Wicked Winterfrost

Ramadan

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 31, 2005

Araablased (ja muud moslemid) magavad päeval, öösiti on üleval ja mugivad kahe suupoolega; päeval, kui just ei maga, käivad õnnetute kergelt kaamete nägudega ringi ja keelduvad söömast-joomast. Mis toimub? Jaa, muidugi, on ju ramadan! See tähendab, et kuu aega võivad musulmanid süüa vaid peale päikeseloojangut, öösiti. Päeval ei tohi nad isegi vett juua; alkohol, tubakas ja kehalised mõnud on loomulikult kogu aeg keelatud. Ramadani pidamine ei ole kohustuslik ja igaüks peab seda niihästi kui oskab ja suudab, aga koguühikas teab (ja ootab põnevusega), et 3.november on ramadani lõpp ja voolama hakkavad viinajõed ja pudruojad. Arvestades, et ühikast on tugevalt üle pooled inimestest moslemid… Oh, seda möllu-orkaani, mis meid 3.novembri õhtul tabab… :D

Ja, oh, seda kokkusattumist, 4. novembril algavad oktoobripühad, ehk 4 vaba päeva…

Ja muide, meil on juba ammu külmakraadid, nädal tagasi tuli maha esimene lumi, ja neegripoisid käivad sissepakitutena ja talvemütsidega. Brrr…

Meie Lembi

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 29, 2005

Mul on 2 toanaabrit. Üks on Hull Geograaf Age ja teine Peenike Ajaloolane Lembi. Age on hulluke nagu minagi, aga Lembi on lihtsalt tõeline sangar. Annab otsida nii kannatlikku elukaaslast: Lemps pöörab vaid teise külje, kui kell 6 hommikul tema voodi ette telk üles lüüakse, või kui külalised ühtlase itsitav-nügiva inimkihina kogu põranda katavad (eile magas meie pisikeses toas 9 inimest). Muidu meeldib Lembile vene poistele Pushkinit ette lugeda, armeenlastega küpsiseid süüa ja heegeldada. Meie oleme aga vaese Lembi elukorralduse nii sassi löönud, et ma ei imestaks, kui ta järgmine reede mustadega pidutsema läheks.

Kui ma täna hommikul Lembi ees vabandasin, et öösel selline möll oli, siis vastas ta vaikselt: “Ei ole midagi, eks elu tahab ju elamist” Õige!

Kaamel Kaisus

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 28, 2005

ahh kak mala nam dja tshastje nada

ehk elagu Kaamel Ahmed ja Väike Präänik

Patriotism !?

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 26, 2005

Nagu meie õppejõud Ljudmilla Petrovna meid valgustas: venelased ise halavad kogu aeg, et kui halb neil elada on, kui palju varastatakse, kui vähe tehakse rahva heaks jne, samas aga kui keegi võõras hakkab Venemaad kritiseerima, siis läheb kohe kakluseks. Patriotism? Lihtsalt emotsionaalsus? Liiga palju viina? Tekibki küsimus, kui patriootlik on üks keskmine venelane? Mida mõtleb Voronezhi elanik, kui ta iga päev kesklinnas asuvast Lenini kujust mööda läheb? Või need poisiklutid, kes Pyatigorskis Igavese Tule juures püss kaelas vahti peavad? Või need skinheadid, kes “kodumaa puhtuse nimel” välismaalasi peksavad?

Mina ei tea.

Tavaline õhtu

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 20, 2005

Kas siis ühikarahva kaitseks või hoopistükkis taltsutamiseks pannakse nüüd igal õhtul ühikauks kinni kell 10. Ei saa sisse, ei saa välja. Kes hiljem tuleb, peab vahti mesimagusalt meelitama ja saab võib-olla sisse, aga välja ei lasta kedagi mingi hinna eest. Samuti on meil keelatud külalised peale 10 õhtul ja vaht on väga karm. Kõigilt külalistelt võetakse sisse tulles dokumendid ja selle inimese dokument, kellele nad külla tulid, ja nii on vahtidel täielik ülevaade. Aga ega see siis noori heiduta: redelite ja ihurammu abil ronitakse sisse-välja teise korruse aknast, tegevus meenutab küll mööda siledat seina ülesronimist, aga millegipärast see alati õnnestub. Nii ka eile: pooled külalised tulid meie juurde läbi akna, nalja nabani. Pidu (spontaanne nagu alati) oli maru, meie väike toake oli inimestest pungil, kõik tantsisid kõigiga, aga kuna ruumi oli tõesti vähe, muutusid tantsusammud tihtipeale ekstreemseks ja lõppesid sinikatega. Toimusid ka vettehüpped (ükshaaval roniti laua peale ja hüpati rahvamassi keskele, kus inimesed hüppaja oma kätega kinni püüdsid ja edasi hüpitasid). Vapramad said magama kella 6 paiku (loomulikult peale uinutavat vesipiipu marokolaste toas) ja vip-külalised magasid lausa telgis.

Peod vaheldumisi miitingutega

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 15, 2005

Nele ja Rosie peavad õhtuti oma sünnipäevi, päeval rassismivastased miitingud. Mul on sellest teemast juba kõrini: eile käisime morgis Endriquega hüvasti jätmas. Ajakirjanikke oli rohkem kui inimesi, kaamerad zuumisid leinajatele näkku, mikrofoniga onud nügisid inimestest läbi. Ilja on täiesti ära vaevatud, tema kui kohalik osaline, võetakse iga päev kaamerate ette, tema nägu on igal pool, intervjuud ajalehtedega, telekanalitega. Ta ei saa veel pikka aega rahu.

Täna oli jälle üks miiting, ma ei läinud. Hea oli, et ei läinud: Villu rääkis, et miitingul olid kohal ka skinheadid, kes osalistest pilte tegid ja üldse huviga kuulasid millest jutt. Nüüd kõik kardavad, et nende näod on teada, ja et neil pole linnatänavail enam kunagi ohutu. Loodan, et see asi ikka maha rahuneb. Igatahes on linnapildis rohkem miilitsaid, eriti tihti patrullitakse välismaalaste ühikate juures.

Muide, ei läinudki kaua aega, et vene uudistesse saada: Age, Villu ja mina vilksasime Vremjas, kui näidati peruulase ärasaatmist.

Vene haiglad

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 12, 2005

Käisime täna haiglas Mariot ja Alexandrit vaatamas. Ilja oli ka neil külas. Nad tunnevad ennast hästi ja neil ei ole raskeid vigastusi. Meeleolu nukker.

Vene haiglates on kusjuures meile võib-olla võõras ametikoht: “räuskaja”. Räuskaja on tavaliselt keskealine naisarst või õde, kelle kogu energia kulub teiste peale räuskamisele. Muidu võib ta küll väga armas inimene olla aga oma ametit, “räuskamist”, võtab ta väga tõsiselt. Näiteks on vaja räusata noorte üliõpilaste peale, kes tulid oma sõpra haiglasse vaatama. Ja miks räusata? Põhjust nagu polegi, aga amet käsib.

Demonstratsioonile!

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 11, 2005



Kogu linn on ärevil. Endrique surm on suure kella külge pandud ja välistudengid korraldavad demonstratsioone ning miitinguid. Aktiivsed välistudengid on loomulikult neegrid, valgeid ja kollaseid on suhteliselt vähe. Tänane demonstratsioon algas Voronezhi äärelinnas asuvate ühikate eest ning koos marsiti kesklinna. Inimesi oli päris palju ning protesti avaldamiseks haaras igaüks rohelise oksakese ning viibutas seda peakohal, ise hüüdes “mõ hatim zhit” (v.k. me tahame elada). Varsti lisandusid ka plakatid ja veel rohkem inimesi, kesklinna kandis võtsid demonstreerijad enda alla juba ühe sõiduraja ning meid eskortis ning meile teed rajas miilits (väga lahke neist).

Must esmaspäev

Posted in Russia: Voronezh by talikas on October 10, 2005

Tagasiteel tegin peatuse Rostovis (mitte midagi erilist) ja jõudsin esmaspäeva varahommikul kodusesse ja jahedasse Voronezhi. Teised reisilised olid minust juba paar päeva varem koju jõudnud ning jällenägemine oli rõõmus.

Rõõm asendus aga koheselt kurbusega: saime teada, et eile öösel tapeti välismaalasest tudeng. Peruulane. Endrique. See sama poiss, kes enne reisi meil külas käis, meiega koos makarone sõi, oma perest pilte näitas. See sama poiss, kes mulle pidi salsat õpetama. Me muidugi teadsime, et Voronezh on ohtlik ja et siin on rassism ja skinheadid, aga ikkagi ei tahtnud keegi meist uskuda, et kell 5 pärastlõunal avalikus pargis võib 7-liikmelist rahulikult jalutavat seltskonda rünnata 20-pealine skinheadide kamp. Täpselt nii aga juhtus: jalutavale seltskonnale hiiliti selja tagant ligi, poistele löödi pudeliga pähe, 3 seltskonnas olevat vene tüdrukut lükati kõrvale, teisi hakati lahmima. Peruu poiss Endrique sai noaga kuhugi reiearterisse (ma ei tea täpset med. nimetust), teine peruulane Alexander ja hispaanlane Mario (jajah, seesama poiss meie korruselt) said pudeliga ja niisama klobida ja seltskonnas olev ainuke vene poiss Ilja (jah, seesama kena poiss) sai ka paar hoopi, kuid tema jäeti ka rohkem nagu kõrvale, ikkagi ju venelane. Alexander ja Mario on haiglas, Ilja vigastused polnud suured ja ta lasti koju.

Sellises linnas elangi.

Armeenia

Posted in Russia: Caucasus by talikas on October 6, 2005

Shura ja Masha jätsin päikeselisse Sotshi, ise aga istusin rongi ja olin juba järgmisel hommikul sügiseses Pyatigorskis. Pyatigorski peetakse Põhja-Kaukaasia mineraalvee-kuurortite pealinnaks ning peale selle, et linn on ilus, puhas, avar ning rohelust täis, on just siin mitme Lermantovi romaani tegevuspaik (ja ka kirjaniku enda hukkumispaik).

Mina ööbisin meie ühikast armeenlase Misha sugulaste juures. Perekond võttis mind viisakalt vastu ja mahutas mu oma pisikesse majja. Sealveedetud päevad olid mõnusad: pereema toitis mind nagu nuumvasikat, perepojad vedasid mind mööda linna ringi ning näitasid kõike ja kõiki. Vanaisa istus kogu aeg oma toas ja mängid klarnetit, ainult vahepeal käis suitsetamas ja söömas. Vanaema oli väga jutukas ja rääkis mulle kõik ära. Kõik nagu üldse kõik: alates pere ajaloost (kuidas nad olid sõja tõttu paarikümne aasta eest Venemaale rännanud) ja naabrite riugastest seebiooperite sisuni välja. Hea vene keele praktika :)

Käisin ka Kislavodskis, nägin kauguses Everesti, maitsesin piirkonna haisvat ja vähemhaisvat ja maitsvat mineraalvett (umbes 15 erinevat sorti: võta aga topsik kaasa, pane avaliku kraani alla ja kurista), vannitasin oma varbaid 38-kraadises mineraalvees (nagu ka poolpaljad tädid pildil), ronisin mägedes, jõin vanavanematega pitsi viina, sõin meeletutes kogustes kreeka pähkleid ja oman täieliku ülevaadet seriaalist “Must teemant”. Kõige huvitavam oli ehk lähitutvus armeenia kultuuriga: kuidas on mehe-naise suhted, kuidas käituvad noored. Neil on ikkagi konkreetselt paika pandud, kes mida teha võib: näiteks läks perepoeg oma tüdrukuga tülli selle pärast, et tüdruk “ei kuulanud poisi sõna” ja ei istunud õhtuti kodus, kui poiss nii oli “käskinud”.