Estonians (Again) Everywhere & Did You Know That Camels Love Bananas & Carrots?

Järgmisel hommikul peale Ryani reggebaarist saadud 20 uue sõbraga tutvumist (kõik päeval asjalikud tööinimesed – juristid, fotograafid, ärikad – õhtuti reggebaaris tossajad, rulamehed ja surfarid) ning Heleni ja Cat-iga Jakartas ellujäämise muljete jagamist, kupatas Ryan mu autosse ja viis safarile. Noh, lihtsalt, niisama, et teeks midagi. Läheks vaataks elevante ja kaelkirjakuid ja sebrasid ja tiigreid autoaknast. Minu jaoks tundus väga eksootiline ja kujutasin ette kuidas nagu Indias, tuleb kõigepealt autoga kuhugi džunglisse põrutada, siis hiirvaikselt võssa hiilida, ja siis peale elevandi kaugelt-kaugelt metsaservast nägemist (noh, Indias oli see nii kaugelt, et see võis tegelikult olla ka näiteks üüratu suur metssiga), peab padavai autosse jooksma ja edasi sõitma, sest giid toona hoiatas, et vihased elevandid võivad joosta väga kiiresti ja tekitada inimestele surmavaid vigastusi.

Nojah, see Jakartast pooleteise tunni kaugusel asuv safaripark oli natuke teistsugune. Seal kõigepealt ostsid banaane ja porgandeid ja siis alustasid vaikselt autoderivis kulgedes ülirahulikku teekonda läbi loomariigi. Loomad olid paigutatud “saarekestele” tee paremal ja vasakul servas, jättes esimese hooga mulje, et nad niisama chillivad seal. Tegelikult olid saarekesed autoteest eraldatud väga konkreetse kraaviga või okastraadiga või elektrit juhtiva nööriga, nii et elevant ega tiiger kedagi ründama ei pääsenud. Kitsed ja sebrad ja muud sarvelised jalutasid niisama autode vahel ringi ja norisid süüa. Vaatamata suurtele siltidele “Ärge tehke akent lahti” ja “Ärge andke loomadele süüa”, näis, et kõik safaririigi elanikud olid intensiivsel porgandi- ja banaanidieedil.