Lomboki saarele, mis asub Bali saarest kohe ida suunas, jõudsime oma laevakesega täpselt päikesetõusuks. Taevas sinetas ja huugas, kui Berit ja Marie meile järgmisesse linna jõudmiseks odavaimat autot otsisid. Vuristasid kahekesi indoneesia keeles nagu kohalikud, vahepeal vehkisid natuke kätega ja puristasid nördinult kallite hindade peale. Kohalikud kutid olid kohe ähmi täis, et valged naised niimoodi tingivad ja ei osanud kohe reageeridagi. Meie Saraga proovisime vestluse kehakeelest välja lugeda, mis olukord on ning üritasime oma väga resoluutsete näoilmetega mõista anda, et meie nalja ei mõista. Tegelikult aga olime juba Padangbai sadamasse jõudes ning Beriti ja Mariega esimesi lahjasid Indoneesia õllesõõme jagades aru saanud, et oleme kindlates kätes.

Edukale tingimisele järgnes ligi kahetunnine kulgemine riisipõldude ja palmide vahel, taustaks ühel pool mäed ja teisel pool sinine ookean. Lombok jättis vaikse, pea et inimtühja mulje ning oli oma puutumatute randade ning puhta veega suurepäraseks prelüüdiks Gili saartele, kuhu meid loksutas meresinine pähklikoort meenutav paadike.

Jakarta kaose kohta veel kaks kommentaari:

Liiklus – liiklus on Jakartas palju hullem, kui arvata oskasin. Tuttavatelt kuulsin: ära mine Jakartasse, seal veedad oma päeva liiklusummikus, sest ükskõik kust kuhu sa autoga sõidad, see võtab tund aega. Jaa, jaa, mõtlesin omaette. Aga tegelikult just nii ongi. Autodevool on katkematu, kohati kaheksas reas, nende vahel rüselemas rollerid ja muud kategoriseerimata sõiduriistad. Kõik tossavad ja piibutavad, üle tee ei saa jalakäijana minna, mootorratasel istub korraga viieliikmeline pere koos toidukottidega.

Linn on üritanud seda kaost reguleerida, ehitanud autodeedele bussirajad ja käima pannud mugav bussivõrgstiku. Imelikul kombel see aga autoderohkust ei vähendanud. Siis mõtles linn, et teeb Los Angelese moodi ning paneb teatud autoteedele igas autos miinimumsõitjate arvu. Nüüd ongi Jakarta suurematel tänavatel reegel, et autos peab olema vähemalt kolm reisijat. Seegi aga pole autodemöllu taltsutanud vaid on hoopistükkis avanud turu uutele teenusepakkujatele. Nimelt on nüüd selline amet nagu “žoki”(joki), mis tähistab raha eest hääletamist. See tähendab siis, et tee ääres seisavad näpp püsti inimesed, kelle saab oma auto peale võtta ning kuhu vaja edasi sõita. Kui autos on ainult juht, peab ta autosse endale lisaks “ostma” kaks reisijat. Ja žokid istuvad vaikselt tagapingil ning kulgevad sinna, kuhu juhid neid viivad…

Narkootikumid – kuna Indoneesia on tugevalt usklik riik ning Java saarel valdavaks religiooniks islam, siis pole joomine kuigivõrd tolereeritud. Nii pole ka ööklubides tavapärane kohata purjus inimesi, sest pidulised lihtsalt ei tarbi alkoholi. Küll aga näib nooremale generatsioonile nende usuga kooskõlas olevat narkootikumide krõbistamine, sest Jakarta suuremates ööklubides (millest kuulsaim “Stadium” on 6000m2 suur ja mahutab 5000 inimest!) pidavat ecstasy tarbimine olema rohkem kui tavaline. Minu võõrustaja Ryan selgitas, et kuna suuremad klubid on lahti 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas, siis kaob pidulistel tihti reaalsustaju ning tulemuseks on üledoosid ning surmad ööklubides :(

Omapäi linnas ringi jaurates otsustasin suuna võtta Jakarta vanalinnale, mille nimeks on Kota. Jaa, vana oli ta tõepoolest ja räsitud ja tolmune ja tohuvabohu ning keskväljaku külje all selline autodevool, et pidin esmalt 15 minutit julgust koguma, enne kui üle tee sain. (valgufoore ega sebrasid väga tihti siin ei ole, autosid aga seevastu meeletult ja üle tee ei lase neist keegi).

Keskväljakut ääristavad koloniaalstiilis muuseumid, mis on suhteliselt kehvas korras, ja muude väsinud hoonete kõrval ka Batavia kohvik. Viimane kannab Jakarta vana nime ning on mõne tripadvisori foorumi külastaja arvates piirkonna ainuke sobilik kehakinnituspaik. Keha saab seal kinnitada küll, kuid üüratute hindade eest, nii et isegi tass maitsestatud kohvi maksab 5 eurot, mis on Indoneesias ikkagi korralik rahapatakas. Võrdluseks nii palju, et selle raha eest saab tänavalt ostes 5 väga korralikku õhtusööki. Igatahes, sinna kohvikusse võib rahuliku südamega minemata jätta.

Vanalinna lähedal on veel ka sadam ja palju muid põnevaid hooneid, kuid läbivaks omadussõnaks on “väga räsitud” ning Jakarta linnavalitsus võiks tõesti sellele piirkonnale natuke rohkem tähelepanu pöörata, nii et Kotast saaks tõeline linna visiitkaart.

Keskväljakule astudes võtsid mind vastu kilkavad ja siblivad noored, kes, nagu näis, olid siia klassiekskursioonile kupatatud. Oli ka palju suveniirimüüjaid ja muidu kohalikke peresid, aga mis puudu olid, olid turistid. Olin just siia ja sinna kiikamas, et kas tõesti turistivaba tsoon, kui minu juurde maandus kamp sillerdavaid koolinoori. “Vabandage”, kõnetas mind neist kõige julgem inglise keeles, “Kas me võiksime teiega inglise keelt harjutada?” Noo, miks mitte, mõtlesin ma kerge rahuloluga, panustan ka siis tilgakese kohalikku haridusse. Järgnesid küsimused stiilis “Kas teile meeldib Indoneesia?”, “Mis te siin teete?”, “Mis teie nimi on?”, “Kuidas teile meeldivad Indoneesia inimesed?” jne, siis veel umbes viis suure sabistamisega tehtud fotot, ja juba nad jooksidki itsitades edasi.

Vot, kui toredad lapsed, mõtlesin ma, ja liikusin edasi. Kuniks 30 sekundi pärast peatas mind teine inglise keelt harjutada tahtev kooligrupp. Ja siis kolmas. Ja siis neljas. Ja siis tahtis pilti teha üks perekond kahe lapsega. Ja siis kaks keskealist daami. Siis ma enam ei jaksanud… Kõndisin kindlal sammul muuseumi suunas ning olin otsustanud, et ei enam ühtegi pilti. Siis märkasin järsku ühte pikka itaallase välimusega turisti, kes minust möödudes mulle väsinult naeratas, siis äkitselt ümber pööras ja kõikemõistva muigega juttu alustas: “Kas sa õpetad ka lastele inglise keel?” Enne, kui jõudsin Marcole vastata, et jah, viimased 40 minutit olen siin 30-kraadise niiskuse sees endast pilte lasknud klõpsutada, piiras meid ümber järgmine lasteparv…

Järgmisel hommikul peale Ryani reggebaarist saadud 20 uue sõbraga tutvumist (kõik päeval asjalikud tööinimesed – juristid, fotograafid, ärikad – õhtuti reggebaaris tossajad, rulamehed ja surfarid) ning Heleni ja Cat-iga Jakartas ellujäämise muljete jagamist, kupatas Ryan mu autosse ja viis safarile. Noh, lihtsalt, niisama, et teeks midagi. Läheks vaataks elevante ja kaelkirjakuid ja sebrasid ja tiigreid autoaknast. Minu jaoks tundus väga eksootiline ja kujutasin ette kuidas nagu Indias, tuleb kõigepealt autoga kuhugi džunglisse põrutada, siis hiirvaikselt võssa hiilida, ja siis peale elevandi kaugelt-kaugelt metsaservast nägemist (noh, Indias oli see nii kaugelt, et see võis tegelikult olla ka näiteks üüratu suur metssiga), peab padavai autosse jooksma ja edasi sõitma, sest giid toona hoiatas, et vihased elevandid võivad joosta väga kiiresti ja tekitada inimestele surmavaid vigastusi.

Nojah, see Jakartast pooleteise tunni kaugusel asuv safaripark oli natuke teistsugune. Seal kõigepealt ostsid banaane ja porgandeid ja siis alustasid vaikselt autoderivis kulgedes ülirahulikku teekonda läbi loomariigi. Loomad olid paigutatud “saarekestele” tee paremal ja vasakul servas, jättes esimese hooga mulje, et nad niisama chillivad seal. Tegelikult olid saarekesed autoteest eraldatud väga konkreetse kraaviga või okastraadiga või elektrit juhtiva nööriga, nii et elevant ega tiiger kedagi ründama ei pääsenud. Kitsed ja sebrad ja muud sarvelised jalutasid niisama autode vahel ringi ja norisid süüa. Vaatamata suurtele siltidele “Ärge tehke akent lahti” ja “Ärge andke loomadele süüa”, näis, et kõik safaririigi elanikud olid intensiivsel porgandi- ja banaanidieedil.

Kui Couchsurfingu võõrustaja Ryan mind Jakarta lennujaamast üles korjas, olin õnnelik, et pääsesin värskelt Jaapanist tulnuna lausa ebareaalsena tunduvatest kaubitsejatest, taksopakkujatest, niisama torkijatest ja soolapuhujatest. Irvitasin omaette, kuidas need vähesedki Jaapanis elatud kuud on imekiirelt pannud nii enesestmõistetavaks pidama selliseid kontseptsioone nagu “viisakus”, “isiklik ruum”, “järjekord”, “vaikus ühistranspordis”,”mitte vahtimine” ja “mitte-nügimine igas eluolukorras”. Jakarta  lennujaam ei anna aga naiivsele vastsaabunud turistile armu ning Jakarta ise on nagu üks keskmine Aasia linn: ülerahvastatud, tossune, tuututav, äraeksitav, auklik, ja üllatusi täis.

Ryan sõidutas mind minu uude äärelinna koju ning vabandas, et vannitoas on ainult külm vesi ning et kell 4 hommikul hakkab (konkreetselt) kodu kõrval kõlama päeva esimene kutse palvusele mosheesse. Külm vesi mind selle 30-kraadilise niiskuse juures ainult rõõmustas ning mõistagi, ränduri sügavat ning teenitud und ei morjenda miski. Ryan, kes on vabakutseline võitluskunstide õpetaja, poole kohaga massöör, DJ, ekstreemspordisõber (hüppas langevarjuga alla Jakarta kõrgeima maja otsast!), vabatahtlik loomakaitsja ja tehnikaülikoolis magistriastme üliõpilane, teenib tööpäeviti leiba kanalisatsioonisüsteemide insenerina. Ja puht juhuslikult omab ta ka reggebaari Jakarta kesklinnas. Vot selline mees siis.

Ja pean teda osaliselt vastutavaks ka selle eest, et reisiga 2 kilo juurde võtsin. Alumisel pildil üks paljudes kohaliku toidu nautimistest, kuhu Ryan mind viis. Seekord Lääne-Sumatra köök Padang, mis oma mitmekesisusega isu ainult ärgitab. Pildil pelgalt pooled roogadest: ülejäänud toodi lauda ja laoti teise korrusena alumiste taldrikute peale. Maksid lõpuks selle eest, mida sõid. Aga kuidas sa jätad midagi proovimata, mis sul nina all imeliselt lõhnab?

See, kuidas ja miks ma eelmisel nädalal Shinkanseniga (Jaapani kiirkiirkiirrong) 300 km/tunnis Osaka poole kihutasin, on pikem jutt, kuid lühidalt tuleb selle eest tänada eurokriisi ning jeeni absurdset kurssi, mis on mind kirevatele juhutöödele juhatanud. Nimelt olen nüüdseks inglise keele tundide andmise, Jaapani toiduõli reklaamis osalemise ning mitmete tasustavate kirjatööde kõrvalt raha teeninud ka Jaapani suurima farmaatsiatehase Takeda poolt korraldatud äri simuleeriva üliõpilasmängu assisteerimisega. Miks selle tarbeks, et üks (pruunide silmadega) soomeugrilane 12 tundi järjest naeratades pabereid välja jagaks ja üliõpilasi simulatsioonis juhendaks, oli vaja sellel firmal kinni maksta minu 30 000-jeenine Shinkanseni pilet Tokyost Osakasse (u 300 eurot), jääb saladuseks, kuid mina ei kurda, sest sain lisaks teenitud palgale kohtuda ka blondkihar-füüsiku Aleksandriga ning mõnuga Osaka linnadzhunglit avastada.

Osaka on Tokyoga nii sarnane, et kui poleks olnud Aleksandrit ega natuke võõristavalt kostvat kohalikku dialekti, polekski aru saanud, et olen Tokyost 400 km kaugusel. Seetõttu olidki Osaka suurimateks vaatamisväärsusteks minu jaoks Osaka loss (pildid allpool) ja Aleksander ise :)

Muidugi oli ka põnev ohutust kaugusest Takeda korporatsiooni ärikultuuri piidelda. Mõistagi, nägin seda kõike vaid servast ja killukeste kaupa, aga sellegipoolest oli kasulik kõrva taha panna et:

1) kõik äriline suhtlus on tohutult viisakas, tänamiste-tervitamiste-heasoovimistega otsatult palistatud. Hierarhia paneb paika selle, kui sügavale kummardada tuleb, mismoodi vestluspartnerit kõnetada tuleb (kui üldse tohib), milliseid viisakusavaldusi kellegagi kasutama peab. Näiteks juba kunagi alguses pangakontot avades ehmatasin, kuidas pangaametnik (tooli peal istuvatele) üliõpilastele pangakonto tingimusi seletades nende ette vaibale põlvitas;

2) paljudes kontorites tuleb sinna sisenedes jalast võtta kingad ning edasi liikuda sussides või sokkis. Näiteks oli täiesti tavaline, et meie kella 6.40 hommikusöögi-koosolek toimus traditsioonilises Jaapani tatamiruumis, kuhu sisenedes kõik pomod assistentidega võrdselt kingad jalast koorisid ja kogu koosoleku sokkis pidasid (see oli siiski pigem tingitud tatamiruumi kasutamisest mitte koosoleku pidamisest);

3) ametlike ürituste puhul on pildistamised väga tähtsad. Grupipildid, solopildid, duopildid, triopildid;

4) kõiki asju arutatakse ilmatuma kaua, otsusele jõudmine on väga keeruline;

5) õige riietus on väga tähtis. Näiteks on noorel tööotsijal vaja tingimata kanda tööintervjuul tööotsimise-kostüümi, töö saanuna töö-just-saanud-kostüümi, tööl käies aga otse loomulikul tööl-käimise-kostüümi. Ja oh seda õnnetust, kui kümnete ja kümnete  täiesti samasugustena tunduvate pintsakute seast valid vale mudeli, sest siis võid sa tööintervjuule sattuda hoopis pulmapintsakus ja sellega kõiki segadusse ajada;

6) naistel soovitatakse ära ajada käsivartelt kõik pisikesedki karvad. Ei pidavat sobima ärikultuuri.

So how did I managed to avoid Christmas deperession? Very simple: by strong denial. If I have daffodils blooming in a park, flowers on the streets, mandarins (or whatever they are) on the trees… This can’t be Christmas. So no need to be depressed. I dont know why haven’t I thought of this strategy before…

—–

Ehk siis: kui täna siin Tokyos nartsissid õitsevad, puuviljad ilutsevad puudel ja tänavatel puha värvilised potililled, siis ei saa ju ometi olla jõulud. Seega ei tasu ka kurvastada, et ollakse kodust eemal. Lihtne! :)

Muidugi aitab ka see, et jaapanlaste jaoks pole jõulud eriti tähtsad vaid pigem läänest sisse imporditud pühad. Vabasid päevasid selleks puhuks ei anta ja kui üldse midagi jaapanlaste jaoks jõulusid sümboliseerib, siis on selleks — nooh, kas keegi arvab ära? — küpsetatud kana. Nimelt on jõulude ajal kõik supermarketid kanakoibadega üle külvatud ja näib et kui jõulude ajal kana ei söö, siis pole sa jaapanlane. Ja kui kurameeriv noorpaar tahab jõulude ajal midagi eriti romantilist teha, siis lähevad nad Kentucky Fried Chicken kiirtoiduketti sööma. Kuuldavasti peab jõulude ajal sinna isegi eelnevalt laua broneerima… (see ei ole nali!).

Sara ja minu jõululaud allpool pildil. Kana ei söönud.

Kohalike iidol ja eestlaste silmarõõm sumomaadleja Baruto (aka Kaido Höövelson) on päris elus veel suurem kui pildi pealt paistab, tõdesin eelmisel nädalal Eesti saatkonnas mandariine pugides ja piparkooke vitsutades. Ja tema venelannast naine on ilus ja peenike nagu haldjas! Nimelt kutsus Eesti saatkond kokku Tokyos õppivad Eesti noored (meid oli kokku umbes 6) ning andis Barutole pidulikult üle Eesti Vabariigi aukirja tubli eestluse eest ning väga nunnu piparkoogimajakese. Kohal olid veel kaks kohe Eestisse naasvat ajakirjanikku ning paar eestlasest aktivisti. Õhtu oli soe ja mõnus, kõik inimesed sõbralikud, Baruto muhe naljahammas ja taustaks mängis Raimond Valgre.

On ju ilus menüü? Selline kribukrabu ja nii kaunis. Nagu manga või eepos või suur saladus. Sellel menüüd on numbrid vähemalt arusaadavad, paljudes menüüdes on ka need konksudeks keeratud.

Ja teine pilt on tavapärane näide Jaapanis laialtlevinud “üleilmsest murtud keelest” (global broken language), mida siin siltidel tihti kohtab. Väga nunnu :)

Eelmisel nädalavahetusel sai taaskord Tokyo linnamelust põgenetud ning Nantai ja Kumotori mäetippude kõrval Tanzawa looduspargi järsakutel puhkida. Seekordne sihtmärk ei olnud küll meetritelt nii kõrge (umbes 1400m), kuid pakkus seni kogetust kõige kauneimaid vaateid jaapanlaste poolt kummardatud Fuji-san’ile. Teel tippu saime juba tavapärase kaasmatkajate muretsemise osaliseks (“Kuhu te, tüdrukud, lähete? Kas te teate, mis kell on? Kas teil lamp on?”), sest mõistagi ei alustanud me matkamist kell 6 hommikul nagu kohalikel kombeks vaid mõnusalt umbes kell 1 päeval. Aga meel oli meil hea, ilm jumalik, jalg kerge — nii et kui päevavalgel läbi lume ja muda mäetippu jõudsime, oli tunne ülev. Üleval kohtasime (Sara suureks elevuseks) näljast ja sõbralikku kitse ning hunnituid vaateid.

Aga varsti oli pidu läbi ning hakkas pimenema. Hakkasime kiirel sammul tuldud teed tagasi libistama, pilk murelikult päikeseloojangut piidlemas. Vaatamata kiirele laskumistempole, kobistamise viimase tunni oma 15-kilomeetrisest matkast pimedas, kohmakalt juurikate ja kivide vahel põigeldes ja ainsa valgusallikana mobiiliga valgust näidates. Mingil hetkel sai mul sellest aeglasest ettevaatlikusest aga kõrini ja hakkasin lihtsalt mäest alla jooksma. Pimedas, hüpeldes, silmi kissitades kassi nägemist imiteerides ja kohati suurest adrenaliinist hõisates. Vabaduse, lendamise ja salapärase öö segu. Parim osa matkast. Parem kui kits ja Fuji ja silmapiiritus.