Teaching English To Indonesian Children in Jakarta

Omapäi linnas ringi jaurates otsustasin suuna võtta Jakarta vanalinnale, mille nimeks on Kota. Jaa, vana oli ta tõepoolest ja räsitud ja tolmune ja tohuvabohu ning keskväljaku külje all selline autodevool, et pidin esmalt 15 minutit julgust koguma, enne kui üle tee sain. (valgufoore ega sebrasid väga tihti siin ei ole, autosid aga seevastu meeletult ja üle tee ei lase neist keegi).

Keskväljakut ääristavad koloniaalstiilis muuseumid, mis on suhteliselt kehvas korras, ja muude väsinud hoonete kõrval ka Batavia kohvik. Viimane kannab Jakarta vana nime ning on mõne tripadvisori foorumi külastaja arvates piirkonna ainuke sobilik kehakinnituspaik. Keha saab seal kinnitada küll, kuid üüratute hindade eest, nii et isegi tass maitsestatud kohvi maksab 5 eurot, mis on Indoneesias ikkagi korralik rahapatakas. Võrdluseks nii palju, et selle raha eest saab tänavalt ostes 5 väga korralikku õhtusööki. Igatahes, sinna kohvikusse võib rahuliku südamega minemata jätta.

Vanalinna lähedal on veel ka sadam ja palju muid põnevaid hooneid, kuid läbivaks omadussõnaks on “väga räsitud” ning Jakarta linnavalitsus võiks tõesti sellele piirkonnale natuke rohkem tähelepanu pöörata, nii et Kotast saaks tõeline linna visiitkaart.

Keskväljakule astudes võtsid mind vastu kilkavad ja siblivad noored, kes, nagu näis, olid siia klassiekskursioonile kupatatud. Oli ka palju suveniirimüüjaid ja muidu kohalikke peresid, aga mis puudu olid, olid turistid. Olin just siia ja sinna kiikamas, et kas tõesti turistivaba tsoon, kui minu juurde maandus kamp sillerdavaid koolinoori. “Vabandage”, kõnetas mind neist kõige julgem inglise keeles, “Kas me võiksime teiega inglise keelt harjutada?” Noo, miks mitte, mõtlesin ma kerge rahuloluga, panustan ka siis tilgakese kohalikku haridusse. Järgnesid küsimused stiilis “Kas teile meeldib Indoneesia?”, “Mis te siin teete?”, “Mis teie nimi on?”, “Kuidas teile meeldivad Indoneesia inimesed?” jne, siis veel umbes viis suure sabistamisega tehtud fotot, ja juba nad jooksidki itsitades edasi.

Vot, kui toredad lapsed, mõtlesin ma, ja liikusin edasi. Kuniks 30 sekundi pärast peatas mind teine inglise keelt harjutada tahtev kooligrupp. Ja siis kolmas. Ja siis neljas. Ja siis tahtis pilti teha üks perekond kahe lapsega. Ja siis kaks keskealist daami. Siis ma enam ei jaksanud… Kõndisin kindlal sammul muuseumi suunas ning olin otsustanud, et ei enam ühtegi pilti. Siis märkasin järsku ühte pikka itaallase välimusega turisti, kes minust möödudes mulle väsinult naeratas, siis äkitselt ümber pööras ja kõikemõistva muigega juttu alustas: “Kas sa õpetad ka lastele inglise keel?” Enne, kui jõudsin Marcole vastata, et jah, viimased 40 minutit olen siin 30-kraadise niiskuse sees endast pilte lasknud klõpsutada, piiras meid ümber järgmine lasteparv…