käes: miilitsa hüüdnimi on “mussor”. Vene keeles on “musor” praht, prügi.

Peremees, kuidas on tegevused?

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 22, 2005

Mul ei tule eestikeelsed sõnad enam meelde. Ja tihti kasutame eestlastega rääkides venekeelseid väljendeid (nagu Kolledzhis inglise keelt kasutati), sest nii on lihtsalt mugavam. Kas võib tõesti loota, et sellest Voronezhi lastelaagrist on ka natuke kasu olnud?!

Ja üldse, pole ime, et venelased eesti keelt ei räägi ja seda kunagi ära ei õpi. Rodrigo ostis kohalikust poest eesti-vene vestmiku ja see lausa kubiseb halenaljakatest (kirja)vigadest. Mõned näited, kuidas peaks turist Eestis hakkama saama: “Ma olen taha jäänud oma gruppi”, “Palun, ette ütelge, kuidas mul hotellisse jõuatma”, “Missugusel teekondal saatab rong?” Kak dela = “Kuidas on tegevused?”

Ja, hurraa! Kojusõidu piletid on taskus! Olen 19.dets kodus. Ajee.

Weekend tehaslinnakus

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 19, 2005

Täitus mu ema unistus ja ma maandusin vene perkonna kodus, maitsesin nende sissetehtud hapukurke ja magasin nende diivanil. Vastupidiselt minu ema romantilistele kujutelmadele on vene perekonna elu täiesti tavaline. Ei, pereema ei valmista igaks õhtuks ise pelmeene ega küpseta pirukaid, isa ei kulista sakuska suunurgas samagoni ja lapsedki on täiesti normaalsed. Üks komme oli küll väga meeldiv: külalist poputati lõpmatuseni ja ei lastud lillegi liigutada; isegi kui külaline oli valmis ise oma teetassi puhtaks peseme, kisti see momentaalselt tema käest ära ja suruti hämmeldunud külaline tagasi torditüki taha istuma. Sellise eluga võiks täiesti ära harjuda.

Ehk siis: nädalavahtusel käisime külas Age orienteerumis-semudel Lipetskis (Voronezhist 2.5 h bussiga põhjasuunas). Lipetsk on Tallinna suurune tehaslinn, mis meile üllataval kombel täiesti positiivse mulje jättis (olime nimelt kuulnud hoiatusi, et seal pole peale tööstuse midagi muud vaadata). Headele muljetele aitas kindlasti kaasa kaunis lumesadu (mis linna nii puhtaks ja valgeks tegi!), Elina ja Vladi (meievanused kaksikud, kelle perel külas olime) piiritu külalislahkus ja miilitsaid-vältiv-kruiis-külglibisemine pidevalt üle-keeva oranzhi Moskvitshiga. Meelelahutus ise oli muidugi selle mosse juht Dimka, kes tõelise vene ossina suitsetas-vandus-sülitas-vandus-mossekapotikaanttõstis-vandus, kuid sellest hoolimata mulle üdini heatahtliku mulje jättis.

Kaua võib pidutseda…

Posted in Muusika, Russia: Voronezh by talikas on November 17, 2005

Hent on läinud, temast maha jäi vaid tühi kuuseriisikate purk. But the show will go on, ja eile oli Villu-Davidi sünnipäeva tähistamine. Võimas bunch ajas kõikidel pead sassi ja ei kulunudki kaua aega, kui kohale toodi araablaste hiigelkõlarid, suudeldi kuivanud soolakalu ja tantsiti metsikult õllevahus. Mul polnud eriti tuju ja läksin juba 11 paiku tuttu. Nii hea, et pidu toimus 5ndal korrusel, sai rahulikult oma toas magada.

Hent Voronezhis

Posted in Russia: Voronezh by talikas on November 15, 2005

“Oh, kui ilus linn see Voronezh on!”, ütles Hent ilma igasuguse irooniata. Misasja? Ilus? See hall kolakas? SEE prügine kivimajade padrik? No aga… võib-olla tõesti. Kui mõnusalt jalutada peegelsileda jõe ääres, turnida mööda kitsaid aedlinna tänavaid, otsida kõige kaunima aknaraamiga puumaja, uidata kesklinna prospektil ja joosta ümber Lenini kuju, vihtuda end linnasaunas, tuuritada nunnakloostris ja küünlatest pungil kirikuis ning ülikooli kohvikus limonaadi juua… Võib-olla ongi ilus. Kui on, kelle käest kinni hoida, muidugi.

Moskva

Posted in Russia: Moscow by talikas on November 13, 2005

Moskva päevad olid täis õnne, tsheburekke, sibulkupleid, Iraagi juuksureid, turiste, nahkjopesid, miilitsaid, külmakraade, kalleid hindasid ja kalleid lõbusid. Martiniga ujusime väliujulas (soe kootud müts essential) ja seiklesime Sergiev Posadis (soovitan!), Hendiga tegime kõike muud. Kolmekesi (ja veel üks Martini tuttav, kelle nime keegi ei mäleta) üritasime sisse saada poppidesse ööklubidesse, aga nägime välja nagu tõelised eesti tuustid ja “klubi oli täis”. Face control’i ei läbinud me algul ka mingi äärelinna klubi uksel, aga legend sellest, et “oleme ajakirjast “Jalouse” ja selline välimus on tegelikult moes”, aitas meid siiski kluppi. Klubi ise oli transvestiidist tantsijast hoolimata mõttetu ja mittemidagiütlev, hinnad laes.

Moskvas on kõik vahemaad pikemad, kui alguses paistavad, metrood on täis kaunist sovietiaegset kunsti (talupojad, lüpsjad, kombainid jne), kuulus Arbat on tegelikult turistilõks, miilitsad vahivad näljaste nägudega ringi, et saaks turistidelt raha välja petta, Lenini mausoleumi pääsemiseks vaja läbida 1.5-tunnine järjekord, Tretjakovi galerii on vinge, turul peab tingima ( vähemalt 30% hinnast alla), kesklinna kohvikutes kahjuks tingida ei saa. Moskvalane suurustab ja edvistab, ehib end kulla-karraga, isegi kui ta seda endale lubada ei saa, kõik on müügiks, ja need, kes face controlist läbi ei saa, pidutsevad (mitte vähem lõbusalt) teede alt läbi viivates tunnelites (seal on soe!).

Lühidalt: Moskva on suurlinn kuulsate vaatamisväärsuste ja kullalõhnaliste ööklubidega, matrjoshkade ja punase kalamarjaga, aga puudus selline tõelisus, ehtsus, ühtne fiiling. See-eest oli seltskond väga hea :)