Wicked Winterfrost

Daikiretto & Other Fun Japanese Northern Alps Moments

Posted in Japan by talikas on April 1, 2013

Jaapanist lahkumisest vaid paari nädala kaugusel, tabas mind paanika, et ma pole veel täitnud oma pikaaegset unistust minna pikemat sorti mägimatkale kuulsatesse Jaapani Põhja-Alpidesse, mis jäävad Tokyost u 200-300 km kaugusele. Minu seniste Jaapani matkade asendamatu abimees Lonely Planeti matkaraamat pidas Põhja-Alpide retke marsuudil Kamikochi – Mt.Oku-hotaka-dake (3190 m) – Kitahotakadake (3106m) – Daikiretto – Mt.Yaridake (3180 m) Jaapani kauneimaks teekonnaks (quote: “the most exhilarating (or the scariest) bit of hiking in Japan”) ning soovitas selle igal juhul ette võtta.

Plaan oli hea, reisikaaslane motiveeritud, aega täpselt parasjagu, kuid mida meil ei olnud, oli varustus. Või siis raha, millega varustuse puudumist oleks saanud asendada. Põhja-Alpides nimelt, nagu ka enamikes muudel populaarsetel radadel, on üles ehitatud kasulik mägihüttide infrastruktuur, kus idee poolest igal õhtul end tatami peale sooja tuppa saaks pikali visata ning sobival hetkel keha kinnitada ning seeläbi end matkarajal telgi ja toidu tassimisest säästa. Üks öö jaapani matkasellidest pungil tatamipõrandal maksab aga umbes 60 eurot ning hüttidest toidu ostmine veel kenakese kopika. Seega olekes isegi viiepäevane matk maksnud nii mitu kullakoormat, et otsustasime lõpuks pigem minna ronima oma kehvakese varustuse kui viimaste säästudega.

Kehv varustus tähendas siis riietuse ja jalanõude osas spetsiaalse varustuse täielikku puudumist ning telgi osas väga meeleheitlikku ning absurdset valikut. Olles nimelt äsja naasnud Hokkaido tripilt, kus purunenud telk iga vihmase ilmaga loiguks moondus ning mitmete päevade lirtsuv algus ja katkematu väsimus veel elavalt meeles, näis kõige tähtsam telgi vettpidavus ning täiesti teisejärgulisena telgi kaal ja suurus. Kuna aega linnapealt varustuse kokkuajamiseks ka enam väga palju ei olnud, laenasime sõbralt tema suuremat sorti (vettpidava!) telgi, sest uue ostmine ei mahtunud kuidagi meie eelarvesse. Kuna oli nii kiire, ei pannud me telki kordagi üles vaid eeldasime, et tegu küll raskevõitu kuid nö tavalise suurusega telgiga.

Nagu hiljem selgus, oli see kogu matka kõige suurem viga. Ilmselgelt ei kujutanud me Tokyos kotte pakkides ette, mida tähendab hiigelsuure arvukate vaiadega varustatud neljainimese telgi (või peaks ütlema palee) väga keerulisel ja järsul maastikul seljastassimine ning otseloomulikult ei omanud me kumbki – oh, me oleme nii vägevad matkasellid! – kogemust, mida tähendab sellise müraka ülespanemine 3000-meetri kõrgustel tippudel, kus tuul on nii tugev ja maapind nii kivine, et kogu telgi äär tuleb katta suurte kividega, et see minema ei lendaks ning mida kõrgem telk (no ja meie telgis sai ju lausa püsti seista), seda rohkem ja häälekamalt ta laperdab.

Suudan sellest telgifopaast rääkida nii ausalt ja eneseirooniliselt ainult seetõttu, et mu õlad ja selg on vaikselt unustamas selle koti räsivat raskust ja mu mälestustes hakkab teiste matkaliste tillukeste beebitelkide kõrvale oma hiigelpaviljoni püstitamise eest äärmise piinlikkuse tundmise emotsioon lõpuks ometi – kuus kuud hiljem – hägustuma. Oi, see telk oli raske, oi, ta oli suur ja oi, kuidas ta tuule käes lärmas.

No ja siis matkariided. Kuna korralik matkavarustus on päris kirveste hindadega, et hakanudki me isegi kaaluma näiteks matkasaabastesse investeerimist. Kehitasime aga oma “ahh küll me hakkama saame, me oleme matkanud küll” suhtumisega õlgu ning pistsime jalga, kes sandaalid, kes õhukesed tennised. Kotti telgi kõrvale mahutasime viie päeva toidu, priimuse ja gaasiballoonid, vahetusriided ja veel natuke pudipadi ning ei suutnud ära imestada, miks me mõlema kotid üle kahekümne kilo kaaluvad. Ahh küll me hakkama saame, korrutasime oma mantrat ning mingil imelikul põhjusel ei märganud matkaraamatu hoiatust, et osaliselt on meie plaanitava teekonna näol tegu Jaapani tehniliselt kõige raskema matkarajaga, mis ei vaja spetsiaalse varustuse (köied jne) kaasastassimist ning kus iga kuu kukub end kuristikku surnuks või vajab helikopteriga päästmist vähemalt üks matkasell.

Matk oli raske. Esimene päev lennutas meid koheselt u 1500 m kõrgusel asuvast Kamikochi asulast Jaapani kõrguselt kolmanda Mt.Oku-hotaka-dake (3190 m) tippu. Nii ränga tõusu ja raskete kottide tõttu olime õhtuks täiesti läbi. Järgmised päevad ei suutnud me enam planeeritud kilometraazhi läbida ning võtsime aina pikemaid puhkepause, osaliselt tugeva tuule käes jaurava telgi loperdamisest tingitud magamat ööde ning üldise kurnatuse tõttu. Toidumoon küll vähenes, kuid kotid ei tundunud sellest kergemaks minevat ning mägede kiirelt muutuv ilm kostitas meid kord lõhkuva tuule, vihmavalingute ja udumeredega. Nii kõrgel tippudes võis veel leida varjulistelt mäekülgedelt lund ning jääd ja ilma päikeseta oli olemine suhteliselt jahe.

No ja siis muidugi see kurikuulus Daikiretto ehk siis Jaapani hobimatkajate seas üheks suurimaks eesmärgiks olev noaserva meenutav mäeahelik, mille läbinuid koheselt sangariteks peetakse. Enne Daikirettoni jõudmist ei olnud me täpselt aru saanud, miks jaapanlased meid nii tihti teel peatasid ning meie jalanõudele osutades kõigepealt meie üle sõbralikult naersid ning siis Daikiretto nime kuuldes tõsinedes soovitasid meil tagasi pöörduda. Kuid lõpuks puruväsinuina sellesse ahelate, köite, kruvide ja muude enese vinnamiseks või ohutuks laskumiseks järskudesse mäeseinte pragudesse surutud abivahenditega varustatud loodulikku ekstreemparki saabudes ei olnud enam midagi teha. Tuli hakata end vinnama ja libistama, köisi pidi laskuma ja ronima, sõrmed enda vertikaalses asendis hoidmiseks kivipragudesse surumisest valusad. Mõned kohad nõudsid neljakäpukil turnimist või tasakaalu paludes kaljuseinte vastu liibumist, et järsakutest mitte alla kukerpallitada. Kusjuures kõige ohtlikumates kohtades tuli liikuda teraval mäeserval, mõlemal pool suured kuristikud, kivid udumassist kergelt libedad.

Läbitud kõrgusi kirjeldav graafik.

Läbitud kõrgusi kirjeldav graafik. Allikas siit.

Daikirettos tuli kõigepealt hästi pikalt laskuda, siis sama pikalt tõusta ning lõpuks ööbimispaigani jõudmiseks jälle laskuda. Ja raske kotiga laskumine on isegi kurnavam kui lihtsalt enese kaljuseintest ülesvinnamine. Ükski tehtud pilt ei suuda kirjeldada neid meetreid ja tunde, mis me seal ronides veetsime. Niisamuti ei anna ükski foto edasi nende mägede võimsust ja suursugusust ning tühisuse tunnet, mis pisikese sipelgana seal siblides tekkis. Silmapiiril ainult mäed, jalge all pilved, silm murelikult otsimas järgmist teetähist, et mitte vales suunas eksida.

Üldse saatsid meid kogu matka vältel (ehk siis kui ei olnud parasjagu udu ja vihma) imelised vaated. Täiesti uskumatud maastikuvormid, värvid, päikesetõusud ja -loojangud. Absoluutselt väärt iga magamata ööd, valusat lihast ja lootusetult kurnatud hetke.

Praktilistest tähelepanekutest: Giidiraamatus antud hinnanguline ajakulu erinevate puntkide vahel liikumiseks oli ilmselt mõeldud ilma suure seljakotita matkajale ning matkapoest varutud piirkonna lisakaardid olid väga hea otsus. Ühte gaasiballooni ei kasutanudki, vett sai tee pealt osta, hommikused varajased (st kl 5-6) tõusmised oleksid kasuks tulnud.

Tagasi vaadates ei olnud Daikiretto füüsiliselt tegelikult ülemäära raske, sest ronimise ajal oli adrenaliin nii laes, et väsimus läks meelest; küll aga olid sellevõrra keerulisemad järgmised päevad. Ja kui ohtlik Daikiretto on, selgus alles hiljem netis surfates ja jaapanlastega rääkides. Läheksin järgmine kord kindlasti veel sinna samale matkale ja vabalt Jaapanisse tagasi ainult matkamise eesmärgil, kuid siis võtaksin viis korda kergema telgi ning paneks sandaalide asemel korralikud saapad, sest libisemisoht ning langevate kivide võimalus oli ikkagi suhteliselt suur.

Aga ära tegime! Mis siis, et kilplase kombel.

Takes my breath away...

Takes my breath away…

Happy Hostage of Japanese Hospitality: How Me Met Yoshi-san and Mariko-san

Posted in Japan by talikas on March 26, 2013

Akan-ko järvekese juurest alustasime oma lõputuna näivat hääletamist tagasi Tokyo suunas. Teadmata, kuhu me jõuame või kaua see kõik aega võtab, hüppasime muretult ühe auto pealt järgmisele ning ainult itsitasime omaette, kui meie järjekordsed automobiil-võõrustajad meie pealevõtmisest ääretusse elevusse sattusid ning pea et esimese asjana mõnele sõbrale helistasid, et neile oma suurest “ma-võtsin-kaks-võõrast-eurooplast-autosse”-seiklusest jutustada.

Selle pika ja väsitava hääletuspäeva lõpuks, peale seda, kui olime sattunud sürreaalsesse veidrate jaapani tädidega täidetud minibussi ning peatselt sealt põgenenud, leidsime endid ühes tühjas ja lagedal kiirtee kõrvale tihnikusse peitunud parkimisplatsil, ümberringi haigutamas tilkuv pimedus. Mina olin nii läbi, et plaanisin sinnasamasse ööbima jääda, kuid mu tarmukas reisikaaslane proovis naeratades üksikuid hirmunud parkimisplatsile sattunud jaapanlasi ära rääkida, et need meid veel mõned kilomeetrid Tokyo suunas viskaksid. Mina istusin meie tolmustel seljakottidel ja tundsin ühteaegu piinlikkust ja muret vaeste jaapanlaste ees ja pärast, kes on pahaaimamatult tulnud putkast omale rohelise tee jäätist ostma, aga nüüd läheneb neile keegi räsitud ja habemesse kasvanud imelikus keeles arusaamatut palvet edastav võõramaalane. Vaesekesed, mis küll nende peast pidi läbi jooksma, kui nad püüdlikult mu reisikaaslase eest põgeneda püüdsid, ise ehmatusest kaamed.

Peale mitmeid katseid õnnestus mu kaaslasel siiski ühe keskealise jaapanlastest paarikesega jutule saada, kuigi vaesekeste kehakeel reetis selget usaldamatust, hirmu ja ebamugavust. Peale mõningat vestlust kutsuti mindki nö “tööintervjuule”, kus teraste pilkude saatel meie enesetutvustust puuriti. Peale mõningast kahtlemist ja väikest sosinal nõupidamist kutsuti meid siiski oma autosse ja nii kohtusimegi Yoshi-san ja Mariko-san’iga, kes olid just naasmas puhkuselt Kyotos ning nüüd oma Hakodatest mitte enam väga kaugel asuva väikelinna suunas liikusid.

Autos jutustasime edasi (jaapanlanna Mariko-san nimelt oskas natuke inglise keelt) ning ei läinud tundigi, kui meid kutsuti telki üles panema nende koduaeda. Siis läks veel natuke aega ja sadakond läbitud kilomeetrit ning saime tagasihoidliku kutse ööbida nende katuse all. Järgmisel hommikul aga selgus, et meie klapp kohaliku vallaametniku Yoshi-san’i ja tema koduperenaisest naisega on nii hea, et meid koheldi nagu perekonnaliikmeid ning paluti kauemakski jääda. Mariko-san viis meid autoga randa ja sõidutas niisama ringi, hiljem koju tagasi lõunatama (menüüs ehtne Hokkaido krabipoiss ehk kani!!) ja onsenisse, õhtusöögiks toodi välja parimad palad ja joogid (sashimi ja sushi ja kohalik kangem kraam) ning kallite külalistega istuti varajaste hommikutundideni. Vaatamata kenakesele keelebarjäärile oli nii tore, et lõkerdasime pisarateni naerda ja mitte ainult selle üle, kuidas külalislahkusest purjakil peremees ühel hetkel elutoa põrandal breiktantsu proovima hakkas.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Yoshi meile peopesas volditud maki tegemist õpetades.

Imevärske kala...

Imevärske kala…

Kohalik krabi ehk kani

Kohalik krabi ehk kani

Järgmisel päeval oli jälle rand ja vaatamisväärsustega tutvumine ning Hakodate praami suunas lahkumine tõeliselt raske, sest nii mugavat ja lõbusat elu ei tahtnud kohe mitte taaskord palava ja väsitava hääletamise vastu vahetada. Kahjuks aga hakkas sel hetkel peale pressima aeg ning Tokyos ootavad kohustused. Mariko-san kinkis enne lahkumist mulle veel oma koduaia ronivaid kellukesi meenutava taime seemned, mida eelmisel päeval imetlenud olin (ootavad nüüd kapiäärel kevadet, et need Pääsküla mulda pista) ning õpetas tegema riisist (!) imehead saia.

Riisist saia!

Riisist saia!

Kogu Hokkaido reisi parim toit... Riisist sai apelsinimoosiga.

Kogu Hokkaido reisi parim toit… Riisist sai apelsinimoosiga.

Meid lõpuks Hakodate sadamasse viinud, ei suutnud vaene Mariko-san rahulikult leppida teadmisega, et jätab meid sealsamas sadamas saatuse hooleks ning proovis (kindlasti astudes vastu kõigile eksisteerivatele Jaapani tavadele) sadamas veel suvalisi autojuhte veenda, et nood meil peale võtaks. Küllap oli hääletamiseks autot leida üritav keskealine jaapani naine veel imelikum kui kaks räsitud võõramaalast, nii et katsed ei kandnud vilja ning Mariko-san võttis peale meie palveid lõpuks ette kodutee.

Loo lõpetuseks tahaksin lihtsalt öelda, et jaapanlased võivad küll olla alguses natuke ettevaatlikud, kahtlevad ja kartlikud, kuid on tegelikult ääretult heasüdamlikud ja külalislahked inimesed. Yoshi-Mariko jäävad oma headusega mulle alatiseks meelde.

Enam ei olegi ma nii pikk... Marikoga poosetamas.

Enam ei olegi ma nii pikk… Marikoga poosetamas.

Hokkaido’s Amazing Onsens

Posted in Japan by talikas on March 8, 2013

Onsen on jaapanlaste jaoks nagu meile saun: rituaalidesse mässitud kosutav ja puhtusega seotud kuum lõdvestamise paik. Kuuma õhu asemel on onsenis aga kuuma veega vann, mis ideaalis kas otse kuumaveeallikast või selle jahutatud versiooniga täidetakse ning kuhu porgandpaljad huvilised end peale enda korralikult puhtaks küürimist heidavad. Kuna vesi on nii kuum, ei jaksa reeglina seal kuumas vees väga kaua olla ning onseniga mitte harjunud (nagu mina) kihutavad varsti külma vee suunas. Mehed ja naised lähevad küll samasse onseni hoonesse (sest tavaliselt on onsenid spetsiaalsetes majades, ja kuumad vannid nii siseruumides kui vabas õhus), kuid alati erinevatesse sektsioonidesse. Üllatav, kui kiiresti harjub paljaste end patsutavate jaapani mammide kõrval tulikuumas vees sulistamisega.

Kui sama pull käib mitte kuumaveeallika- vaid lihtsalt kuumaks aetud veega, siis on selle nimi sento ja neid kohtab peamiselt linnades, kus kuumaveeallikateni jõudmine nii lihte ei pruugi olla. Peale tunniajast pesemist ja ligunemist on enesetunne igatahes alati väga väga hea.

Hoopis uue dimensiooni saab aga 100% looduslikes onsenites, mis on lihtsalt kuuma maa alt muliseva veega täidetud lombikesed kuskil looduses – näiteks metsas või järves või jões. Eriti näiteks talvel, kui sulistad kuskil järvesopikeses, ja pähe sajab paksu valget lund. Umbes nagu meie tünnisaunad. Aga sama mõnus on seda proovida ka suvel, just siis, kui onsenikene asub imekaunis kohas mägede ja metsade keskel. Just nii juhtus meiega Hokkaido reisi ajal Akan-ko järve ääres, kus imekauni järve äärde oli ära peidetud pisike onsen, kuhu ainult kohalikud tulla osasid. Pane tähele, et meeste ja naiste pool on isegi sellises onsenis eraldatud. Erinevalt kohalikest jaapanlastest ma end päris paljaks siiski ei koorinud, aga ilusamas kohas pole ma küll kunagi oma elus ligunenud…

Akan-ko peidetud onsen ja kohalikud veemõnusid nautimas

Akan-ko peidetud onsen ja kohalikud veemõnusid nautimas, vasakul naiste pool :)

Imeline vaade...

Imeline vaade… Paljale jaapanlasele.

Teise ägeda onseni leidis Shiretoko poolsaare metsast üles Mitsuru-san. Tegu on kolmetasandilise mudaloikudesse sattunud suliseva mineraalvanniga, kus erinevatel tasanditel erineva kuumusega vesi ning onseni põhilised külalised muhelevad (ja loomulikul paljad) jaapani vanamehed.

Shiretoko kolmetasandiline muda-onsen

Shiretoko poolsaare kolmetasandiline muda-onsen.

How I Finally Saw a Bear in Hokkaido! Together With Hundred Japanese

Posted in Japan by talikas on March 5, 2013
Väike karubeebi

Väike karubeebi

spotting the bear in hokkaido

Karuvaimustuses jaapanlased

hokkaido bear country

Hokkaido: karude riik ja õpetus, kuidas nendega toime tulla

Shiretoko National Park 3 bears

Kolm karu. Päris naljakas mu meelest :)

Ja suveniiripoest ostsime karulihaga karrikonservi.

Shortest Period Covered By One Hitch: 30 Seconds; Longest: 3 Days aka How We Met Mitsuru-san

Posted in Japan by talikas on March 4, 2013

Rebun-to saarelt naasnuna jälitas meid tuul, vihm ja külm ilm (u 10 kraadi) ning mõtted Hokkaido karmidest talvistest elamistingimustest tekitasid vaid lisakülmavärinaid. Jõudsime läbi häda (sest kes tahab oma autosse kahte tilkuvat kahvanägu?) Hokkaido põhjatippu tähistava skulptuurini, kus peale paari kohustusliku pildi tegemist seisime paduvihmas teeserval julgelt tunni või paar. Vihma muudkui kallas, õhukesed mittevettpidavad joped ei ületanud meie ootusi ning vaikselt hakkas väsima ka käsi, mis pöialt vihmavalingute poole sirutas. Siis, kui lootus meid oli juba jätmas, hakkasime autodega rääkima. Ikka umbes nii, et “Hei, punane iludus, jää palun seisma! Me oleme tegelikult palju toredamad, kui sulle hetkel paistab!” Aga ei peatunud keegi. Ootasime edasi.

Kuniks ilmus silmapiirile üks metalliksinine Subaru universaal. Nagu ikka, ajasime seljad ja pöidlad sirgu ja naerasime vesiselt. Mu reisikaaslane pomises väsinult “Oi, sinine, sa meeldid mulle…” ning auto võttis küll korraks lootustandvalt hoo maha, kuid tuhises meist siiski lõpuks mööda. Ahh, jälle…

Aga ei! Umbes sadakond meetrit eemal jäi auto siiski pidama. Kas meil tõesti veab ja saame siit ummikseisust minema või on see järjekordne jaapanlane, kes meid ainult kaugelt uudistada julgeb? Jooksime autoni ja peale mõningast veenmist sebisime end peale sihtkohakirjeldusega: “Ükskõik kuhu, aga ära siit, palun” ning vajusime tänulikult lirtsudes oma järjekordsesse kaarikusse.

Roolis istus Fukushimast pärit keskealine ja tõsise olemisega insener Mitsuru-san, kes oli oma nädalaajase Hokkaido suvepuhkusega täpselt poole peale jõudnud. “Kuhu minek siis ka?” uuris Mitsuru-san peale tavapärast enesetutvustusringi. Olles harjunud 50-kilomeetriste otsadega, ei hakanud me väga kaugeid sihtkohti pakkuma vaid viitasime ääriveeri ida suunas. “No ma tahaks ise õhtuks Abashirisse jõuda, võite kaasa tulla, kui tahate”, poetas Mitsuru-san tagasihoidlikult. Et see linn oli isegi meie ideaalsest päevasest teekonnast kaugemal, olime rõõmsalt nõus ja tänasime oma õnne, et nii hea auto peale olime saanud.

Oma tegelikku vedamist mõistsime aga alles siis, kui Mitsuru-san vabandades uuris, kas ta võib vaatamisväärsuste juurde sisse põigata, muuseumites peatusi teha, meid kohvipausidele kutsuda või õhtusöögiks meid piirkonna populaarseimasse restorani viia. Põhimõtteliselt oleks justkui roadtrippinud oma isikliku giidiga, kes kõik imelikud asjad lahti seletab, ajaloost ülevaate annab ning toidukohtades alati parimaid palu soovitab. Väljas muudkui ladistas vihma, meie chillisime soojas autos ja saime lõpuks kellegi käest küsida kõiki neid asju, millele oma peaga vastust ei leidnud. Miks mõni Hokkaido toidukoht venelasi sisse ei luba? Miks jaapanlased muudkui mingeid imelikke templeid koguvad? Miks tomatid Jaapanis nii kallid on? Kas tegelikult ka söövad karud Hokkaidos inimesi? Jne.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Absoluutne lemmik: värske sea urchin ja kalamari riisiga.

Abishiris, Okhotsk mere jäämuuseumis miinuskraadi meelde tuletamas.

Abashiris, Okhotski mere jäämuuseumis miinuskraade meelde tuletamas – käes on meil paari minutiga jäätunud käterätikud, mis jääruumi sisenedes niisketena kaasa anti.

Väga hariv hääletamisots, rõõmustasin omaette, ja tundus, et ka Mitsuru-sanil oli seltsi üle hea meel. Selgus, et lausa nii hea meel, et kui me õhtu saabudes telkimisplatsil oma murdunud raamiga telgi kottpimedas paduvihmaga lompi üles panime, küsis Mitsuru-san oma vaiksel ja ärevusest kergelt kokutaval häälel: “Aga mis te homme teete?”…

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Järjekordne suurepärane vaade Hokkaido mägedele ja järvedele.

Ja nii juhtuski, et sinisest universaalist sai meie tuuribuss mitte 50ks kilomeetriks, nagu olime seda alguses lootnud, vaid lausa järgmiseks kolmeks päevaks, mil Mitsuru-sani malbel juhtimisel avastasime kogu Hokkaido idaosa, mis oma silmapiiri taha laiuvate metsloomi täis metsade ja mägedega oleks muidu meile kindlasti kättesaamatuks jäänud. Mitsuru-san viis meid karusid otsima ja leidma Shiretoko loodusparki, paadiga imetlema piirkonna kaljuseid kaldaid, rohelusse peidetud mitmetasandilistesse looduslikesse kuumaveeallikatesse, üksiku maasääre vaatetorni piiluma poliitilise territoriaaltüliga Venemaa valduses olevaid saari, salapärastesse uttu mattunud soodesse Kushiro-shitsugen loodusparki (soo on muide jaapanlaste jaoks meeletu-meeletu vaatamisväärsus), Akan-ko, Mashu-ko ja Kussharo-ko ebamaiste järvede juurde, mädamunaste väävlit täis susisevate kuumaveeallikateni, parimatele vaateplatvormidele jne jne.

Ja seda kõike kohusetundliku Jaapani turisti kombel: äratus kell 5 hommikul, esimesse sihtkohta 2 tundi enne avamist saabumine, päev läbi efektiivset tuuritamist, 5 giidibrozhüürist soovitatud vaatamisväärsust järjest, iga mälestusmärgi juures pildistamine. Uus pilguheit Jaapani kultuurile :)

Igatahes — uskumatu värk, jaapanlased on väga külalislahked! Kui me poleks seal vihmas teda kaks tundi oodanud või mõne teise auto peale saanud, oleks kõik see tõenäoliselt nägemata jäänud. Suur suur aitäh Mitsuru-sanile! (ja etteruttavalt ütlen, et see polnud viimane kord, kui me Mitsuru-sani sellel reisil kohtasime).

Väävlisisinaga vulkaanike

Väävlisisinaga vulkaanike Mt. Iozan

Mt. Iozan vulkaani jalamil

Mt. Iozan vulkaani jalamil

Did You Know That Japan’s Most Expensive Melons Grow in Hokkaido? We Didn’t. From Furano Lavender Fields to Rebun-to Island Hiking

Posted in Japan by talikas on January 25, 2013

Üks paljudes lillefarmidest Furano kandis

Lavendlipõllud on Furano piirkonna sümboliks

furano lavendel

Suure palavusega lavendlit korjamas

Hokkaido ei lõpetanud meie üllatamist. Furano linnake ja seda ümbritsev kuppelmaastik vohab värvilistest lilleõitest ning meenutab pigem Aix En Provence’ lavendlipõldusid kui metsiku Jaapani põhjasaare sisemaad. Pisemad ja suuremad lillefarmid, sibulat ja meloneid ja kes-teab-veel-mida kasvatavad põllumaad, juustu-töökojad, veinikeldrid, lavendlijäätis, nunnud rongid, järjekordse sohvasurfaja Pyosani ääretu külalislahkus (tädike, kes korraldas dokumentaalfilmide festivali ning maksis filmiloojatele selle eest tonnides kartulites), kohaliku külakese moeshow ja Okinawa muusika kontsert – seda kõike oli kurb meel selja taha jätta, kuid juba paari päeva pärast oli meil suunaks Rebun-to saar Hokkaido loodetipus.

Siiski üks trivia-tähelepanek: Jaapani ühiskonnas peetakse melonit eriliseks kingituseks (näiteks väga heale kliendile või kellelegi tänutäheks mõne olulise teene eest) ning poes võib üks pisike melonike maksta umbes 10 eurot või kogunisti 400! Tihti on need siis kas eraldi karbis või punase paelakesega ehitud ning Tokyos elades ei raatsinud ma küll endale ühtegi lubada. Hokkaidos aga tulid melonid ise meie juurde, kui endise matemaatikaõpetaja Pyosani tillukeses talude vahele peidetud majakeses ööbisime. Nimelt on Hokkaidos melonite kasvatamine väga levinud äri ning sealt pärinevad ka maailma kõige kallimad melonid Yubarid. Yubari on melonite Porshe ning lausa nii hinnaline, et kahe sellise eest on üks Jaapani kaubamaja maksnud 16 000 dollarit. Jah täpselt nii palju. Kahe meloni eest.

No igatahes on siis eriti oluline, et see melon oleks perfektne. Täpselt ümmargune, piisavalt hea kattestruktuuriga, sirge varre ja sümmeetriliste oksakestega. Aga mis siis teha, kui melonil on muster virrvarris sassis või varreke natuke viltu? No siis on jama, tuleb ära visata, sest ega niimoodi ju ei kõlba. Õnneks on Pyosani piirkonnas elavad talunikud vist aru saanud, et Pyosanil on alati maja näljaseid rändureid täis ja nii ilmuvadki Pyosani uksepakule mõnel hommikul ebasümmeetrilised melonid. Üks või kaks või kolm. Päris head olid :)

***

wakkanai concrete camping

Reisi kõige kõvam magamisase: asfalt

No ja siis me põrutasime Rebun-to saare suunas. Tagantjärele tundub see hääletamine nii seiklusrikas ja tore, aga tegelikult eksisime tee peal mitu korda ära, ootasime kuskil tolmutavate veoautode rallimiskohas tundide kaupa juba lootust kaotades autot, kugistasime peamiselt kuivasid küpsiseid ja kiirnuudleid ja magasime korra ka eriti mõnusal asfaldil, mis oli ikka konkreetselt kõva (concretely concrete!). Siis ei olnud meil veel magamismatte ka.

Ka Rebun-to saarel ajas meid taga lõppematu udu, vihm ja tormituul, mis lõppes sellega, et meie telk lagunes tükkideks ning otsustas tormi käes lihtsalt maad ligi vajuda. Äralendamise eest päästis vaese telgikese ainult see, et me üritasime seal samal ajal sees sõba silmale saada. Järgmistel päevadel kõik olemasolevad riided niisketena selga aetud, telk kivimürakatega kindlustatud, võtsime siiski ette 15-kilomeetriseid matku ümber saare, mille ägedaimaks kogemuseks suurepärase looduse kõrval oli jõudmine väikesesse külakesse, kuhu ei vii ükski autotee: poes ja külas ja linnas käiakse ainult paadiga või jala läbi metsade ja üle mägede. Seal siis istusin ühe tädikese trepil, sõin tema pirukat, peale hammustasin mingit kuivatatud kummi meenutavad vetikat (kombu), jalas tema sokid (sest jällegi nägime me nii räbalad välja, et meie eest hakati hoolitsema), ja mõtlesin, mis tunne oleks siin elada. Mäe ja mere vahel.

rebun-to matkarada

Rebun-to saare matkarada. Umbes 5 km pärast jõudsime pirukatädi pisikesse külla.

uni sea urchin ehk merisiilik

Värske merisiilik: otse suhu!

Rebun-to saarel sõime esimest korda ka merivärsket merisiilikut (sea urchin, jaapani keeles uni), mille mari on jaapanlaste jaoks meeletuks delikatessiks. Seda pannake sushi peale või riisiroogadele või süüakse lihtsalt toorelt, nagu meie seda tegime: ogalise merisiiliku seest pulkadega urgitsedes.

Best of Sapporo: Moerenuma Park, Crazy Couchsurfers & Lamb BBQ

Posted in Japan by talikas on January 22, 2013

Oi, kus Hokkaido pealinnas Sapporos alles võõrustati korralikult: juba esimene öö paiskas meid sohvasurfaja Atsushi-sani kelmika pilgu alla Sapporo meeletusse meelelahutusse. Tantsisime hullude jaapanlastega tänavafestivalil diskot (need 24 sekundit ütlevad kõik), mekkisime kohalikku imerooga karrisuppi, tassisime Atsushi-sani esimest korda “maid cafe”-sse ja päikesetõusuga võidu lõpetasime kuskil keldriklubis psühholoogiatudengitega elektroonikarütmis jalga keerutades.

Atsushi-sani põrandalt lendlesime järgmine hommik uue sohvasurfaja koju, milleks oli kunstnikutest ema ja poja “Karate Kid” filmi 80-ndate stiilis traditsiooniline puitelamu Sapporo äärelinnas mägede vahel, vaid sadade meetrite kaugusel Sapporo 1972.a. taliolümpiamängude suusahüppetornidest. Maja oli super: luitunud puidust, kola ja hinge täis, loomingut hingav, salasoppidega. Õhtusöögiks kokkasime perega Hokkaido teist visiitkaart-toitu Tshingis-khaani lamba BBQ-d, mida küpsetatakse Hokkaidos pidupäevadel või õllefestivali ajal õlle kõrvale. Jumalikult maitsev. Ülejäänud aja põristas meie teine võõrustaja Akihibi-san meid oma autoga mööda Sapporot ringi ja pani meid igati tundma kui kauaoodatud sõpru, kes lõpuks ometi Hokkaidosse jõudsid. Suur aitäh mõlemale nende külalislahkuse eest!

Kõige ägedam traditsiooniline Jaapani maja, kus ma käinud olen.

Kõige ägedam traditsiooniline Jaapani maja, kus ma käinud olen.

Pidusöök Sapporo moodi: lambagrill otse köögilaual.

Pidusöök Sapporo moodi: lambagrill otse köögilaual.

Sapporo oleks võibolla muidu jäänud mu mälestustesse kui veel üks Jaapani suurlinn, kui poleks olnud Moerenuma parki, mille on loonud kuulus Jaapani kunstnik ja maastikuarhitekt Isamu Noguchi. 188.8 hektari suurusel Sapporo äärelinnas laiutaval soisel maa-alal tegutses enne prügila, kuniks Sapporo võimud otsustasid sinna 1988. aastal pargi luua (mis küll valmis alles 2005. aastal).

Selleks kutsusid nad kohale kuulsa maastikuarhitekti Noguchi, kes koha üle vaatas ja linnavalitsusega käed lõi. Kuid just siis, kui Noguchi oma suurejoonelise pargimaketi valmis sai, suri ta südamerikke tagajärjel New Yorgis. Jaapanlased aga otsustasid Noguchi plaanid siiski ellu viia ja nüüd on tegu ainulaadse paigaga, mis kunstniku eesmärgi kohaselt ei ole lihtsalt park, vaid servast servani harmooniline kunstiteos või justkui skulptuur. Rohelised laiutavad aasad on pikitud tehismägede, metsikute metsatukkade, kolme tuhande kirsipuu, hiigelsuurte klaasist või metallkonstruktsioonide, purskkaevude, skulptuurikogumite, mänguväljakute, taevasse viivate treppide ja veesilmadega. Seal jalutades või rattaga uhades (sest vahemaad on päris suured) ei suuda uskudagi, et tegu on endise prügimäega, kust aastate jooksul pargi ehitamise käigus veeti välja 2,736,000 tonni (!!!) prügi. Nüüd on see taskaalu, kunsti, modernsuse ja millegi maagilise segu. Mu pildid ei suuda kahjuks kübetki edasi anda kogu seda grandioossust ja rahu, mis selle pargi nii eriliseks teeb. Kui kunagi sinnakanti satute, mingi kindlasti uudistama! Mõned värvilisemad pildid näiteks siit.

Moerenuma park: üks skulptuur teise otsas.

Moerenuma park: üks hiigelskulptuur teise otsas.

Vaade Moerenuma pargi kõrgeimast tipust.

Vaade Moerenuma pargi kõrgeimast tipust.

Hitchhiker’s Guide to Japan: 3000 Km from Hokkaido to Tokyo

Posted in Japan by talikas on January 21, 2013

Tuleb välja, et sellel blogil siiski on lugejaid ja nende rõõmuks panen tagantjärele kirja paar pildikest Jaapani seikluse viimastelt vaatluselt, milledest esimesena leiab kajastamist umbes 3000km-pikkune hääletamine Jaapani põhjasaarel Hokkaidol ning sealt tagasi Tokyosse.

——————–

Hitchhiking: Hokkaido to Tokyo

Meie reisi teekond: 3000 kilomeetrit ja natuke peale.

Kuna Jaapanis reisimine on lihtsalt nii kallis, tuleb vaestel üliõpilastel otsida alternatiive. Kuigi võib hea õnne korral leida imeodavaid lennupileteid, viimase hetke ööbusse või soodsaid rongipakette, on needki vahendid siiski pelgalt punktist A punkti B liikumiseks ning väga palju väiksematesse kohtadesse nendega ei satu, eriti just Jaapani suurel ja enamjaolt mägede-metsadega kaetud põhjasaarel Hokkaidol. Nii otsustasimegi reisikaaslasega pöörata pöidlad taeva poole ning proovida hääletada. “Kas olete segased !?”, imestasid meie jaapanlastest sõbrad, “Jaapanis ei hääleta MITTE KEEGI! Teid ei julge keegi peale võtta! Hokkaido aktsendist ei saa midagi aru! Kas te perverte ei karda? Hokkaidos on karud, kes söövad inimesi!!!! Ja üldse, miks te autot ei rendi???” Sellest, et me kogu ligi kuu aja pikkuse reisi plaanisime kas kohalike juures (couchsurfing) või telgis magada, me enamikele jaapanlastele üldse ei rääkinudki, sest see oleks nad vaesekesed täiesti segadusse ajanud.

Igatahes, selliste “julgustavate” kommentaaride saatel asusime siis teele plaaniga natuke ringi tuurida Hokkaidos ja siis tagasi Tokyosse kärutada. Peas kumisemas muretsevate jaapanlaste hoiatused ning loetud kirjeldused hõredalt asustatud Hokkaidost, rääkisime omavahel läbi, et lepime ka vaid mõne suurema vaatamisväärsuse külastamisega ning et kui ikka üldse auto peale ei saa, siis ostame viimase raha eest odava lennupileti Hokkaidost tagasi Tokyosse. Kuid juhtus hoopis nii, et 3-4 nädala jooksul õnnestus meil teha tiir peale kogu kaunile Hokkaido saarele (alustades Sapporost, liueldes läbi kuulsate Furano lavendliväljade, sulistades Ruemo rannaliival, matkates Rebun-to hüljatud maastikel, otsides – ja leides – karusid imekaunis Shireto looduspargis, mediteerides Kushiro kolme järve ääres, kolistades vulkaanide jalamil, süües krabisid ja sashimit kohalike kodus, ligunedes looduslikes ja luksuslikes kuumaveeallikates, ujudes Hiina meres, jne), kihutada läbi lopsaka Fukushima prefektuuri, turnida Aizu-Wakamatsu samureilossis ning lõpuks – 3000 km hiljem – saabuda valgete nahkistmetega sportautos Tokyosse. Ehk siis, sõbrad, Jaapanis hääletamine on imelihtne.

on the road again! trying to get a car on a highway, photo by Dai

Kiirteel autosid noolides. Foto: Dai-san.

thumbs up!

Õllekarbi tagumisele poolele maalitud kanjid.

Küll aga siis (loodetavasti kellelegi kasulikud) praktilised tähelepanekud:

*** enamus jaapanlasi ei saa absoluutselt aru, miks sa oma pöidlaga vehid (kujuta ette möödasõitvat autot, kes sind märgates hoo maha võtab ning kus tohutult ehmunud silmadega ja lahtise suuga autotäis nunnusid japse sind imestuses piidlevad ja nii kaua järele vaatavad kuniks nende auto kurvi taha peitub — seda nägime umbes 100 korda ja iga kord oli see naljakas). Oli ka neid, kes pidasid meid lausa liikluse reguleerijateks või arvasid, et ületame niisama teed ning jäid kuulekalt seisma (nende autole lähenedes siiski putkasid hirmunult). Need aga, kes saavad aru, mis sa teed, aga ei saa sind peale võtta, kummardavad reeglina sinust möödudes oma pea vabanduseks (ja väga vabandaval ilmel pobisevad mingi tumma viisakusavalduse), või lehvitavad või naeratavad või… jäävad seisma ja võtavad su peale. Keskmiselt ootasime autot 20 minutit.

*** kiirteedel hääletamine on keelatud, seda võib teha ainult kiirteedel asuvates bensujaamades (Service Area /SA/ või Parking Area /PA/). Kiirteele jõudmine on paras sebimine (tuleb nt hääletada kiirteele viivate väravate juures või ronida üle aedade bensujaamadesse), kuid kui kord oled kiirteel, siis lendavad kilomeetrid lennutiivul.

*** kui jaapanlane, kes on nõustunud sind kuhugi järgmisesse punkti viima, üritab sind veenda selles, et rendiautod ei ole üldse kallid, bussipeatus on siinsamas lähedal, karusid olla just eile nähtud, rongijaam on väga hea sihtkoht või ükskõik mis peale kiirteel autosid püüdmise on parem tegevus (tõsilugu: üks mees meelitas meid lausa linnaekskursioonile ja siis näitas näpuga raudtee suunas), siis ära lase end ära rääkida. Nad lihtsalt tahavad sind heast südamest õigele teele (ühistranspordi manu) suunata ning ei suuda leppida teadmisega, et jätsid su niisama teepervele järgmist autot ootama. Ehk siis nad tunnevad end nii süüdi, et su kuhugi teeserva maha panid, et teevad kõik, et saaksid sind turvalisse keskkonda (nt rongijaama ootesaali) paigutada olenemata sellest, et neile kolm korda lõpuks juba soravnevas jaapani keeles ütled, et soovid hääletada. Neid tuleb viisakalt tänada, veel ühe korra tänada, järjekindlalt tänamist jätkata ning siiski endale sobiva teeotsa juures peatumist paluda ja siis edasi hääletada.

*** kui jaapanlane, kelle autoistmele oled just oma tolmuse seljakotiga maandunud, ütleb, et ta läheb parasjagu tööle, mis asub 5 minuti kaugusel, aga viskab sind sujuvalt sellegipoolest ära 1.5 tunni kaugusel asuva linnani, siis ära muretse. See on okei, see on tavaline. Ja kui ta põhjendab oma tegu sellega, et tal hakkas lihtsalt nii kurb, kui nägi, kui haletsusväärne sa seal teeääres seistes oled, siis lihtsalt naerata ja täna. Me kuulsime sõna “haletsusväärne” (“pityful“) vist umbes kümme korda. Haletsusväärsena näimise plusspool on muidugi see, et nad kõik pistavad sulle natuke süüa või juua või niisama kingitusi taskusse: meile kingiti reisi jooksul vett, snäkke, komme, õunu, virsikuid, tomateid, kurke, lõunasööke, onsenitrippe, jäätist, sokke, teekaarte, (vanaks läinud) veini, lilleseemneid, kuivatatud vetikaid, poolvääriskive, kooki jne jne.

*** ära jända siltidega. Esiteks, kes jaksab neid keerulisi kanjisid maalida ning teiseks: kui jaapanlane ei saa sind täpselt sinu soovitud sihtkohta viia, siis ta ei peatu üldse, kuigi sõidaks muidu poolele teele. Me hülgasime siltide kasutamise peale 15 minutit.

*** minu aasta ajaga selgeks saanud jaapani keelega saab hakkama küll ja tänu pidevale vestlemisele kohalikega, kes inglise keelt ei oska või lihtsalt ei julge seda rääkida (viimane on tõsi enamike noorte osas), suurenes mu lingvistiline julgus pea et kolmandiku.

*** peale võtsid meil igat sorti inimesed, alates hipidest kahe koeraga, lastega peredest, üksikutest seiklejatest, paaridest kuni vanaema-vanaisani. Noortega oli lihtsam jutule saada, kuid kõige paremad lood juhtusid millegipärast just keskealiste jaapanlastega. Kokku hääletasime 29-le liiklusvahendile (auto, haagissuvila, minibuss).

*** koju võivad jaapanlased ööbima kutsuda küll, kuid selleks tahavad nad sind enne sõidul tundma õppida ning veenduda, et sa ei ole koll. Reeglina tuleb algusest peale olla meeletult viisakas ja nendega õrnalt rääkida nagu portselan-nukkudega vältides ettenägematuid käitumisviise või näiteks liiga kõva häälega naermist; siis nad vaikselt sulavad ja pehmuvad ja lõpuks on väga head sõbrad.

with happy young people

Ühe õnneliku noorpaariga seigeldes.

minivan and 3 generations

Peale ühe perekonna kolme generatsiooni minibussiga rallimist Rebun-to saare põhjatipus.

rain and cold

Wakkanaist edasi sadas ainult vihma: enne seda, kui tund aega padukaga autot ootasime.

toiletpaper lady

Rebun-to saarel õnnestus ühe otsa saada pika ootamise peale kohaliku looduskaitseala toalette varustava tädikese peale.

10 Hour Birthday Lunch

Posted in Estonia by talikas on October 11, 2012

Eestisse naasmine on olnud kui pikk ja aeglane (ning kergelt inimpelglik) unenäost välja tulemine. Blogissegi on veel hulk põnevaid Jaapani jutte kirjutamata – proovin seda peatselt parandada, enne kui kõik eelnev sootuks ununeb ning ühel hommikul ärgates enam ei usugi, et nii kaugel maal aasta aega elasin. Nüüd siia aga tahaksin talletada oma sünnipäeva lõuna menüü ning kaks pilti sellest väikesest üritusest, millega lootsin paari tunniga ühele poole saada, kuid mis lõpuks kümnetunniseks venis. Aitäh, kallid sõbrad! (Ja vanaema nägi väga moekas välja!)

Menüü:

Sügisene suvikõrvitsa-kukeseene lahtine pirukas, mõnusalt pikantne jaapani munanuudli-aedvilja salat, südantlõhestavad lõhe-koriandrikorvikesed, ehe kilu-munapirukas, imekerged õrnalt soolatud värske forelli croissandid…

Tume ürdileib, ahvatlev suitsutatud vutt, tummine suitsusaunasink, suussulav küüliku maksapasteet, täiuslik tšillimoos…

Inglite lemmik Narva kohviku mandlitäidisega kringel, elegantne õuna-kohupiimapirukas, üllatav jaapani tomatilikööri, metsahõnguline mustikamahl, pehmed jõhvika-rosinaküpsiseid…

…ja tähistaevas.

Miura Beach: Possibly The Most Beautiful Day In Japan

Posted in Japan by talikas on August 21, 2012

Simply perfect.